7. september 2012

Hobuste kärntõvest ja preist. Võetud on see link MTÜ Hobukooli FB seinal jagatud leheküljelt



Mõni sõna hobuste kärnatõbest ja preihaigusest.

Hobuste kärnatõbi on iseäraliselt kurnav ja jäle haigus. Haiguse tundemärgid on: hobusel ilmuvad naha peale, iseäranis seljas sadula all, kaelas laka all ja rangide all kärnad, kõõm ja vesised muhud, kust aegajalt riistade litsumise ja pigistuse mõjul vesine mäda välja jookseb, mis karvad kokku kleebib ja jälle uuesti mäda muhkusid, vistrikka ja kõõma sünnitab. Lühikese aja jooksul on hobuse selg, kintsud ja jalad lahtisi mädanevaid haavu täis, mille arstimine kõige paremate arstirohtudega, nagu jooditinktuur, ka korda ei lähe.  Ometi läheb korda järgmisel viisil kaunis kergesti hobuste küljest kärnahaigust välja arstida. Esiteks lastakse hobune leige sooja veega, millele karbolihapet, lüsoli ehk kreolini hulka pandud, üleüldse puhtaks pesta. Pesemise juures pöetakse kääridega karv haigetelt kohtadelt ära. Kärnade koorikud leotatakse pehmeks ja visatakse ära, mäda ja vesi, mis haavades, uhutakse maha. Hobune kargleb ja peksab küll, aga eks ole parem ükskord valu kannatada, kui pärast aku ajada.
Peale pesemise, kui see sügisel ehk talvel sünnib, tuleb looma kuivaks nühkida ja riidega kinni katta, et ära ei külmetaks. Talve ajal ei ole sarnast pesemist mitte soovitatav ette võtta külmetamist kartes, iseäranis veel, kui külm tall on.
Peale pesemise tuleb hobusel kõik haiged kohad järmise salviga sisse määrida: võta 2 osa veevlipulbrit, 2 osa rohelist seepi, 2 osa kreolini ja segada salviks ja selle salviga võida kõik haiged kohad. Igapäev, kui salv ära kuivab ehk maha hõõrdub, tuleb seda jälle uuesti peale määrida. Mõnekorra võidmise järgi hakkavad märjad leemendavad haavad kuivama ja ära kaduma. Veel tuleb kord ehk kaks leige veega, suvel ka külmaga, pesta ja kahe kolme nädala pärast on kõik kärnad, haavad ja muhud kadunud; haigetele kohtadele on uus nahk ja karv kasvanud ja loom paraneb ja kosub varsti. Peale sarnast rohitsemist on tarvis talliseinad, lagi, latrid ja söögikünad üle lubjata ja talli põrand lubjavedelikuga üle kallata ehk ujutada; niisama kõik hobuseriistad ja kammid, harjad kui ka tekid ja katted kange karboli, lüsoli ehk kreolini vedelikuga pesta ehk pritsida ja päikese paistel ära kuivatada.
Hobuste jalgade haiguse, prei tundemärgid on: hobuse jala kabja liikme tagumisel küljel ilmuvad, iseäranis tagumistel jalgade, esiteks lõhed, haavad, mis märga välja ajavad, tekkivad kärnad, haige koht läheb ikka laiemaks. Sagedasti lonkab hobune sellepärast.
Esiteks pestakse hobuse jalg sooja veega mustusest, kõntsast, mädast ja kärnadest hästi puhtaks.  Siis kallatakse Burovi vedelikku (Liquir alumini acetici, ehk Liquor Burowii) haava peale ja pannakse sama vedelikuga märjaks tehtud vatt ehk puhtad närtsud haava peale ja seotakse kinni. See mähis peetakse päev otsa haava peal, mille järel haav ja kärnad valgeks on tõmmanud. Sellejärgi võetakse märg mähis haavalt ära, haav puistatakse peenikest tammekoore pulbrit täis ja soetakse kuiva, puhta nartsuga kinni. Edaspidi tuleb ikka, kui haav märjaks lööb, jälle pulbrit täis raputada. Magamise ase hästi kuiv pidada. Ka muidu hobuse jalad töölt ehk sõidult tulles kuivaks hõõruda. Sarnasel ravimisel kaob haigus kahe nädala jooksul.
J. Kangur.
(lk 42-43) Põllumees II. Aastakäik 1921 Nr. 3/4 Veebruari-kuu esimene ja teine nummer

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...