Üsna mitu head päeva sai hoitud jälle jooksikuid sees. Kellegil on jälle halb komme külge tulnud. Ja siiani selgusetu, kes nimelt. Ei tea, homme hommikul näha ole, kas kari on sees või jälle kappamas pead seljas. 

Eile käisin jälle uudistamas RMK matkateed, tegelik plaan oli minna Roheliste erakonna üldkogu koosolekule, kuid vaadates aega, tundus, et aega nagu oleks, et teen väikse uurimistöö. Korraga vaatasin, et mu rattakumm on kuidagi pehme võitu, et mis see siis ära ei oleks lisan atmosfääri juurde, aga mis juhtus. Pumpamise käigus hoopis kumm läks rohkem tühjemaks. Olin nördinud ja natuke pettunud, kuid teadsin, et mul kotis tagavara kumm ka ju. Kuid selle lugu ei läinud ka paremini, ventiil purunes. Ei osanud enam selles olukorras kedagi süüdistada ja otsustasin kogu tee siis Saeveski metsaonnist mööda metsarada (RMK matkatee tähistust kandev) Kurgjale jalutada. Kuigi kaardi legend andis teada, et selle pikkus pidi olema 8 km siis mainin, et aeg metsa silmates ja jalutades. Siis maa pikkus jäigi ajakuludes märkamatuks. Kunagi jalgratta spidoga ära mõõdan. Mets oli oma olemusega niivõrd haarav ja pilkupüüdev, et ma ei suutnud muud, kui pead siia ja sinna keerata. Isegi vahele mõeldes, et kahju, et inimesele pole pead loodud selliseks, et see keeraks ka selja taha nagu kakuliste puhul. Kuna vahe peal saatis pahandav suur-kirjurähn, kellele vist ei meeldinud minu kohal olu.
Olles jõudnud Kurgja talu muuseumi. Läksin sealt abi paluma oma murele lahendust, kuid üllatas mind, et sealses töö miljöös tegutsevad vene rahvusest inimesed. Venepärane aktsent eesti kõnekeeles andis mõista, et tegemist pole eesti enda inimesega. Kuid õnneks selgitas ja vabandas, et neil ei ole võimalik mulle rattakummi parandusel abi anda. Veel mõned ponnistused näitasid, et pole minu tund ja läksin rahumeeli enesele lõunat priimusel valmistama. Ehk siis teisele poole jõge, kus seisis bussi ootepaviljon. Kuna ähvardas vaikselt vihmaga, siis arvasin, et lõuna võiks seal ära pidada. Minu õnneks piirdus vihm ainult ähvardavate piiskadega. Olles siis söögi valmistamise ajal mõned kõned võtnud, lootes mõne tuttava abile, kes Vändras elab, kuid asjatu tegevus. Ainus lootus jäi mu enda jalgadele 6 km Vändra jalutada. Ja sealt leida leitav asjandus. Lootus saada terve sisekumm oli mul väga väike, kuna kauplused pühapäevasel ajal siiski kinni enamusest kipuvad nädalavahetusel lahti olema toidukaupade kauplused. Lootus oli mul ainult bensukast leida sisekummi täiteks mõeldud, mis paneb kinni ka kõige pisemad augud. Ja selle saanud, mõtlesin ma selle toimingu korda saatmise järel, et Mukri rabas ööbimise teisele korrale jätta. Olin väga väsinud, eelmise päeva 24 tundi valve selja taga ja see segas mul ööbima minemast metsa. Kuskil 50 km ringis arvestuslikku sõitu ja kell 23.30 koduuksest sisse astudes ning lapse käest vastu võttes värskelt ahjust välja võetud õunakoogiga.

Nii armas temast. Ja tunnistan, et ega ma suurt enam miskit suutnud teha, nii palju mainisin, et muidu oleksin kiiremini koju saanud, kui mu kaks sisekummi ei oleks alt vedanud. Kaotasin kolm tundi aega. Tunnistan, et mul pole kunagi kaotusi, igast asjast tuleb võtta, midagi õpetuseks kaasa. Pigem kahju oleks see, kui oleksin jätnud midagi tegematta ja hädaldanud, et ma pole kuskil käinud ja mitte midagi näinud. Tegelikult kaifin, et õppisin eilse päeva jooksul palju sellest kandist nii, et osa sellest RMK Matkateest käisin juba eelmine aasta läbi. Nii mõnus oli tuttavatesse paikadesse sattuda. Laheeeeeee, ypiii. Juhtus, mis juhtus, aga asi oli seda väärt.