8. september 2011


Uudis.
Eestisse siis keskkonna projekti alusel toodi poola konikud Soomaale poollooduslikke hooldama, eks näe mis sellest välja kujuneb, igal juhul FB-s on väga terav diskussioon algatatud ning kirgi kütab poola hobene.

Nii ostsin täna peitli ära, mõte tiksub ikka selle lihvija või elektrilise höövli ostmisele.
Vähemalt ühte märkasin Handymani kaupluse riiulil. Mis mulle väga sobiks puidulihvimiseks.... unistan vaikselt...

Otsin hetkel juhutöid, et saaks nati teenida autole kütte raha, et käia Tartus koolis, et saaks kevadeks selle kooli ka selja taha. Ratsamatkadele ei julge ma praegu mõtteid avada, kuna turism on selline, et see tuleb ja läheb. Klient on kes soovivad sügisel ratsutamas käia, hea meelega teeksin seda tööd, aga olen valmis muid pakkumisi vastu võtma. Mõtlen vanuritele abi osutama. Käisin ühte töökohta vaatamas, see ei sobi mulle mitte üks raas. Ajalises mõttes, ma ei suuda 8 tundi päevas siseruumidesse ennast sulgeda. Eks näe uurin veel ja teen ise pakkumisi.

6. september 2011

Hommikul sain töölt koju, esimene asi vaatasin hobused üle. Limpsisid hoolega lakukivi väravas, tundub, et nad naudivad täiega uut koplit. Eks on isegi paksemaks läinud. Endalgi hommikuti nende seltskonnas kohitada. Hobune elustab looduspilti elavas kujutelmas. Juba psühholoogiliselt mõjuvad rahustavalt. Kui ma nüüd õhtu eel Tartust koju naasesin, siis esimene asi mis mu pilku tõmbas oli mu enda hobusekari ja selle keskel üks väike murumuna Amanda seltskonnas. Laurale meeldib väga tegeleda Amandaga, samas oskavad ka suuremad hobused Laurast lugu pidada.... ehh saavad ju sügada. Kui ma korraks oma jala karjamaale tõstan on mõni kohe platsis ja teatud kohta ettenäidates , et palun siin on see koht, kust ma tahaks, et sa võiksid sügada. Pauliine on üks nendest, kes seda oskab ära kasutada.

4. september 2011

Luontotyyppien suojelu - ymparisto.fi

Luontotyyppien suojelu - ymparisto.fi
Leidsin täna ühe huvitava lingi.
Vahel võib sellised asjad aidata hobustega tegelemisel.
Täna oli siis platsi trenn ja üks metsmatk Aleksandra ja Artemiga. Käisime metsas 2-e tunnisel matkarajal. Kõik läks ilusti, meeldis see, et nende rahulolu. Pärast matka istusid nad ja vaatasid lasipuu lähedusse rajatud koplis nosivaid hobuseid, ühtlasi isega ka kaasa võetud pruukosti nosides.
Mina ise kimasin, korra küla peale, et viia üks sadul remonti. Tassal puudub ju sadul ning lapsed tahavad temaga juba ratsutada. Anete tegi täna talle painutust libisevaga, temal paha komme pead ülesse loopida. Lõpus väsis, siis Anete lõpetas ära. Mina ise olen käinud maastikul, muidu käitub ilusti, aga väsib. Noor hobune väsib, see normaalne, siis peab inimene loomast aru saama. Mitte sundima. Eks mulle kulub hetkel oma loomadega süvitsi tegelemine.
Jätsin see aasta oma hobused paaritamatta. Kuigi pakuti, et võiksin Herta mõne puhtatõulise tori täkuga paaritada, kuid kaalusin sedagi, et ma ei hakka uisa päisa tormama. Olles õppinud Herta hinge elu tundma, siis olen aru saanud, et ta kardab tohutult meilt lahkumist. Teda kuhugi küla peale täku juurde viia ei saa. Mõtlesin, et las olla see aasta. Võib olla, on järgmine aasta mulle parem. Kaalusin seda varianti, et paaritaksin eestlasega, las sünnib ristand, et siis saan kindel olla, kas ta jääb tiineks või mitte. Paar aastat tagasi oli teda proovitud paaritada oli täkuga koos, kuid nii see jäigi, varssa ta eelmine ei toonud. Ja peremees otsustas loobuda, eelmise aasta septembris ma ta siis ära tõingi. Herta on armas, ja näha trennis käiva laste hoolimist Hertasse, siis aina mu enesetunne heldib, näha lapse julget kiindumuse avaldamist. Hertale on tekkinud omad fännid, nii nagu teistel hobustelgi. Herta on saanud aru, kui oluline hobune ta on meie juures ning igal ajal näitab ta oma tugevaid omadusi, mis teevad temast ühe toreda looma.
Õnneks on Herta kabjad paranemas. Pidev värkimine on andnud hea tulemuse.
Õhtul istusin minagi lasipuu juures ja vaatasin, kuidas hobused korda mööda paarikaupa lakukivi käisid lakkumas. Mõned tegid õhtust tualetti omavahel. Ohh, mõtlesin, kui armsad nad on, kui nende heaolu on täidetud, uus karjamaa annab vähemalt kolme kuu sööda, kui enne lumi maha ei tule. Eks näe, kuidas ilma lubab.

3. september 2011

Hopad ruulivad.
Saigi siis hobused lastud uuele karjamaale. Esimesed suutäied võetud ning siis tutvuma piiridega, kus nad asuvad. Ainsad, kes asjasse rahulikult suhtusid olid Kati ja Testu. Teised kimasid nii, et sabad selga visatud ja tormati karjamaa erinevatesse nurkadesse. Kes siis mu hobuste pärast suurt rõõmu tundsid olid naabrimehe ponid. Kus siis minu omad ei viibinud, seisid ja pugistasid (selline häälitsus madalatooniline) hirnumise asemel. Tundub,et püüdsid ennast siis lähemalt tutvustada.
Alati, kui meil trenn seisavad ponid ühe aia servas ja vaatavad üksi silmi, mida teised hobused teevad. Arvan, et tunnevad kadedust, et nende hobustega igapäevasel aktiivselt tegeldakse.
Eile muidu ok päev, eks ka hobustel vahel tujud sellised, kui trenni tehakse, siis on oma kord, kui keegi peaks hobustest korda rikkuma, siis Kati või Teeba annavad märku, kui asi ei ole nii.
Trenni lõpu minutitel ründas mind oma kodumesilane, oii jube ning jõudis oma mürgi kintsu sutsata. Tänaseks on mu reis selline, et see pükste sisse ei mahu. Teine mesilane, aga Kellukat, sain Hele enne seljast, kui Kellukas ehmatusest jooksu pani.
Otsisin küll allergia rohtu, kuid see jäigi leidmata, lapsed oma arvutiga edasi - tagasi liikudes on see kuhugi vahele pugenud.

Tänavu aasta oleme osaleda jõudnud kahel ratsaorienteerumise võistlusel. Mõnus ja äge...mis sellest, et vanus tiksub mul peale...varsti saan...