Leidsin täna ühe huvitava lingi.

http://haavakannu.ee/vaimne-ja-emotsionaalne-areng-hobuse-toel-teavet-ifeal-liidu-kodulehelt/

Vahel võib sellised asjad aidata hobustega tegelemisel.

Täna oli siis platsi trenn ja üks metsmatk Aleksandra ja Artemiga. Käisime metsas 2-e tunnisel matkarajal. Kõik läks ilusti, meeldis see, et nende rahulolu. Pärast matka istusid nad ja vaatasid lasipuu lähedusse rajatud koplis nosivaid hobuseid, ühtlasi isega ka kaasa võetud pruukosti nosides.

Mina ise kimasin, korra küla peale, et viia üks sadul remonti. Tassal puudub ju sadul ning lapsed tahavad temaga juba ratsutada. Anete tegi täna talle painutust libisevaga, temal paha komme pead ülesse loopida. Lõpus väsis, siis Anete lõpetas ära. Mina ise olen käinud maastikul, muidu käitub ilusti, aga väsib. Noor hobune väsib, see normaalne, siis peab inimene loomast aru saama. Mitte sundima. Eks mulle kulub hetkel oma loomadega süvitsi tegelemine.

Jätsin see aasta oma hobused paaritamatta. Kuigi pakuti, et võiksin Herta mõne puhtatõulise tori täkuga paaritada, kuid kaalusin sedagi, et ma ei hakka uisa päisa tormama. Olles õppinud Herta hinge elu tundma, siis olen aru saanud, et ta kardab tohutult meilt lahkumist. Teda kuhugi küla peale täku juurde viia ei saa. Mõtlesin, et las olla see aasta. Võib olla, on järgmine aasta mulle parem. Kaalusin seda varianti, et paaritaksin eestlasega, las sünnib ristand, et siis saan kindel olla, kas ta jääb tiineks või mitte. Paar aastat tagasi oli teda proovitud paaritada oli täkuga koos, kuid nii see jäigi, varssa ta eelmine ei toonud. Ja peremees otsustas loobuda, eelmise aasta septembris ma ta siis ära tõingi. Herta on armas, ja näha trennis käiva laste hoolimist Hertasse, siis aina mu enesetunne heldib, näha lapse julget kiindumuse avaldamist. Hertale on tekkinud omad fännid, nii nagu teistel hobustelgi. Herta on saanud aru, kui oluline hobune ta on meie juures ning igal ajal näitab ta oma tugevaid omadusi, mis teevad temast ühe toreda looma.
Õnneks on Herta kabjad paranemas. Pidev värkimine on andnud hea tulemuse.

Õhtul istusin minagi lasipuu juures ja vaatasin, kuidas hobused korda mööda paarikaupa lakukivi käisid lakkumas. Mõned tegid õhtust tualetti omavahel. Ohh, mõtlesin, kui armsad nad on, kui nende heaolu on täidetud, uus karjamaa annab vähemalt kolme kuu sööda, kui enne lumi maha ei tule. Eks näe, kuidas ilma lubab.