Hopad ruulivad.

Saigi siis hobused lastud uuele karjamaale. Esimesed suutäied võetud ning siis tutvuma piiridega, kus nad asuvad. Ainsad, kes asjasse rahulikult suhtusid olid Kati ja Testu. Teised kimasid nii, et sabad selga visatud ja tormati karjamaa erinevatesse nurkadesse. Kes siis mu hobuste pärast suurt rõõmu tundsid olid naabrimehe ponid. Kus siis minu omad ei viibinud, seisid ja pugistasid (selline häälitsus madalatooniline) hirnumise asemel. Tundub,et püüdsid ennast siis lähemalt tutvustada.

Alati, kui meil trenn seisavad ponid ühe aia servas ja vaatavad üksi silmi, mida teised hobused teevad. Arvan, et tunnevad kadedust, et nende hobustega igapäevasel aktiivselt tegeldakse.

Eile muidu ok päev, eks ka hobustel vahel tujud sellised, kui trenni tehakse, siis on oma kord, kui keegi peaks hobustest korda rikkuma, siis Kati või Teeba annavad märku, kui asi ei ole nii.

Trenni lõpu minutitel ründas mind oma kodumesilane, oii jube ning jõudis oma mürgi kintsu sutsata. Tänaseks on mu reis selline, et see pükste sisse ei mahu. Teine mesilane, aga Kellukat, sain Hele enne seljast, kui Kellukas ehmatusest jooksu pani.

Otsisin küll allergia rohtu, kuid see jäigi leidmata, lapsed oma arvutiga edasi - tagasi liikudes on see kuhugi vahele pugenud.