Kasuvanema staatus.

Lipton on enesele leidnud kasuema, kelle seltsis ta nüüd oma aega veedab. Selle taktika olen õppinud vanematelt kasvatajatelt. Tuleb lasta noorel hobusel enesele leida see kaaslane, kelle usaldus on hetkel karja sisse elamisel oluliseks sammuks. Nüüd on saanud selleks usalduse teerajajaks Herta. Eile sügati ja koos käidi külg külje kõrval vett joomas. Lapsed käivad Liptonile aeg ajalt söömise juures seltsi pakkumas. Olen märganud, et selline istumine looma läheduses mõjutab looma arengus psühholoogiliselt palju. Näeb, et ta ei ole üksi ja teab, et inimene pakub kaitset kui karjast, kes uut looma pole veel omaks võtnud teise hobuse rünnaku eemale tõrjub. Kuigi selleks pole vaja inimese sekkumist. ... aga minu meelest on see hea taktika, kokku kasvada noore hobusega.

Mulle endale meeldib ka käis nende seltsis istumas, eks siis iga hobune omamoodi ka uurides, et miks pereinimene karjamaal istub. Hobused on väga uudishimulikud, eriti kui miskit uut on tekkinud.

Kahtlus on Kelli-Kellukas on tiine. Märgata on, et täkku ei lase ligi ja pole ammu märganud, et oleks innelnud. Kas tõesti, on meie majapidamises hobusetitat oodata...? Lahe oleks, aga millal täielik teadmatus. Siis ei tea me millal saab tähtaeg. Kuidas ja kui palju võime kasutada Kellukat trennis...?

Mõnus ilm...

Lipton teeb edusamme. Püüan võita usaldust. Kallistada ta ei luba veel. Kui juba noor hobune seiab paigal ja naudib lõdvestunud olekus inimese puudutusi ja kallistamisi, siis on edusammud. Täna oli ta veel pinges, kui ma puudutasin, ma ei ründa ega hakka talle ennast liialt peale suruma. Imestan, et noorhobustega olen ma hästi enesekindlam, kui ma oma esimest hobust õpetasin olin ma rohkem ebakindel.

Juba teist päeva valmistab Lipsu (Lipton) mulle head meelt, et tuleb ise lauta, kui tal isu õues olemisest täis saab. Vaatab aknast välja ja sööb maitsvat silo. Tal on huvitav silmavaade. Nüüd on juba ära harjunud, et kui ta nina välja pistab aknast, läheme alati talle pai tegema.

Pori, muda, vihm ja kas ka uputus...

Praeguse hetke seisuga heinamaad üle ei ujuta, aga hobused naudivad täie rinnaga kevadet. Ehk siis kari on muutunud väga ulakaks, et mul on tegu, hoidmaks karja karjamaal. Nüüd hopsid avastasid, et kõige uhkem ja vingem on õue murulappi rünnata. Täna hommikuks jälle üks kolmandik aiast maha joostud. Kõige suuremateks lõhkujateks on Herta, Eeva-Lota, Tassa ja kes üle püüab jalutada on Pauliine. Uut hobust hoian sees, seda veel teistega kokku nii pea ei pane. Enne kui nad saavad kahe aia vahelt üksteist näha. Eile oli Liptonil sünnipäev ja täitus üks aasta ring. Õnnitlesime poissi sel tähtsal päeval.

Küll oli hobuste püüdmisega tegu, ei anna teised üldse kätte ja Moorits oli miskit moodu vabadusse smuugeldanud ja püüdsin sellegi uuesti kinni. Kuna mulle aitab järgi jooksmisest, siis pigem ennetan hobuste ära jooksmis plaane. Eks näe millal trafo korda saab, muidu mul on ka teine, mida kasutan metsas aku pealt. Kuid enne pean saama korralikult postid maasse, kuid maapind on selle koha pealt külmetanud, kuhu tahaksin uusi poste maasse panna.

Lahe päev.

Käisin Nancy ja kahe hobusega väikse metsaringi. Vanadel radadel, trehvasime palju põtrade jälgi, ilvese jälgi, koer leidis kuskilt veel kitsejala ja seda siis aeg ajalt natuke ragistades. Kuidas kulges mul päev uue neljajalgse seltsis, väga edukalt. Lasin ta korra õue teistega tutvuma, et saaks natuke süüa jne. Kuid jah kari hakkas teda taga ajama. Täku jätsin iagks juhuks kinni, mine võta kinni, mida ta arvab ja võib liiga teha. Mõned korrad suutsin isegi käruga sõnnikut laudast välja vedada, kuid uni vaevas hirmsal kombel. Siis tuppa sai tuldud ja pikali visatud. Pärast tunni ajast pikali olekut ehk siis unega magamist läksin hobuseid vaatama. Poiss oli ise lauta läinud. Ta on natuke kurb, tunneb emast puudust. Püüdsin loomakurbust oma inimese mõistusega lohutada. Pakkusin pidevat lähedust, et meie omavaheline kokku kasvamine saaks täiuslik. Olen õnnelik, et mul on nüüd isiklik eesti tõugu täkk. Loodan sellest, et saab tõu täkk. Eks Liptonist saab paari aasta pärast mulle uus ratsahobune. Täku kasvatamise kogemuse olen saanud poni täkkudelt. Nendelt olen saanud enesekindlust ikka ja jälle uuteks avastusteks hobuste maailmas. Tegelikult on täkud andekad.

Uhh, vilu ja vihmane ilm.

Tänaseks olen plaaninud sõnniku viskamise ja heina vedamise päeva. Mul on majas uus noor kollane poiss nimega Lipton, hüüdma hakkame Lipsuks. Eesti tõugu täkk, loodan enesele uue sõiduhobuse sellest kasvatada. Ja ühe kollastest märadest ära müüa. Loodan, et Liptoni kasvatamisega saab olema kõik ok, elus peab olema muudatusi. Muidu elu seisab, kuidagi igav on, kui asjad seisavad. Teele asemele tuleb sel juhul juba Tassa, kes ootab pikisilmi saduldamist.

Ma ei saa aru, mis kollase hobuse vaimustust ma põen.

Kevad, kevad, kevad...

yee, soojad ilmad meelitavad üha rohkem õues tegutsema. Missugune vabadus, tegutsemis lust, sõnnikuvedu aiamaale. Iga päev on palju toimetamist. Hobused lustivad ja võtavad päikesevanni.

Kohutav on vaadata, mis lumesulamis järgselt hoovi tee peale on järgi jäänud. Heinajäägid siin ja seal, ees seisab veel silokilede põletamine, koos okstega, mis eelmine aasta sai maha võetud.

1.aprill, Head karjalaskepäeva kõigile.

Tundub, et minu karjalaskepäev oli tõeline karjalaskepäev. Juba hommikul karjamaale lastes, pidin ma mõne tunni jooksul aeda parandamas käima. Vahe peal harjasin hobuseid, et neilt nati karvavahetust kiirendada mõni poni on eriliselt karvane ja siis näeb nati teistsugune välja. Vahe peal tuppa jõudes, tuli mõte midagi teha, aga puudusid vajalikud toiduained. Mõtlesin,et suhkur Kabala poes kallis, läheks Raikkülla, aga otsustasin õue minnes mõtte ümber ning suundusin siiski Kabalasse. Poes ostlemise ajal helistas mulle abikaasa, kes teavitas, et hobused on Lipal, mainisin, et ma ostan asjad ära ja siis lähen hobuseid otsima.

Ma olin rattaga poes ja ostsin igaks juhuks energia joogi ja sidruni mahla (vajadus oli hapu järgi). Kuna vanus juba 40 ringis pidin arvestama ettenägematuid seiklust hobuste tagaajamisel, et vedeliku tagavara peab kaasas olema. Muidu tekib nõrkustunne. Siis sõit Kabalast Lipa-Metsküla risti, ristist Lipale. Lipa koolimaja taga elava Villi Särekannu hoovist läbi sealt suund teed mööda Villema risti. Villema ristis tuli asfalttee, kus siis uurisin jälgede järgi karja jooksu suunda, ehee Teekond Raikküla suunas. Egas midagi, helistasin kohe Sinikatele ja teavitasin, et kari mu hobeseid on sinna poole teel. Õnneks on inimesi, kes kohe helistavad hobusekasvatajatele, et hobused lahti. Varsti helistas Veljo tagasi, kes andis kohe järgmise suuna, kuhu hobuseid otsima minna.

Minu suureks üllatuseks olid nad kambaga keeranud bituumeni tee otsast ja võtsid teekonna karjääri suunas. Eks ma jõudsin mõelda kõiksuguseid mõtteid, aga tundus, et liikluses on juhid hobusekarja osas mõistlikud ja oskus ikka hoog maha võtta, kui selline pea kaotanud kari omapäi kuskil kappamas.

Üsna varsti tuli selline siht, kus oli lahti lükatud, mis ühendab otse teena Valgu-Lipa ristiga. Jahimehed käivad talviti seda teed mööda, neil karjääri taga üks söötmiskoht.

Jõudnud jälle ringiga suure tee äärde, avastasin, et hobused keeranud jälle Raikküla suunas. Ehhh, kohe suur ohe vallandus minust, mõtlesin, et mis siis saab ,kui kordub see sama jada. Ja nii see tuligi, et tegin ka teise ringi hobustega kaasa, aga siis otsustasin, et ei kolmandat ringi enam teha. Jätsin ratta tee äärde.

Ja uuesti metsa, sest suure tee ääres avastasin,et kari oli tagasi metsa läinud, aga teise kohta. Sellisel hetkel ei suuda enam süvenenult ühelegi teemale mõelda, kui ainult ajada jälgi nina maas. Mulle tundus, et karjajuht oli segadusse sattunud, kuna ümberringi sügav lumi ei tekitanud isu sügavasse lumme sumpama minna, otsiti õiget sihti mis viiks koju, sest mulle tundus, et suure tee ääres ja suurte masinate vahel oli neil ikka tekkinud tohutu hirm. Kõige enam kardab suuri masinad Teele ja koos temaga mõned ponid. Imestasingi, kuidas ponid täna nii sokis on, muidu tavaliselt nad on hulljulged, et koperdavad isegi autodel jalus. Hea seegi, muidu on nii, et liigne hulljulgus võib maksta hobusele elu. Õnneks sellel hetkel ka hobused metsavahelt kätte saingi, kuna ma hõikasin ja krõbistasin leivakilekotti, mida siis kaasa vedasin, et kui hobused kätte saan siis annan hobustele. Kuid seda nalja enam ei tee, kõik kogu leiva ära söödan, siis olen ma samasuguse probleeemi ees. Jätsin, siis koju toimetamise jaoks ka neile maiustamiseks.

Mul üks kogemus on, kus söötsin ära ja hobused lasid jalga ja tegid sellised näod pähe, et *Tänud perenaine, aga nüüd tuli meile meelde kus kodu asub* kogu tänase päeva kilometraaziks arvestasin kuskil 20 km koos poes käiguga. Metsavahel sihil liikudes, pidin lükkama kahel korral ratast kahel korral kuskil 4 km.

Sain Mooritsa kätte, ootasin lapsi, et saaks rohkem siis hobuseid kinni võtta, et siis natuke kindlamalt koju suunata. Tee peal veel Kati, aga ega see kinni võtmine neile ikka suur vaimustus polnud. Läksid ikka galopile. Ja osad keerasid juba õigest teeotsast alla ja koju. Hobused sõid silo sellise näoga, et oh kas te jõudsite.

Head karjalaske päeva ehk siis kollektiivse matkamise algust kõigile.