Käisin Nancy ja kahe hobusega väikse metsaringi. Vanadel radadel, trehvasime palju põtrade jälgi, ilvese jälgi, koer leidis kuskilt veel kitsejala ja seda siis aeg ajalt natuke ragistades. Kuidas kulges mul päev uue neljajalgse seltsis, väga edukalt. Lasin ta korra õue teistega tutvuma, et saaks natuke süüa jne. Kuid jah kari hakkas teda taga ajama. Täku jätsin iagks juhuks kinni, mine võta kinni, mida ta arvab ja võib liiga teha. Mõned korrad suutsin isegi käruga sõnnikut laudast välja vedada, kuid uni vaevas hirmsal kombel. Siis tuppa sai tuldud ja pikali visatud. Pärast tunni ajast pikali olekut ehk siis unega magamist läksin hobuseid vaatama. Poiss oli ise lauta läinud. Ta on natuke kurb, tunneb emast puudust. Püüdsin loomakurbust oma inimese mõistusega lohutada. Pakkusin pidevat lähedust, et meie omavaheline kokku kasvamine saaks täiuslik. Olen õnnelik, et mul on nüüd isiklik eesti tõugu täkk. Loodan sellest, et saab tõu täkk. Eks Liptonist saab paari aasta pärast mulle uus ratsahobune. Täku kasvatamise kogemuse olen saanud poni täkkudelt. Nendelt olen saanud enesekindlust ikka ja jälle uuteks avastusteks hobuste maailmas. Tegelikult on täkud andekad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar