Tundub, et minu karjalaskepäev oli tõeline karjalaskepäev. Juba hommikul karjamaale lastes, pidin ma mõne tunni jooksul aeda parandamas käima. Vahe peal harjasin hobuseid, et neilt nati karvavahetust kiirendada mõni poni on eriliselt karvane ja siis näeb nati teistsugune välja. Vahe peal tuppa jõudes, tuli mõte midagi teha, aga puudusid vajalikud toiduained. Mõtlesin,et suhkur Kabala poes kallis, läheks Raikkülla, aga otsustasin õue minnes mõtte ümber ning suundusin siiski Kabalasse. Poes ostlemise ajal helistas mulle abikaasa, kes teavitas, et hobused on Lipal, mainisin, et ma ostan asjad ära ja siis lähen hobuseid otsima.
Ma olin rattaga poes ja ostsin igaks juhuks energia joogi ja sidruni mahla (vajadus oli hapu järgi). Kuna vanus juba 40 ringis pidin arvestama ettenägematuid seiklust hobuste tagaajamisel, et vedeliku tagavara peab kaasas olema. Muidu tekib nõrkustunne. Siis sõit Kabalast Lipa-Metsküla risti, ristist Lipale. Lipa koolimaja taga elava Villi Särekannu hoovist läbi sealt suund teed mööda Villema risti. Villema ristis tuli asfalttee, kus siis uurisin jälgede järgi karja jooksu suunda, ehee Teekond Raikküla suunas. Egas midagi, helistasin kohe Sinikatele ja teavitasin, et kari mu hobeseid on sinna poole teel. Õnneks on inimesi, kes kohe helistavad hobusekasvatajatele, et hobused lahti. Varsti helistas Veljo tagasi, kes andis kohe järgmise suuna, kuhu hobuseid otsima minna.
Minu suureks üllatuseks olid nad kambaga keeranud bituumeni tee otsast ja võtsid teekonna karjääri suunas. Eks ma jõudsin mõelda kõiksuguseid mõtteid, aga tundus, et liikluses on juhid hobusekarja osas mõistlikud ja oskus ikka hoog maha võtta, kui selline pea kaotanud kari omapäi kuskil kappamas.
Üsna varsti tuli selline siht, kus oli lahti lükatud, mis ühendab otse teena Valgu-Lipa ristiga. Jahimehed käivad talviti seda teed mööda, neil karjääri taga üks söötmiskoht.
Jõudnud jälle ringiga suure tee äärde, avastasin, et hobused keeranud jälle Raikküla suunas. Ehhh, kohe suur ohe vallandus minust, mõtlesin, et mis siis saab ,kui kordub see sama jada. Ja nii see tuligi, et tegin ka teise ringi hobustega kaasa, aga siis otsustasin, et ei kolmandat ringi enam teha. Jätsin ratta tee äärde.
Ja uuesti metsa, sest suure tee ääres avastasin,et kari oli tagasi metsa läinud, aga teise kohta. Sellisel hetkel ei suuda enam süvenenult ühelegi teemale mõelda, kui ainult ajada jälgi nina maas. Mulle tundus, et karjajuht oli segadusse sattunud, kuna ümberringi sügav lumi ei tekitanud isu sügavasse lumme sumpama minna, otsiti õiget sihti mis viiks koju, sest mulle tundus, et suure tee ääres ja suurte masinate vahel oli neil ikka tekkinud tohutu hirm. Kõige enam kardab suuri masinad Teele ja koos temaga mõned ponid. Imestasingi, kuidas ponid täna nii sokis on, muidu tavaliselt nad on hulljulged, et koperdavad isegi autodel jalus. Hea seegi, muidu on nii, et liigne hulljulgus võib maksta hobusele elu. Õnneks sellel hetkel ka hobused metsavahelt kätte saingi, kuna ma hõikasin ja krõbistasin leivakilekotti, mida siis kaasa vedasin, et kui hobused kätte saan siis annan hobustele. Kuid seda nalja enam ei tee, kõik kogu leiva ära söödan, siis olen ma samasuguse probleeemi ees. Jätsin, siis koju toimetamise jaoks ka neile maiustamiseks.
Mul üks kogemus on, kus söötsin ära ja hobused lasid jalga ja tegid sellised näod pähe, et *Tänud perenaine, aga nüüd tuli meile meelde kus kodu asub* kogu tänase päeva kilometraaziks arvestasin kuskil 20 km koos poes käiguga. Metsavahel sihil liikudes, pidin lükkama kahel korral ratast kahel korral kuskil 4 km.
Sain Mooritsa kätte, ootasin lapsi, et saaks rohkem siis hobuseid kinni võtta, et siis natuke kindlamalt koju suunata. Tee peal veel Kati, aga ega see kinni võtmine neile ikka suur vaimustus polnud. Läksid ikka galopile. Ja osad keerasid juba õigest teeotsast alla ja koju. Hobused sõid silo sellise näoga, et oh kas te jõudsite.
Head karjalaske päeva ehk siis kollektiivse matkamise algust kõigile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar