Alustasin hundivaatlusega Tõrasoo LK alal,Kose nõmme ja raba piirimail, kus talvel kolasin ning kuu aega tagasi poris nähtud jälgi leidsin. Öö oli selline, poolik kuusirp taevas ei andnud mingit valgust , palja silmaga seletas palju näha. Lootsin kuulda hundi ulgu, kuid metsas valitses täielik haud vaikus. Minu kõrv ei haaranud mingit kahtlast heli, mis oleks teavitanud metsakutsa lähedal olust. Järelduse tegin koera käitumisest, kes ei lahkunud mu juurest sammukestki ning teatud kohtades turja karvu püsti ajades. Kogu aeg hoidis lähedusse. Mind ennast valdas kõhetunne, kuid olin põnevil, kas trehvan kuulama või ligiduses luusiv võsavillem, olin valmis hullemaks. Kuid loodetud ja oodatud tulemus jäi olematta, selle võrra ka kergem hakkas.
Tunnistan, et olen kogemuse võrra rikkam. Kui ei tee seda, mis huvitab, öö veeta rabas. Olen oma elus mõne korra tundmatus metsas öö veetnud ilma telgita.
Mida ma kõige rohkem kardan on kummitused (mul puuduvad selles osas küll halvad mälestused), aga kokkupuuteid ikka on olnud.
"""Kõige ehedam mälestus metsas ööbimiesst on mul selline, kus ma Piritalt - Lagedile tagasi teel koju, langes veresuhkur alla nomr taseme ja pidin tegema väikse puhke pausi. Käisin koeri treenimas Pirita koerte koolitus platsil. Kell oli kuskil kella 2 paiku öösel, kui mul veresuhkur tase madalale kukkus. Enese tunne oli kohutav, mul oli kaasas kolm koera. Ainus mõte tol korral oli, et visata natukeseks pikali. Asupaigaks oli siis Iru silla otsas olev männi noorendik. Valisin sellise koha, kus männi okkad moodustasid kerge isolatsiooni kihi maapinnast (hoiab eemal niiskuse). Pikali visanud lasin koerad rihma otsas vabaks, mõtlesin, et ega nad minu juurde ei jää. Kuid rohkem ei suutnud enam ka mõelda, sest uinusin kohe. Magasin sügavalt unega umbes kaks tundi. Ärgates leidsin koerad ennast soojendamas. Üks oli mu selja taga, teine kõhu ees ja kolmas (kes oli eakas koer pime, kurt ja natuke kange kõndimisega) lamas mu jalgadel. Koerad hoidsid neid probleemseid kohti soojas, mis tegelikult vajavad sooja. Aeg oli novembri algus, ei olnud veel külmaks läinud. Olles oma unest virgunud ehk siis saanud tagasi oma norm energia jätkasin kodu teed (sealt umbes oli veel 6 km). Tol korral sain aru missugune väärtus on koertel, kui nendega tegeleda.

Eelmine nädal laupäev 31.07. käisime Raplas laadal. Sinna minek toimub alati meil ratsa. Kuna liigume otseteed metsadest läbi. Ja kohati kasutame paralleelselt teega heinamaid. Mis viga nüüd, kui tehnika ajastu on täienenud sellise mehanismiga, millega saab rohumassi kohe purustada (väetiseks). Minu õnneks on nendel hooldatud maadel super hea ratsutada. Eks veel läheb aega, kui ratta tee Raikkülla lõplikult valmib.
Ok... see selleks. Laat toimus, kuid aeg vast ei olnud selleks sobilik - kuu lõpp. Paljudel selleks raha otsas või kui siis osteti hädavajalikku. Teenistus jah, oli alla igat taset.
Tagasi tee tegime pikemaks, käisime ennast ja hobuseid kastmas Valtu tehisjärves. Enne hobused, siis ise korra järve kastnud. Siis kappasime mööda heinamaid Raikküla taha. Läbi alevi keskuse oma metsa rajale (otse tee Raikküla töökodade tagant meie talu alla välja. Mulle meeldib liigelda metsas varjatult ning hääletult.

Eelmine nädal sai käidud Elvas ja Elva - Vitipalu matkarajal. Mul oli asja Hellenurme. Siis tekkis lastega ujuma mineku mõte ning liisk langes Otepää külje alla jääv Pühajärv. Kuid olukorda tekkis jällegi muutus, kohtusin kursakaaslasega. Alul sai suheldud Pühajärve lähedal kasvava Sõjatamme all. Tamm oma võimsa haruga pakkus varju ja mõnusat vilu. Kuna autos istuda oli võimatu, võttis higistama. Siis soov ujumise järgi oli suur, aga vahe peal helistas töökaaslane Hellenurmest, kellele pidin järgi minema. Nata väike pettumus tekkis, et ma ei saanud Pühajärve ujuma.
Selle eest Kariniga metsas seeni jahtimas oli ka mõnus vaheldus ning ikka esimesed seened pannile , see oli minu jaoks väga haruldane (seda enam, kui meil eksisteeris kuumus).
Täna sai Lepatriinu maaüksusel karjatara valmis ja kolm hobust aedagi lastud. Alustasin kohe uue aiia tegemisega kodu lähedale.
Ponid on metsas mesinädalatel... Käime lastega vett sinna vedamas.
Homme Raplas laat.
Pühapäeval kahe tunnine matk.
Puhkus algab, olen täna viimast päeva tööl. Ja 2 augustist algab puhkus.
Augusti kuu on tihe matkamise kuu.

Elupuu Talu Ratsamatkad

Elupuu Talu Ratsamatkad
http://et.wikipedia.org/wiki/Parmlased

Mõnus päev, käisin kolme tunnisel matkal, aga muidugi parmude ja vaablastega sai kimatud võidu. On kohti metsas, kus pole peale kärbeste ühtegi tüütut putukat. Kuigi iga kord enne matkale minekut saab hobused putuka tõrjega üle lastud.
Sobli all jõudes, vaatasin, et Tõnumaa OÜ puhkemaja on teinud omale matkaraja tähistuse (sinine laik puutüvel). Raja enesega ma rahule ei jäänud. Maha kooldunud ladvaga puud ulatusid minu ja teiste ratsanike kohale, kus üks ratsanik pidevalt jäi kuskile taha kinni ning maha kukkus kahel korral. OK Pärast matka helistasin puhkemaja perenaisele, kes siis ütles, et neile meeldib selline rada. Mul tekkis ahastus...olen aastaid kasutanud neid ja peale minu on veel teisigi kasutajaid RMK metskonna inimesed, siis jahimehed. Alati on see super korras olnud. Ja nüüd öeldakse et neile meeldib, ma ei ole kuskil näinud niisugust hooldamata matkarada. Kahes kohas oli puudeladvad nii kokku põimunud, et minu peast kadus nokats.
Ahastus on peal, minu tegemistest ei peeta lugu. Ma ei saa liikuda hobusel sellisel rajal, kus oksad naalduvad ratsaniku kohale. Ei saa korralikult sammugi käia, kui oksad torkavad siia ja sinna. Oskamatu ratsanik lendab kohe seljast, kui jääb kuhugi kinni. Kuidas luua koostööd...?, minu eesmärk pole kellegagi riidu minna.Tahaks, et kõik saaksid käia sellel rajal. Mul on lihtsalt arusaamine,et puhkemaja pererahvas pole enesele selgeks teinud, missugune peab olema matkarada.

Achtung...Achtung...Achtung
Vipera Berus (harilik rästik)
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_r%C3%A4stik;
Eelmine nädal laupäev pärast võistlustel käimist läksin naabrinaise aiia tagust trimmerdama. Kui ma oma tööga jõudsin kasvuhoone küljele jääva kiviaiia juurde, kust põgenesid kolm rästikut kiviaeda. Üks rästik roomas mu varvaste eest (ammu maha niidetud heinavaalu seest kiviaiia suunas), esimese ehmatusega suutsin neid nähes hüpata kahe või kolme meetri kaugusele kohtumispaigast. Toibunud läksin kohe uudistama kohta, kuhu nad põgenesid. Peaks ütlema, olid väga julged veel ennast näitama. Veel hetke näitasid ning kadusid kiviaiias peituvatesse salakäikudesse. Olen viimased päevad uuesti otsimas käinud. Oletades, et aeg peaks olema õige. Kuid jah enam pole näinud. Küll nad uuesti ilmutavad, kui nad arvavad, et neid miski ei hirmuta. Tegelikult ussi hirmutab igasugune müra tekitav heli. Peesitada nad siis ei taha enam. Mul on veel üks rästikute elupaik teada. Käin neid aastaid vaatamas. Minu jaoks on nad huvitavad, kuid teatud distantsilt.
Huvitav seik veel... eelmine aasta ühek matkal juhtus selline lugu, kus kahe hobuse vahelt jalutas rästik üle matkaraja, nüüd püüan veel rohkem olla tähelepanelikum, et ennetada juhtumit kus keegi võiks saada viga (mõtlen kokkupuudet hobuse ja rästiku vahel). Täna peaks saama haiglast välja mu õepoeg Sander, kes sai metsas käies rästiku käest hammustada.
Olgem tähelepanelikud!