Alustasin hundivaatlusega Tõrasoo LK alal,Kose nõmme ja raba piirimail, kus talvel kolasin ning kuu aega tagasi poris nähtud jälgi leidsin. Öö oli selline, poolik kuusirp taevas ei andnud mingit valgust , palja silmaga seletas palju näha. Lootsin kuulda hundi ulgu, kuid metsas valitses täielik haud vaikus. Minu kõrv ei haaranud mingit kahtlast heli, mis oleks teavitanud metsakutsa lähedal olust. Järelduse tegin koera käitumisest, kes ei lahkunud mu juurest sammukestki ning teatud kohtades turja karvu püsti ajades. Kogu aeg hoidis lähedusse. Mind ennast valdas kõhetunne, kuid olin põnevil, kas trehvan kuulama või ligiduses luusiv võsavillem, olin valmis hullemaks. Kuid loodetud ja oodatud tulemus jäi olematta, selle võrra ka kergem hakkas.
Tunnistan, et olen kogemuse võrra rikkam. Kui ei tee seda, mis huvitab, öö veeta rabas. Olen oma elus mõne korra tundmatus metsas öö veetnud ilma telgita.
Mida ma kõige rohkem kardan on kummitused (mul puuduvad selles osas küll halvad mälestused), aga kokkupuuteid ikka on olnud.
"""Kõige ehedam mälestus metsas ööbimiesst on mul selline, kus ma Piritalt - Lagedile tagasi teel koju, langes veresuhkur alla nomr taseme ja pidin tegema väikse puhke pausi. Käisin koeri treenimas Pirita koerte koolitus platsil. Kell oli kuskil kella 2 paiku öösel, kui mul veresuhkur tase madalale kukkus. Enese tunne oli kohutav, mul oli kaasas kolm koera. Ainus mõte tol korral oli, et visata natukeseks pikali. Asupaigaks oli siis Iru silla otsas olev männi noorendik. Valisin sellise koha, kus männi okkad moodustasid kerge isolatsiooni kihi maapinnast (hoiab eemal niiskuse). Pikali visanud lasin koerad rihma otsas vabaks, mõtlesin, et ega nad minu juurde ei jää. Kuid rohkem ei suutnud enam ka mõelda, sest uinusin kohe. Magasin sügavalt unega umbes kaks tundi. Ärgates leidsin koerad ennast soojendamas. Üks oli mu selja taga, teine kõhu ees ja kolmas (kes oli eakas koer pime, kurt ja natuke kange kõndimisega) lamas mu jalgadel. Koerad hoidsid neid probleemseid kohti soojas, mis tegelikult vajavad sooja. Aeg oli novembri algus, ei olnud veel külmaks läinud. Olles oma unest virgunud ehk siis saanud tagasi oma norm energia jätkasin kodu teed (sealt umbes oli veel 6 km). Tol korral sain aru missugune väärtus on koertel, kui nendega tegeleda.