Sügiseselt krõbedad öökülmad mitmeid hommikuid maa valgeks värvinud. Sama ka eile hommikul.
Hõiskan saimegi vee tagasi majja. Kui vett pole, käime naaber kinnistu õue kaevust, kus me hobuseid karjatame, vett toomas.
Eilne päev oli sügiseselt väga võrratu. Pea 10 hobust said oma tegevused sadula all.
Mõnus, mõtlengi millised ravi või hooldusvõtteid enda jalgadele leidma peaks. Õhtul suht jama liikumisega.
Täna suht raske leida koondatud mõtteid. Magamatta öö selja taga, hamba valu pärast. Kaks lahustuvat valuvaigistit tarvitatud, hommikul enestunne täiega jama. Vist hommikul enne 8 korraks tunnikese magasin. Tegelikult on olnud viimane nädal üldse kus mu une pikkus 1-3 tunnini. Üle mõtlemist pole olnud, lihtsalt keerata või pöörata ja vot pole pihta saanud miks. Eks väike tõbi ka olnud juba paari nädala teema.
Tänase päeva seisuga oleme jälle hetkel veeta (pump kaevus andis otsad). Peab ikka mingi uuema lahenduse leidma, et neid veepumpasid nii tihedalt läbi ei läheks. Hetkel puuduvad ressursid, et uus pump osta.
Mõtisklen laste trennides käimise üle. On lapsi kes tahaksid meil käia, kuid vanemad tihti ei leia aega nende vedamiseks. Näen, et lapsed on õnnetud, kuid jah mina ei saa aidata. Vanemad teevad ju lõplikud otsused. Saigi neile selgitatud, et vanemad peavad meiega ühendust võtma, mitte lapsed. Mitmeid kordi on olnud, kus lapsed panevad aja kinni. Jõudes vahepeal ise õue ning oma pool tundi vanast sõnumi saatmisest vaevalt möödas, kui laps teavitab, et ikka ei saa tulla. Sellised kiired ümber mõtlemised on pannud väärtustama oma aega. Ei taha enam selliselt kellegi põrke pall olla. Tahan tulen, annan sõna. Enne vanematega kokkuleppimist ja siis selgub tõde, et neil jääb ikka trenni sõit ära.
Nii kui on kellegi poolt kokku lepitud aeg kindlalt paika pandud. Siis hakkan mina mõtlema trenni kavale. Ja kui olen enda peas valmis mõelnud trenni kava ja siis tuleb teavitus, et me ikka ei saa tulla. See ettevalmistuseks raisatud aeg...
Meil on palju teha ja ei taha valget päeva aega raisata mõttetule ootamisele. On ikka meie eesmärk anda oma kogemustest ning samal ajal saavad ja tahavad meie hobused vajaliku liigutamise.
Iga kord kui keegi enne õiget aega teatab, et ei tule. Jääb kuidagi tühi tunne. Esimene küsimus miks või mis nüüd juhtus.
Saarlasest täkk Termikas sai taas oma karja tagasi (sõidutati koju tagasi). Imetlusväärne loom oma käitumiselt ja loomuselt. Räägin ülivõrdes. Ma ise olen vist vanemaks saanuna väheke ebakindel, muidugi kokkupuuted erinevate täkkudega on teatud respekti eelarvamusena jätnud. Ja ütleks Termikaga kohtumine tõestas vastupidist ja tõstis seega mu enesekindlust ja õpetas ühtlasi sügavamalt hindama hobusele omaseid tingimusi. Elada vabalt karjas, kapata suurel looduslikul alal...mere äärsetel aladel.
Eks näe, kes meil tiined nüüd on, Tassat ei saanud seekord eestlasega kokku panna. Tema toimetas oma ära nägemise järgi, tema eelistus langes Albertile. Samas mainin eks see oli väike mu salajane uit mõte eelmine talv. Tundub, et piisab salajasest mõttest kui need kipuvad täide minema. Seekord kutsun dr U.Martini tiinust kontrollima. Siis teab õigel ajal hobused eraldada.
Mu pardud on ikka südamed võitnud. Hommikuti õue lastes, teeme tiiru aiamaal. Vaatame olulised kohad kus nälkjad armastavad olla. Avastasin hiljuti, et mul jagub mustpea nälkjate populatsioon väga ulatuslikult.
Pardud on ikka võrratud suhtlejad, kui ma miskit üritan õues teha. On samamoodi mu juures nagu koerad. Kas siis tähelepanu nõudes, läbi paituste või sügamiste. Ise sealjuures häälekalt oma vajadustest teada andes. Ja siis partide vahele poetavad koeradki oma tegemistega kes palli lärtsutab või pulka mu jala juurde vaikselt poetab. Igal juhul hoolitsevad kõik selle eest, et mul mitte käed rüpes istuma ei jääks. Vahel oleks käsi isegi rohkem vaja.
Ja muidugi kui palju on see aasta imestatud, kui ma igal pool koertega käin. Kuidas ikka selline asi võimalik. Tean inimesi, kes eraldavad koera oma tegemiste juurest. Näiteks mu linnukoerad ei viitsi minuga koplite tegemise juures lebotada. Sannu võib mind tunde saata, vahelduseks mõne hiire uru lahti muukides. Ega see mind külmaks jäta. Piilun siis ka mis urust välja tuuakse.
Saingi siis väimehe abiga viiele ruuna poisile kopli osa valmis. Asso väljendas ülimat suurt rõõmu, kopli ehitusest.
Tundub mu sise tunde olemus töötab sajaga. Kui eile hobuseid metsas kontrollimas käisin. Tabasin aia taksaatorid Rocky ja Lucky...kõrvaldasin probleemi (aed oli kellegi poolt välja venitatud). Tundes oma karja hobuste olemust. Siis tean milleks nad võimelised on...nii oligi...et täna hommikul metsa minnes leidsin nad kodu juurest esimese kopli juurest. Egas miskit ämber, aidast kaera ja ämbriga krõbistanud veidi...teada hobuste kaera muusikale väga hea kuulmine olema. Sain väga kergelt kodu juures olevasse aeda. Muidugi Rocky ja Lucky seltskonda oli liitunud ka Mannu.
Saades siis tegelased aeda, et lähen kaen perra, kus siia ülejäänud kari on. Ühtlasi andsin käsu koertele koju jääda. Vahel ei tea mis olukord ees ootab, peab olema valmis ka kibedamaks jooksmiseks. Sel juhul oleksid koerad üleliigsed kaaslased abi pakkumisel. Ühtlasi kontrollisin kogu karjamaa olukorra üle ja leidsin ülejäänud karja kes puhkamas, kes nina maas rohtu nosimas.
Aia kontrolli käigus leidsin ühe välja venitatud koha, mille kohendasin sobiva pingeni. Ühes kohas aga aed kõrgele tõstetuna (üks korralik suur hobune alt läbi mahub) sellise tembuga saab hakkama nii Rocky kui Lucky... Mannul lihtne, tema ju karjas kõige väiksem. Mahub igalt poolt läbi.
Ring peale tehtud leidsin veel mõned parandatavad kohad. Needki näppude vahel kohendatud.
