Mu pardud on ikka südamed võitnud. Hommikuti õue lastes, teeme tiiru aiamaal. Vaatame olulised kohad kus nälkjad armastavad olla. Avastasin hiljuti, et mul jagub mustpea nälkjate populatsioon väga ulatuslikult. 

Pardud on ikka võrratud suhtlejad, kui ma miskit üritan õues teha. On samamoodi mu juures nagu koerad. Kas siis tähelepanu nõudes, läbi paituste või sügamiste. Ise sealjuures häälekalt oma vajadustest teada andes. Ja siis partide vahele poetavad koeradki oma tegemistega kes palli lärtsutab või pulka mu jala juurde vaikselt poetab. Igal juhul hoolitsevad kõik selle eest, et mul mitte käed rüpes istuma ei jääks. Vahel oleks käsi isegi rohkem vaja.

Ja muidugi kui palju on see aasta imestatud, kui ma igal pool koertega käin. Kuidas ikka selline asi võimalik. Tean inimesi, kes eraldavad koera oma tegemiste juurest. Näiteks mu linnukoerad ei viitsi minuga koplite tegemise juures lebotada. Sannu võib mind tunde saata, vahelduseks mõne  hiire uru lahti muukides. Ega see mind külmaks jäta. Piilun siis ka mis urust välja tuuakse. 

Saingi siis väimehe abiga viiele ruuna poisile kopli osa valmis. Asso väljendas ülimat suurt rõõmu, kopli ehitusest.