Täna suht raske leida koondatud mõtteid. Magamatta öö selja taga, hamba valu pärast. Kaks lahustuvat valuvaigistit tarvitatud, hommikul enestunne täiega jama. Vist hommikul enne 8 korraks tunnikese magasin. Tegelikult on olnud viimane nädal üldse kus mu une pikkus 1-3 tunnini. Üle mõtlemist pole olnud, lihtsalt keerata või pöörata ja vot pole pihta saanud miks. Eks väike tõbi ka olnud juba paari nädala teema.

Tänase päeva seisuga oleme jälle hetkel veeta (pump kaevus andis otsad). Peab ikka mingi uuema lahenduse leidma, et neid veepumpasid nii tihedalt läbi ei läheks. Hetkel puuduvad ressursid, et uus pump osta. 

Mõtisklen laste trennides käimise üle. On lapsi kes tahaksid meil käia, kuid vanemad tihti ei leia aega nende vedamiseks. Näen, et lapsed on õnnetud, kuid jah mina ei saa aidata. Vanemad teevad ju lõplikud otsused. Saigi neile selgitatud, et vanemad peavad meiega ühendust võtma, mitte lapsed. Mitmeid kordi on olnud, kus lapsed panevad aja kinni. Jõudes vahepeal ise õue ning oma pool tundi vanast sõnumi saatmisest vaevalt möödas, kui laps teavitab, et ikka ei saa tulla. Sellised kiired ümber mõtlemised on pannud väärtustama oma aega. Ei taha enam selliselt kellegi põrke pall olla. Tahan tulen, annan sõna. Enne vanematega kokkuleppimist ja siis selgub tõde, et neil jääb ikka trenni sõit ära.

Nii kui on kellegi poolt kokku lepitud aeg kindlalt paika pandud. Siis hakkan mina mõtlema trenni kavale. Ja kui olen enda peas valmis mõelnud trenni kava ja siis tuleb teavitus, et me ikka ei saa tulla. See ettevalmistuseks raisatud aeg...

Meil on palju teha ja ei taha valget päeva aega raisata mõttetule ootamisele. On ikka meie eesmärk anda oma kogemustest ning samal ajal saavad ja tahavad meie hobused vajaliku liigutamise. 

Iga kord kui keegi enne õiget aega teatab, et ei tule. Jääb kuidagi tühi tunne. Esimene küsimus miks või  mis nüüd juhtus.