Loomasööt on olemas talveks, muidugi lisanduvad muud heaolu tõstvad min ja vitamiinidest koosnevad söödad. Hankisin lühikarvalistele koertele talve joped oksjoni keskkonnast (sain odavalt ühe jope hinnaks 1 euro). Muidugi Pärnust on ka võimalik 10 euroga saada. Praegu otsin hea hinnaga koera asemeid. 

Raske on vaadata, millest või kust peab kokkuhoidma. Hetkel hobuste müügiturgu paisatud üle aretustööga toodetud hunnik õpetamata ponisid ja hobuseid odava hinnaga.  Mõtisklen, et miks peab iga aasta märad varssuma...? Mis on selle mõte...,kas selleks, et iga aastaga tegelikult ei suuda enam mära tagada  kvaliteetset kasvuperioodi varsale... Ja selle tõttu kannatavad jälle need kes on väheke vaeva näinud õpetamisega ning oodates sobivat ostjat.

Eks näe milleni viib siis järgmine aasta, kui palju on taas loomapidamisest loobujaid. Eelmise aasta heina ikalduse aasta tõmbas paljudele pidureid. Mainin, ma ei saanud mitte ühtegi looma müüdud. Ja elasime 19 kabjalisega talve üle. 

Ma ei hakka hetkel ette mõtlema, mis järgmine aasta hinnatõusu või lisanduva automaksuga, hetkel mulle tundub arutu ja ülemõistuse hinnatõusu või kärped toetuste valdkonnas. Nii et mõtleme ja vaatleme, mis edasi eesti enda rahvast saab.

 Hakkabki oktoober lõpule jõudma, iga sammuga talvele vastu...

Suurim igatsus on kasvanud põhjamaade vastu. Juba see silmale nähtav metsaraiete kogum mis meie kodu ümber valitseb on lihtsalt väsitav. On kadunud see looduse ilu ja idüll võimsate puude all kapata. Üks kõik kui palju ma Eestimaal pole ringi sõitnud, siis metsa maha võtmine on ikka täies hoos.

Vahel tekib kõike selliseid asju vaadates jõuetuse tunne, suutmata midagi rohkem tahta. See laga mis jääb pärast raiet maha on ikka aastate pärast märgata. Kasvõi kõige lihtsamatest sisse sõidetud rööbastest, mida ei vaevuta tasandama ega täitma.

Muidugi jälgin ühe silmaga meedia kanaleid. Igapäevaselt tulevad meediast esile need kõnekad isikud, kes lihtsalt tahavad tähelepanu. Ja muidugi sisaldab täiega negatiivset. Mis teha, vahel on kohe selline tunne, et miks seda internetti üldse vaja on. Kui millelegi targemale seda kulutada pole. Aga jah maailma parandaja minust pole. Tuleb kuidagi edasi liikuda. 

Ja kummaline see kella keeramine jätkub. 

Hopad on jätkuvalt lahedad ja tundub olen karja lemmik inimene, kes päästab ikka neid metsakarjamaale. 

Rootsis juhtus raske õnnetus, kus hobusetalli omanik kurtis kohalikule jahiseltsile, et tema talli ümbrusse on asunud elama suur metssea kari. Ja muidugi jahimehed siis tulid ja piirasid talli lähedase ümbruse ja üks nendest arvaski, et koplisse on tunginud. Aga jah, hommikuses jahis veel raske selgeks teha kas tegemist poni või metsseaga (väike poni värvuselt võib töesti metsa taustal metsik välja näha). Selle pärast mina ei luba ühelgi jahimehel jahti pidada meie kodu lähedal.

Kunagi taheti 500 m kaugusele meie talust rajada jahikantsli koos söödaplatsiga (selline pukk kus jahimees istub ja passib metsloomi). Selles osas olin väga kategooriline sellise tegevuse vastu. Kuna ma korraldan ka matku, siis tekkis juba ohutunne ning ettekujutus mis siis võib juhtuda, kui jahimees oma kantslis passib ja mina peaks mööduma sealt lähedalt kusagil põõsaste tagant. On ennegi juhtunud, kus ekslikult on tulistatud kodulooma metslooma pähe.

Aitäh, lapsevanemad ja lapsed, kes andsid mulle koolivaheaega endale meelepäraseks teha. Ujumas käia, töölt koju ei pea ma kiirustama, saan sõita rattaga nii palju kui endal isu on. Eks jah, auto hetkel rivist väljas ja mõtlen kuidas eeloleval talvel tööl käimisega hakkama saada. Hetkel pole ühtegi hobust ka ära ostetud. 
Noored Anete ja Raigo tegid oma registreerimise ,,salaja" ära. Imestan, et mingil hetkel räägiti vaikselt...mina toonitasin. See ju ikka teie otsus, olete ses osas juba täisealised ja tehke kuidas süda soovib.

Majapidamisse lisanud poni kõrguses 110 nimega Preston... ütlen salaja kena poiss...eile juba kujutlusest käis läbi kuidas sobiks vankri ette oma lumivalge laka ja sabaga...värvus muidu raudjas, aga jah, lauk annab ilmet. Ahh, väga lummatud... kardan, et mu ponimärad armuvad ära (kahju, et kirsikesed on ära koristatud küll) mehe tegusid eriti teha ei saa, aga vähemalt märadele teatud rõõm siiski jääb. 

Mainin, eelistan hobuseid enam kellel on lauk nina peal ükskõik mis suuruses.

Novembris on plaan osaleda ratsaorienteerumises.

 

Sõbrad ootavad metsakarjamaale minekut. Kodu lähedal saavad heina ja metsas jätkub rohelist rohukamamart. Ükskõik kes siis liigub, läheb kari ootama ... Andes märku, et me oleme valmis metsa minema. Alguses oli väheke probleem nende metsa saamisega, ainult paar korda tööd ja hobustel selge, et mis neid ootab. Ja ainult ühe kõige vanema märaga toon nad metsast ära.

Selliste nägude nägemine paneb ikka heldima ja tundma rõõmu, et hobused meie pere üks osa elust.
 

Sügis, ilus aeg. Ja aeg lendab sajaga. Möödunud on Velise laat.  

Ja muud huvitavad tegevused selja taha jäänud. 

Ilmad lubavad jätkuvalt sügiseses looduses matkasid. Ja võtame trennidesse lapsi, kes on tõesti huvitatud.

 Jällegi üks nädal on mööda tormanud. Viimasel nädalavahetusel sai Mannu ja Tassaga Velise laadal käidud. Nautisime reede õhtut lõkketule valgel, küpsetades grillvorsti kui ka grill liha. Sai tehtud joogiks pihlakamarjadest vitamiini jook. Loodus on imeline, kui teada ja tunda. Hobud veetsid öö hästi, ühe korra käisin kontrollimas, kas nad ikka alles on. Hommikul ärgates ootas muidugi kena külm kastemärg rohi näitas halla märke. Ilm oli kena ja laadal osales kenake hulk laadakauplejaid kaasa arvatud ostlejatega. Ka korraldajad ütlesid, et selle 24 aasta jooksul nii suurt laata pole veel näinud. Igal juhul korda läinud päev. Pühapäev kulges tavapäraste reeglite järgi laste trennidele pühendudes. 

Ahjaa igapäevaselt on hobused saanud metsakarjamaale värske rohuga maiustama ja õhtul teavad, et saavad jälle kodu lähedale koplisse, kus siis minnakse kohe oma lemmik nurka päeva söömingu järgset söödud rohumasside seedimist. Nad on ülivõrdes rahulolevad. Eile sai ka lühike maastiku trip tehtud.

Ja ongi suur sügis käes.

 Ilmad mõnusalt jahedad ja päike näitab oma sügist palet. Selja taha jäi rattamatk Rootsimaal. On ala, mis mind tohutult köidab ja olen valmis sellepärast kasvõi tulest ja veest läbi minema. Tänu tütre heale gepsule sujus matk edukalt. Eks sellest oli ühte koma teist õppida, analüüsin iga kord mida oleks võinud teisiti teha ja mis väga hästi läks. Arvestuslikult toidu asjadele oli okei kogus, sobis arvestatud päevadele. Kuid nüüd mõte tuli, et enne järgmist pikka matka tuleb teha proovi matk nii kolme päevane, siis teab mis vajalik mis mitte. Üldse olen tänulik, et tänavu sai korraldatud kolme päevane ratsamatk, mis näitas ära millised puudujäägid korraldusliku poole pealt vajaka jäid. ja sellisele pikale matkale minek oli juba 100% minek.

Jätkuvalt toimub meil ehitused, mida ehitatakse, tuleb jutuks, kui asjad valmis. 

Meelitan jätkuvalt inimesi ratsamatkale, võrratu Eestimaa loodus ja samas kogu tasu läheb ikka hobuste toetuseks. Hetkel vaja uus tekk Frycile ja Katile. Kaalun, kas Kellukas ka vajaks juba tekki. 

Vaja veel selle aasta viimane ratsaorienteerumine osalemiseks. 

Rahvas ratsamatkale...

Ahjaa Fryc on tõeline härrasmees, kellel on tekkinud austajad märad ja ta on igapäevaselt ümbritsetud nendest. Fännab täiega oma karja elu, et saab olla veel omanäoline isane. Nii lahe see elu loomadega.