Hakkabki oktoober lõpule jõudma, iga sammuga talvele vastu...

Suurim igatsus on kasvanud põhjamaade vastu. Juba see silmale nähtav metsaraiete kogum mis meie kodu ümber valitseb on lihtsalt väsitav. On kadunud see looduse ilu ja idüll võimsate puude all kapata. Üks kõik kui palju ma Eestimaal pole ringi sõitnud, siis metsa maha võtmine on ikka täies hoos.

Vahel tekib kõike selliseid asju vaadates jõuetuse tunne, suutmata midagi rohkem tahta. See laga mis jääb pärast raiet maha on ikka aastate pärast märgata. Kasvõi kõige lihtsamatest sisse sõidetud rööbastest, mida ei vaevuta tasandama ega täitma.

Muidugi jälgin ühe silmaga meedia kanaleid. Igapäevaselt tulevad meediast esile need kõnekad isikud, kes lihtsalt tahavad tähelepanu. Ja muidugi sisaldab täiega negatiivset. Mis teha, vahel on kohe selline tunne, et miks seda internetti üldse vaja on. Kui millelegi targemale seda kulutada pole. Aga jah maailma parandaja minust pole. Tuleb kuidagi edasi liikuda. 

Ja kummaline see kella keeramine jätkub. 

Hopad on jätkuvalt lahedad ja tundub olen karja lemmik inimene, kes päästab ikka neid metsakarjamaale. 

Rootsis juhtus raske õnnetus, kus hobusetalli omanik kurtis kohalikule jahiseltsile, et tema talli ümbrusse on asunud elama suur metssea kari. Ja muidugi jahimehed siis tulid ja piirasid talli lähedase ümbruse ja üks nendest arvaski, et koplisse on tunginud. Aga jah, hommikuses jahis veel raske selgeks teha kas tegemist poni või metsseaga (väike poni värvuselt võib töesti metsa taustal metsik välja näha). Selle pärast mina ei luba ühelgi jahimehel jahti pidada meie kodu lähedal.

Kunagi taheti 500 m kaugusele meie talust rajada jahikantsli koos söödaplatsiga (selline pukk kus jahimees istub ja passib metsloomi). Selles osas olin väga kategooriline sellise tegevuse vastu. Kuna ma korraldan ka matku, siis tekkis juba ohutunne ning ettekujutus mis siis võib juhtuda, kui jahimees oma kantslis passib ja mina peaks mööduma sealt lähedalt kusagil põõsaste tagant. On ennegi juhtunud, kus ekslikult on tulistatud kodulooma metslooma pähe.