...Pentagon reisis ajutiselt teise talli...kuidas tahaks hoburahvale lootust sõnadega jagada, et tuleb tagasi. Eks väike nukrus hinges, tema kohalolu puudumisest.  Hetkel vajas lihtsalt elukorraldus selliseid ümber jagamisi. Pentu ju tegelikult tütre hobune, kuidas ta meile jõudis. Üks mu sõbranna pakkus oma kahte mära minu juurde hoida. Ja üks aasta andis loa ära paaritada omale varsa pärast. Penta ema Testemona oli ka väga südamlik hobune, kellesse kiindusime terve perega. Testu sai paaritatud Tammiku talu ühe kena vene päritoluga trakeeni tõugu halli värvi täkuga (nimi meelest läinud ja ei viitsi priast otsima minna). Varss sündis küll täkuna, küsisin Anetelt, et kas tahad omale hobust. Oi ta oli kohe kärme selles osas vastama. Ja nii on Pentu jubs jõudnud oma 10 verstaposti ületada meie majas. Ja õpetatud vaba suhtlusega. Nii ongi, et tütar on ühtlasi sügavalt kiindunud oma hobusesse.

Nägin, et omanik suurt huvi üles ei näidanud hobuse elu suhtes. Pakkusin raha, et ostan Testemona ära, siis küpses omanikul soov hobune meilt ära viia. Oi kui raskelt me seda üle elasime. Mingi aja pärast oli asja Kuremaale (käisin Laiusel surnuaias ja sealt kaudu pole palju maad ). Läksime kohe talli, kus kohtusime talli omanikuga, kes mainis, et hobune on veidi lahjam...muidugi pilt mis avanes ei olnud enam meeli ülendav. Ja me puhkesime tütrega nutma hobust nähes. Ja nii sõitsime koju, kurvastusega. Endale lubades, et ei tõsta nii pea jalga sinna talli. Kuid siis juhtus midagi imelikku, Testu viidi küll koju ja kuidagi ruttu avalikult teavitati, et hobune suri ära. Mul on screen shotid kõik tehtud selle inimese kirjutistest. Ja nüüd viimasel talvel tuli taas meie vahele tüli, seekord jälle poni teemadel. Olin valmis talle rentima poni, aga ta tahtis ära osta. Kuna mu pere teised kodused osalised keelasid mul selle inimesega üldse hobuse äri tegemast. On mõningased aimdused, mis painavad kui meenutan seda lugu. Üks asi on kahtlused ja kuidagi ei saa tõele jälile.

 

Nädal, nädala järel kihutab aeg, enam mitte sekunditega, lihtsalt jooksvalt. 

Hea meel, et olen saanud käia ratsa orienteerumise võistlusel. Tulemuseks saavutasime Aadega võistkondlikult 8 koha. Vaikselt mainin, kordagi pole duutnud kokku võtta, et teha mõni trenn maastikul hobustega. Muidugi ratsaorienteerumise juures on see põnev, et mõnus on olla hobuinimeste keskel. Ja nüüd on mõte, et soov hakata ka osalema pidulikemal üritustel. Kuigi ma pole suurt saanud panustada tõugude aretusele. Ja mul seega palju toodetud ristandeid. Mis sellest, et ristand on ta mu enda looming ning südamesse kinnitunud tugevalt.

Teeba-Milagros üks õnnestunumaid ristandeid, mõnus ümarik. Oma kiiksudega.

Frück kes Niitvälja ratsakoolist, on jätkuvalt populaarne. Samas ta ise nõuab, et temaga tegeletaks.

Eile käisin Tabivere laskevõistlustel (olen kunagi tegelenud laskespordiga, tahan endas võitu saada nüüd võistlus ärevusega). Otsin võimalusi erinevatel võistlustel osalemiseks. Eilne tulemus polnud see, mis mul laskmis trennis tiirus sooritatud. Ratsaorienteerumisel mul selline asi nagu võistlusnärv puudub, kuid olles nüüd mitmel võistlusel osalenud laskmise alal, siis nüüd otsin võimalusi. Kuidas ennast laskespordis paremaks saada.

Praegu teeb head meelt, et olen leidnud lõpuks üld füüsilise trenni (saabus ju kurjakuulutav üleminekuiga), mille abil olen saanud kõhupeki taanduma. 

 Aastaid tagasi, kui lapsed väiksed olid. Ei jätkunud raha võistlustel käimiseks. Kuna laste isa läbi lõhki usklik, siis paljuski üritas kiilu minu ja laste hobidele lüüa. Koostöö laste isaga oli olematu, pidev kodunt ära põgenemine. Kogu vastutus langes minu ja laste õlgadele. Ja ütleks lõpp kokkuvõttes, kui puudub tulevase kaasaga ühiseid mõtte jooni, ei tasu koos elu  üldse edasi arendada, et küll ma mehe-naise ümber kasvatan. Mina eelistan suhtes turvalisust. Kuid seda ma ei saanud seda tundma kunagi...olen aru saanud, et praeguses elus tuleb osata oma elu ise võidelda. 

2.11.2024 sai osaletud Kaberneemes toimunud ratsaorienteerumise võistlusel. Hommik algas minul kohutava migreeni eelse peavaluga. Esmane mõte tarvitada valu maha võtmiseks valuvaigistit, tekkis oma kehaga läbi rääkimisel, et valuvaigistiga siiski valu leevendama ei pea. 

Jäi üle läheneda alternatiiv ravimeetodile.  Ja esmaselt tarvitasin apteegi tilli teed (seedimise parandamiseks), järgmiseks vähese suhkruga musta kohvi ja kui tund oli möödas alanud jubedast peavalust. Oli kergem tunne, et miskit mööduvat jälle möödas on. 

Sai taas renditud hobuauto. Ja hobused peale laaditud mõnusalt. Ja teekond tormise ilma jääknähtudega teele asutud. Mitmetes kohtades kella 10 paiku oli näha murdunud puid teede ääres. Oletada võis, et kukkumine või murdumine tee peale ühtlasi takistades liiklust. 

Miks sai valitud hobusteks Teeba ja Frück, nendega on turvaline ning ühtlasi ka julgem sõita või maha tulla või sadulasse minnes mingeid probleeme. Teades mõlema hobuse kiikse ja vimkasid. (Teeba võib ajaviitkes lüüa ükskõik keda) Frück teab seda juba, kuna Teeba on tema üks lemmik haaremi mära oma jumalike kiiksude ja õrnustega. Inna perioodil on Teeba nii Frücki külge klammerdunud. Mina ei suuda ära imestada, et milliseks kujuneb siis ühe suure hobuse armulõõm ühele eakale ruuna härrale. 

Teeba on õrna hingega ja on mitu traumat üle elanud laste kisa tõttu. Ja seepärast me ei pane enam ühtegi last selga Teebale. Viimati kui seda tegin, andis juba Teeba kehakeelega märku, et talle selline lugu ei meeldi. Näit  iga orienteerumise algus, kui ulatatakse kätte orienteerumise kaardid. Siis iga kord ta teeb oma hirmunud silmad pähe...,,jälle koll" püüab alt ära tõmmata oma reageerimis kiirusega.... hobustega tegelemisel tuleb arvestada milline närvikava on kaasa antud. Selline närvikava on Teebal päritud isalt Temberilt. Kõigega on võimalik leppida, minule Teeba meeldib ja võtan teda selliste iseloomuomadustega nagu ta on. Naudin tema seltskonda, pean teda võrdväärseks partneriks. 

Frück on kohandunud ning saavutanud oma tabuuni pealikuks ja on näha, et teda hindavad ka need märad keda ta hoiab, armastab (hobuse armastus). Võin rääkida palju mida Frück on andnud meie perele ja hobusekarjale. Ja oskab alalhoidlik Pentagoni ees... Nii need lood loomadest tulevad. Ja kui oma tegevusi siduda või leida siis saavad nad üha armsamaks.

 

 Loomasööt on olemas talveks, muidugi lisanduvad muud heaolu tõstvad min ja vitamiinidest koosnevad söödad. Hankisin lühikarvalistele koertele talve joped oksjoni keskkonnast (sain odavalt ühe jope hinnaks 1 euro). Muidugi Pärnust on ka võimalik 10 euroga saada. Praegu otsin hea hinnaga koera asemeid. 

Raske on vaadata, millest või kust peab kokkuhoidma. Hetkel hobuste müügiturgu paisatud üle aretustööga toodetud hunnik õpetamata ponisid ja hobuseid odava hinnaga.  Mõtisklen, et miks peab iga aasta märad varssuma...? Mis on selle mõte...,kas selleks, et iga aastaga tegelikult ei suuda enam mära tagada  kvaliteetset kasvuperioodi varsale... Ja selle tõttu kannatavad jälle need kes on väheke vaeva näinud õpetamisega ning oodates sobivat ostjat.

Eks näe milleni viib siis järgmine aasta, kui palju on taas loomapidamisest loobujaid. Eelmise aasta heina ikalduse aasta tõmbas paljudele pidureid. Mainin, ma ei saanud mitte ühtegi looma müüdud. Ja elasime 19 kabjalisega talve üle. 

Ma ei hakka hetkel ette mõtlema, mis järgmine aasta hinnatõusu või lisanduva automaksuga, hetkel mulle tundub arutu ja ülemõistuse hinnatõusu või kärped toetuste valdkonnas. Nii et mõtleme ja vaatleme, mis edasi eesti enda rahvast saab.

 Hakkabki oktoober lõpule jõudma, iga sammuga talvele vastu...

Suurim igatsus on kasvanud põhjamaade vastu. Juba see silmale nähtav metsaraiete kogum mis meie kodu ümber valitseb on lihtsalt väsitav. On kadunud see looduse ilu ja idüll võimsate puude all kapata. Üks kõik kui palju ma Eestimaal pole ringi sõitnud, siis metsa maha võtmine on ikka täies hoos.

Vahel tekib kõike selliseid asju vaadates jõuetuse tunne, suutmata midagi rohkem tahta. See laga mis jääb pärast raiet maha on ikka aastate pärast märgata. Kasvõi kõige lihtsamatest sisse sõidetud rööbastest, mida ei vaevuta tasandama ega täitma.

Muidugi jälgin ühe silmaga meedia kanaleid. Igapäevaselt tulevad meediast esile need kõnekad isikud, kes lihtsalt tahavad tähelepanu. Ja muidugi sisaldab täiega negatiivset. Mis teha, vahel on kohe selline tunne, et miks seda internetti üldse vaja on. Kui millelegi targemale seda kulutada pole. Aga jah maailma parandaja minust pole. Tuleb kuidagi edasi liikuda. 

Ja kummaline see kella keeramine jätkub. 

Hopad on jätkuvalt lahedad ja tundub olen karja lemmik inimene, kes päästab ikka neid metsakarjamaale. 

Rootsis juhtus raske õnnetus, kus hobusetalli omanik kurtis kohalikule jahiseltsile, et tema talli ümbrusse on asunud elama suur metssea kari. Ja muidugi jahimehed siis tulid ja piirasid talli lähedase ümbruse ja üks nendest arvaski, et koplisse on tunginud. Aga jah, hommikuses jahis veel raske selgeks teha kas tegemist poni või metsseaga (väike poni värvuselt võib töesti metsa taustal metsik välja näha). Selle pärast mina ei luba ühelgi jahimehel jahti pidada meie kodu lähedal.

Kunagi taheti 500 m kaugusele meie talust rajada jahikantsli koos söödaplatsiga (selline pukk kus jahimees istub ja passib metsloomi). Selles osas olin väga kategooriline sellise tegevuse vastu. Kuna ma korraldan ka matku, siis tekkis juba ohutunne ning ettekujutus mis siis võib juhtuda, kui jahimees oma kantslis passib ja mina peaks mööduma sealt lähedalt kusagil põõsaste tagant. On ennegi juhtunud, kus ekslikult on tulistatud kodulooma metslooma pähe.

Aitäh, lapsevanemad ja lapsed, kes andsid mulle koolivaheaega endale meelepäraseks teha. Ujumas käia, töölt koju ei pea ma kiirustama, saan sõita rattaga nii palju kui endal isu on. Eks jah, auto hetkel rivist väljas ja mõtlen kuidas eeloleval talvel tööl käimisega hakkama saada. Hetkel pole ühtegi hobust ka ära ostetud. 
Noored Anete ja Raigo tegid oma registreerimise ,,salaja" ära. Imestan, et mingil hetkel räägiti vaikselt...mina toonitasin. See ju ikka teie otsus, olete ses osas juba täisealised ja tehke kuidas süda soovib.

Majapidamisse lisanud poni kõrguses 110 nimega Preston... ütlen salaja kena poiss...eile juba kujutlusest käis läbi kuidas sobiks vankri ette oma lumivalge laka ja sabaga...värvus muidu raudjas, aga jah, lauk annab ilmet. Ahh, väga lummatud... kardan, et mu ponimärad armuvad ära (kahju, et kirsikesed on ära koristatud küll) mehe tegusid eriti teha ei saa, aga vähemalt märadele teatud rõõm siiski jääb. 

Mainin, eelistan hobuseid enam kellel on lauk nina peal ükskõik mis suuruses.

Novembris on plaan osaleda ratsaorienteerumises.

 

Sõbrad ootavad metsakarjamaale minekut. Kodu lähedal saavad heina ja metsas jätkub rohelist rohukamamart. Ükskõik kes siis liigub, läheb kari ootama ... Andes märku, et me oleme valmis metsa minema. Alguses oli väheke probleem nende metsa saamisega, ainult paar korda tööd ja hobustel selge, et mis neid ootab. Ja ainult ühe kõige vanema märaga toon nad metsast ära.

Selliste nägude nägemine paneb ikka heldima ja tundma rõõmu, et hobused meie pere üks osa elust.