...Pentagon reisis ajutiselt teise talli...kuidas tahaks hoburahvale lootust sõnadega jagada, et tuleb tagasi. Eks väike nukrus hinges, tema kohalolu puudumisest.  Hetkel vajas lihtsalt elukorraldus selliseid ümber jagamisi. Pentu ju tegelikult tütre hobune, kuidas ta meile jõudis. Üks mu sõbranna pakkus oma kahte mära minu juurde hoida. Ja üks aasta andis loa ära paaritada omale varsa pärast. Penta ema Testemona oli ka väga südamlik hobune, kellesse kiindusime terve perega. Testu sai paaritatud Tammiku talu ühe kena vene päritoluga trakeeni tõugu halli värvi täkuga (nimi meelest läinud ja ei viitsi priast otsima minna). Varss sündis küll täkuna, küsisin Anetelt, et kas tahad omale hobust. Oi ta oli kohe kärme selles osas vastama. Ja nii on Pentu jubs jõudnud oma 10 verstaposti ületada meie majas. Ja õpetatud vaba suhtlusega. Nii ongi, et tütar on ühtlasi sügavalt kiindunud oma hobusesse.

Nägin, et omanik suurt huvi üles ei näidanud hobuse elu suhtes. Pakkusin raha, et ostan Testemona ära, siis küpses omanikul soov hobune meilt ära viia. Oi kui raskelt me seda üle elasime. Mingi aja pärast oli asja Kuremaale (käisin Laiusel surnuaias ja sealt kaudu pole palju maad ). Läksime kohe talli, kus kohtusime talli omanikuga, kes mainis, et hobune on veidi lahjam...muidugi pilt mis avanes ei olnud enam meeli ülendav. Ja me puhkesime tütrega nutma hobust nähes. Ja nii sõitsime koju, kurvastusega. Endale lubades, et ei tõsta nii pea jalga sinna talli. Kuid siis juhtus midagi imelikku, Testu viidi küll koju ja kuidagi ruttu avalikult teavitati, et hobune suri ära. Mul on screen shotid kõik tehtud selle inimese kirjutistest. Ja nüüd viimasel talvel tuli taas meie vahele tüli, seekord jälle poni teemadel. Olin valmis talle rentima poni, aga ta tahtis ära osta. Kuna mu pere teised kodused osalised keelasid mul selle inimesega üldse hobuse äri tegemast. On mõningased aimdused, mis painavad kui meenutan seda lugu. Üks asi on kahtlused ja kuidagi ei saa tõele jälile.