Sõbrad ootavad metsakarjamaale minekut. Kodu lähedal saavad heina ja metsas jätkub rohelist rohukamamart. Ükskõik kes siis liigub, läheb kari ootama ... Andes märku, et me oleme valmis metsa minema. Alguses oli väheke probleem nende metsa saamisega, ainult paar korda tööd ja hobustel selge, et mis neid ootab. Ja ainult ühe kõige vanema märaga toon nad metsast ära.

Selliste nägude nägemine paneb ikka heldima ja tundma rõõmu, et hobused meie pere üks osa elust.
 

Sügis, ilus aeg. Ja aeg lendab sajaga. Möödunud on Velise laat.  

Ja muud huvitavad tegevused selja taha jäänud. 

Ilmad lubavad jätkuvalt sügiseses looduses matkasid. Ja võtame trennidesse lapsi, kes on tõesti huvitatud.

 Jällegi üks nädal on mööda tormanud. Viimasel nädalavahetusel sai Mannu ja Tassaga Velise laadal käidud. Nautisime reede õhtut lõkketule valgel, küpsetades grillvorsti kui ka grill liha. Sai tehtud joogiks pihlakamarjadest vitamiini jook. Loodus on imeline, kui teada ja tunda. Hobud veetsid öö hästi, ühe korra käisin kontrollimas, kas nad ikka alles on. Hommikul ärgates ootas muidugi kena külm kastemärg rohi näitas halla märke. Ilm oli kena ja laadal osales kenake hulk laadakauplejaid kaasa arvatud ostlejatega. Ka korraldajad ütlesid, et selle 24 aasta jooksul nii suurt laata pole veel näinud. Igal juhul korda läinud päev. Pühapäev kulges tavapäraste reeglite järgi laste trennidele pühendudes. 

Ahjaa igapäevaselt on hobused saanud metsakarjamaale värske rohuga maiustama ja õhtul teavad, et saavad jälle kodu lähedale koplisse, kus siis minnakse kohe oma lemmik nurka päeva söömingu järgset söödud rohumasside seedimist. Nad on ülivõrdes rahulolevad. Eile sai ka lühike maastiku trip tehtud.

Ja ongi suur sügis käes.

 Ilmad mõnusalt jahedad ja päike näitab oma sügist palet. Selja taha jäi rattamatk Rootsimaal. On ala, mis mind tohutult köidab ja olen valmis sellepärast kasvõi tulest ja veest läbi minema. Tänu tütre heale gepsule sujus matk edukalt. Eks sellest oli ühte koma teist õppida, analüüsin iga kord mida oleks võinud teisiti teha ja mis väga hästi läks. Arvestuslikult toidu asjadele oli okei kogus, sobis arvestatud päevadele. Kuid nüüd mõte tuli, et enne järgmist pikka matka tuleb teha proovi matk nii kolme päevane, siis teab mis vajalik mis mitte. Üldse olen tänulik, et tänavu sai korraldatud kolme päevane ratsamatk, mis näitas ära millised puudujäägid korraldusliku poole pealt vajaka jäid. ja sellisele pikale matkale minek oli juba 100% minek.

Jätkuvalt toimub meil ehitused, mida ehitatakse, tuleb jutuks, kui asjad valmis. 

Meelitan jätkuvalt inimesi ratsamatkale, võrratu Eestimaa loodus ja samas kogu tasu läheb ikka hobuste toetuseks. Hetkel vaja uus tekk Frycile ja Katile. Kaalun, kas Kellukas ka vajaks juba tekki. 

Vaja veel selle aasta viimane ratsaorienteerumine osalemiseks. 

Rahvas ratsamatkale...

Ahjaa Fryc on tõeline härrasmees, kellel on tekkinud austajad märad ja ta on igapäevaselt ümbritsetud nendest. Fännab täiega oma karja elu, et saab olla veel omanäoline isane. Nii lahe see elu loomadega.

Eile mõte jooksis ja kui siia kirjutama tulin, oli järsult pea tühi. Panin siis eile õhtul koplites sõnnikut kottidesse. Ja muidugi ka autosse laaditud. Värskel sõnnikul on oma iseäralik lõhn. Kuna üritasin pakkida värsket sõnnikut kuna inimene tahab panna kohe peenrasse laagerduma. 

Muidugi käisin ka suure karja juures koplist otsimas värskeid nonni kuhjasid. Ja muidugi Fryc oma lemmik märadega kohe uudistama, et mille põnevaga tegelen. Ja üsna peatselt ilmusid kohale Penta oma teise karjaga. Penta on vahel tülikas, kuna ta arvab, et inimene koplis tähendab, et peab sügama teda.

Vaja on osta jälle üks ports koplitesse se-lakusoolakive. Mineraalikausse noorte koplitesse. Vaadata on kohe kena, kui näha mida annab juurde mineraalsöödad. 

Need vabad päevad lihtsalt sulavad käest ära. 

Mõtisklused tagasi vaates suvele, mis hästi ja mis halvasti.

 Ratsamatka laagri ajal selgus, et mu kahel hobusel on tekkinud seletamatu hirm veiste suhtes. Kasvatasid mõtteliselt juured alla, Akustika otsustas kahele jalale tõusta ning suurimaks sooviks oli koos ratsanikuga minema tormata, kuid mu head nõuanded ja hea koostöö teiste ratsanikega aitas olukorras väga palju. 

Puntso talu veiste kopli vahel oli meil esimene kokkupuude Teeba ja Akustika hirmudega veiste suhtes. Kuid õnneks tubli ratsanik, kes jäi paigale ja ei kohkunud hobuse küünlasse tõusmise järel. Ülekõige hindan ratsaniku oskust jääda olukorras hästi rahulikuks. Kui ratsanik suutis hobuse ärevus seisundiga lihtsalt ühe koha peale seisama saada. Läksin mina ja aitasin suu kõrval hobuse veistest mööduma. Teeba polnud siis veel pooltki nii hirmunud, kuid teisel päeval näitas selgeid mõtteid mida ta arvab lammastest ja veistest kes siis uudishimulikult hobuseid kohe ruttasid uudistama.

Igal juhul sain kogu kolme päeva jooksul sadulast ikka mitmeid kordi maha tulla ja hobust käe kõrval talutades sain Teebale tema kolle enda kõrvalt palju lahti seletada. 

Isegi hea meelitamine ei aidanud. Mõtisklen seda teemat, mis on valesti, et eriti Teeba kes oli varem mul selline, kes läheks minuga kasvõi läbi tule ja vee. Oi kui palju kordi pidin sadulast maha tulema ja hobuse lihtsalt käe kõrvale võtma või julgestuse mõttes karjajuhi rolli üle võtma. Näidates juht hobusele enese kehakeelega eeskujuks olles, et ei pea kartma. Kuid Paisumaa küla lõpus üks kohalik veisekasvataja külla kutse oli abiks, kus hobused said väikse kosutuse valgeristiku ädala peal (tean mida tähendab ristik, ükski hobune mingit tervise probleemi ei saanud), lihaveise koppel kohe kõrval uudistavate veistega, siis kui süüa said ei kartnud ükski hobune enam. Pidasime paari tunnise puhke pausi, kus talumehe abiga käisin otseteed uudistamas. Kust oleks hobustega ohutum liikuda. Üks raja lõik kus me Aadega Juuli alguses ratastega läbisime oli jube. Täis kukkunud puid lademes. 

Lahe matk oli. Nii palju emotsionaalseid elamusi. Mis on muidu ratsamatka eesmärk... kontrollida oma hobuste koostööd erakorralistes olukordades. Ööbides nende lähedal (saab selgeks millistel loomadel on soov aiast välja tulek jne...või siis tülitsejad). Mina muidugi magasin selle matka ajal öösel väga vähe ajast. Ei pidanud paljuks telgiski mitte aega veeta, ikka väljas varjualuses, kus oli vaade ümbrusele väga hea. Telgi asetus oli ka nii, et näeks iga kell hobuseid, kuid ma ei viitsi öö tundidel telgi uksi avada ja sellise liikumisega võin kõik ülesse äratada.

Plaani on võetud  hobuste hirmude ja igasuguste kolli kartustega tegeleda. Matk on alati mingi õpetus või soov eesmärkide täitmiseks. Ühtlasi oli see meie viimane laager sel aastal. Kuidas järgmine aasta ei oska hetkel rääkida. 

Esimene september. Edukat sügiskuu algust ja ikka loodame tegutseda.

 Eile sai istutud koplis lihtsalt hobuste juures. Ei viitsinud mitte midagi ette võtta. Imetlesin hobuste olemusi ning mõtlesin mööda lennanud suvest. Rahulolu heintest. Ikka on soov omada kodu lähedal sellist kogust heinamaad, mis annab selle vajamineva sööda koguse. Et ei peaks teise maakonda minema heina tegema. 

Istudes koplis, tuli Fryc minu juurde, kes üritas teha minust sügamis postiks. Suhtlesin Fryciga südamest südamesse, vaikselt pakkudes hobusele seda mida ta hetkel lihtsalt vajas. Frycil sai suhtlemisest isu täis, läks ta otsima oma lemmik mära. Imestan hobuse vajadusi ja arvamusi. 

Pärast Fryci ära minekut naases minu juurde ülekaaluline Kellukas, kellel vaatasin kabajd üle, siis ära hõõrdunud kohad on ka ära paranenud (arutlen mõttes, mida tegema peaks, et Kellukas ei peaks oma eas ülekaaluline olema). Samas ei taha ka suukorviga looma väljas pidada, pean seda siiski ebaõiglaseks. Ja kas sellest siiski kasu oleks. Ikkagi mõeldes, et mida olen Kelluka kasvatamisega üle elama, siis hindan ikka ja jälle üheks lemmik ponuks. Eks tal käivad ka omad tujud, kuid ühes asjas olen leidnud talle hea väljundi on rakendis käimise. Saab piisavalt liikuda ja kõhugaasid väljuda. Jube müristamine käib ikka, terve selle liikumise ajal. Olengi naljatlevalt leidnud hea sõnastuse, et mürtsuv trumm on mul ees. Muidugi kõhugaasidega lisandub ka oma teatud iseloomulik aroom. Aroomile olen siis pannud oma nimetuse nagu hapukapsa vabrik... 

Muidugi Cissu lapsuke Villu võtab kasvus ikka suurema hobuse mõõtu. Ja eks aeg seal maal, peab ära tellima kiibistamise ja passi joonistamised.

Albert elutseb lõuna Eestis Põlvamaal ja eks varsti lähen külastama, et väikest trenni teha. Ei taha, et jääks päris passiivseks. 

Koertest siis nii palju, koju jõudes. oeh nad täitsa pöörased. Küll käib hüplemine ja karglemine. Muidugi koerte järgi ennast kohe kontrollides, pean kohe korrigeerima oma käitumist. Nii kui ma kontrollitult autost välja astun, siis koerad istuvad kohe maha rahunenult mu auto ukse taga. Nii kui ma satun mõttes nautima nende ülekeevalist emotsionide möllu, siis lähevad ikka päris pööraseks.

Peab taas Mäxuga põllutrenni jätkama sealt kus ma kevadel lõpetasin. Suvel ei viitsinud ja eks mingi aeg oli ka loomabeebide sünnid ja lindude pesitsuse hooaeg.  Ja eks suvel pühendusin rohkem sellistele asjadele mis tegelikult rohkem vajalikud oma hobustele. 

Lastelaagrid ja ratsamatkad jne. Väga aktiivne suvi on olnud. Eks jätkame ikka edasi, sest mul on ju ka vanemaid hobuseid, kellest siiski loobuda ei taha, kuni nendel veel jaksu ja tervist on... Iga summa mis meile sisse toob. Läheb hobuste heaoluks tagasi. Sellepärast ma ei taha elada konveier liinil, pigem eelistan rahulikku kulgemist ja arvestamist olemas olevaid loomressursse.