Käisime Sannu ja Aadega Seli rabas. Matsimäe-Simisalu matkatee läbib seda. Polnud tükil ajal kuhugile rabasse saanud. Siis kasutasin seda hetke ära. Ja märgid, et Sannul jooksukas algamas. 

Sümpaatne Fryc, oma täies hiilguses. Võrratu tegelane. See talv on läinud nii, et me pole talle tekki selga pannud. Kuna on olemas majake ja seltskonnas poisid. Kus saab möllata ja käib kuus mõned korrad sadula all. Ja poiste mängu on nii lahe vaadata. Kui nende koplist kiljumist kostub, siis teada. Poisid möllavad.

 Valimised läbi ja segadus valimiste tulemus õigsuses tundub kahtlase väärtusega.

See selleks, talv on võtnud hulluse mõõtmed. Lootsin, et kevad hakkab võimust võtma, kuid mitte. Talv on võimust võtmas. 

Teeme vaikselt ratsamatku loodusesse. Käime ka väiksema seltskonnaga. Võib võtta julgelt ühendust.

Eelmine nädal sai ostetud lisa sööta. Ja kogu teenitud raha sööda ostuks kulus. Vahel paneb mõtlema inimeste arusaam. Kust loomad süüa saaksid, kui me teenust raha eest ei osutaks. Pidevad kulutused on lakukividele, siis hein peab pidevalt ees olema. Nii eile saigi veetud kolme koplisse rullid ette. Väiksematele karjadele on heina kulu pikem aja peale. Suure kopli hoburahvale jätkub ühest rullist kõigest kaheks päevaks. Olen proovinud, et vean mitmesse kohta suurema vahemaa taha rulli, et hobustel oleks veel liikumist. Muidu istutakse ja kogutakse pekki. 

Pokker on pidev sööda norija, endal on hetkel kaks poolikut rulli, aga süüa nõuab pidevalt. Jälgin, et tal oleks mineraalidega lakukivi saadaval. Alguses hoidsin nähtavas kohas, siis kippus seda aktiivselt ka tarbima kabjaga. Nüüd oleks vaja kiiremas korras hankida biotiiniga lakukivi. 

Muidugi loomad valmistavad kohal oluga rõõmu, kuid selleks puhuks peab ka söök ees olema. Nii ongi, et armastan hoida seda mis on aastatega loodud. 

Kõige lihtsamad asjad loomade juures paeluvad...

Õhtul viie paiku tekke selga pannes. Tekitas südamesse tohutu sooja tunde. Muidu Pokker jooksis sellise tegevuse faasis alati ära. Siis täna lausa ootas kannatlikult minu tegevuse lõppu. Ilm päeva ajal oli võrratult soe, ja võtsin kahelt hobuselt tekid. Õhtul panin tagasi selga.

Loomad täidavad oma üllatustega ikka sügavat südame soppi. Ja seda enam kui nad veel oma armastust jagavad. Elada pidevalt loomade keskel ei oska kohe kõike sõnadesse panna. See keha keel mis nende sügavamad hingeelu hoiakud esile toovad on väga imelised. Ja nautida igat hetke nende lähedal olu. Jagades teraapia oskuseid lastele ja täiskasvanutele, avardab seemibd omakorda inim-looma psühholoogia käitumisliku analüüsi mõistmaks looma suhtlus kanaleid läbi taju mehhanismide.

Lihtsalt üks võrratu päev võrratute loomade keskel.

Ja veebruar on otsa saamas. Ja polegi see aasta oma üllatavaid iseloomusid näidanud. On ära jäänud pakaselised ilmad. Vahelduva eduga on maapind küll paljas ja pluss kraadid. Nüüd viimaste päevadega on ilmataat oma heldusest lumelisa jaganud.

Järgmine nädal on koolivaheaeg lastel. Loodan, et meile ka jõutakse trenni ja maastikule. 

 

Hakkame varsti laagri kuulutusi ülesse panema. 

Hetkel otsin sobivat telgi ahju ning õpin telkima ahjukütmisega telgis.

Mingid huvitavad mõtted on küpsenud ja tahaks need ellu viia.

Hea meel, et hobustel sööt, kas kevadeni...ei usu. Ma olen selles suhtes alati pedant. Ma ei ole kunagi talveks varutud sööda kogusega rahul. Arvan kusagil jääb puudu 20 rullist, siis veab kenasti kevadesse välja.

Hobused on kenakesed, eile sai veel igasse koplisse lakukivi ostetud ja ussirohtu sälgudele.

Igapäevaselt hobuseid silmadega vaadates on lihtsalt mõnus tunne. Mulle meeldib kui loomad on rahul ja ninaesine täidetud.

Ahjaa pole Pokkerist ega Frycist kirjutanud. Pokkeri jalg on juba enam vähem, aga galoppi juba tehakse. Pokker on jah eraldi, eelmise aasta talv seda õpetas. Suurde karja ta ei sobi. Tõrjuti sööda juurest eemale. Nüüd mil ta on omaette Katiga, siis näitab oma iseloomu Kati peal. Üksi ta pole. 

Fryc on vastupidine ta on seltskondlik ja elab poistega ühises koplis. Igapäevaselt nad möllavad omavahel nimetan poiste koplit ,,kuldseks trioks", eesotsas Albertiga. Eile nende koplisse lakukivi viies olid poisid kohe minu ümber ja peatselt oma varjualuses lakukivi järjekorras. 

Kati sai üllatusega hakkama, aga tema armastuse ja silmarõõmu juurde saamiseks oli kõigest alla sadanud eelmise nädala neljapäeval  märja lume rõõm, mis murdis maha paar posti. Hommikul pimedas kuulda oli, kusagilt koplist  imelikku kiljumist kostus. Alguses sai arvatud, et Albert kiusab teisi poisse häälekalt. Kui valgeks läks, siis selgus kiljatuste põhjused.

Muidugi Kati keda nimetan sari varssujaks. Oli ta mul salajane enese paaritaja, kes oskas mingil salajasel moel alati kusagilt koplist välja smuugeldada. Nüüd viimased aastad on suutnud siiski looduskutsele alla anda ja inimmõistuse vooluga aiast pole enam selliseid tempe teinud. Mul hetkel ükskõik, muidugi lahe kui sellest miskit sünnib. Kati viimane varssumine oli 8 aastat tagasi. Ma ise eriti ei taha uskuda, et kas 24 aastane poni on võimekas varssumiseks. Olles kuulnud siit ja sealt, kus mõnel on sellist asja juhtunud, et vanem mära varsa ilmale toob. Üllatusi võib juhtuda.

Detsember ja jaanuarikuu on üllatavalt rahulikult kulgenud...trennilisi käib kuid mitte sellise arvuga nagu aasta tagasi. 

 Eilne siis järjekordne lasteaias käik oli selline, kus mul ponid näitasid oma iseloomu. Ei osanud ma muud selle käitumises muud selgitust leida, kui et valel ajal andsin müslit. Ja see võis tekitada kõrgema erutus protsessi. Ponid on järjepidevalt tegevuses. Tegemist energiat taastava sport hobuste müsli. Kuigi söödetav kogus polnud teab mis suur, aga ikkagi. Igal juhul, Kellukas mu seljast maha viskas ja taas mu seljast käis nõks läbi.

Just eelmise päeva õhtul taas selja korda sain (teisipäeva õhtuks). Tegu ealised iseärasused, kus lihtsalt mõni selja disk vajub õigest asendist välja. Piisab ka koperdamisest. Soojendav geel ja põrandal venitus harjutusi tehes taas selja korda sain. Kuid ikkagi, võtab alguses tuimaks, kuid ületasin enese ja kobisin sadulasse tagasi.

Eelmise nädala laupäeval testisin kuidas on arenenud mul ponivarssade võõrutus? Ei kuskilt mingit nähtavat tulemust. Kohtumis rõõm märadel varssadega tõi taas piima udarasse. Ja kogu töö ja vaev nagu aiantaha visatud. Õnneks Teeba ja Tassa varsad on maha rahunenud ja naudivad inimese tähelepanu.

Vaatan ja loen igapäevaselt nii loomakasvatuse tasandil kui kaasa mõtlejana. Kui palju on neid kes kogu viha kohe avalikult välja paiskavad. 

Täna hommikul avanes artikkel kus üks ,,lambakasvataja" kes soovis karja maha müüa, kuid müük ebaõnnestus. Sügisene müügiturg oli ,,täis" tegelikult mitte niivõrd kuivõrd täis pigem sügiseti hoitakse rahasid kokku. Jõulude puhul tahetakse miskit ilusat ja rõõmsat lähedastele teha. Seda turu täis olemist kogesin ise ka.