Jälgides mis toimub maailmas ja oma Eesti riigis, siis hetke seis on selline, et paljudes olukordades ei räägi kunagi kaasa ega anna hinnanguid. Ei ükskõikne ka pole, aga lihtsalt pole mõttes ennast kulutada tühjale mulale, mis kuhugi ei vii ja kellegi ametlik avalik kritiseerimine mind paremaks ei tõsta. 
Vaadates inimeste käitumisi ning kui midagi tuleb müügile poole hinnaga, unustatakse elementaarne ohu olukord... Mis teha inimesed pole aastaid tunda saanud kriisi tunnet, seepärast on teatud inimesed kohe ostupalavikuga mõjutatavad. 
Samas mõni poekett hetkeliselt hüppelise majandusliku kasumi saavutab, millise hinnaga... mõtletamata seeläbi, milliseid eeskujusid juba Hiina või Itaalia riik oma rahva suure suremuse arvuga tekitanud on... Kahju on näha inimesi piinlemas hirmu ja paanika vaimsuses. 
Olen hetkel tänulik, et mul on hobused, oma maja ja see läbi, et vastutajaks pooleks olen mina. Ei saa ma olukorras kellegi peale loota, siis eelkõige püüan leida mingi kuldse tee, et mind ei tabaks majanduskriis ja kõik asjad saaksid toimida nii, et keegi ei kaotaks. 
Hetkel tänan, et sööt on loomadel olemas, loomadega suuri probleeme pole esinenud, eks muidugi jooksvalt tegelen ühe koera kummalise naha probleemidega, kahtluseid on igasuguseid, aga vaatan, vetiga olen konsulteerinud, kuid sinnani, et mingit ravi peale saada pole veel jõudnud. 
Unistused ikka on suured oma maneez, ratsakool õpilastega, majutus koht, kuhu rahvas saaks majutada... Unistused, unitused, kuigi nii mõnigi vanem inimene tuleks mulle ütlema, et milleks unistada, et lõpeta ära, et olen piisavalt vana. Nii eelmine aasta mulle ka tuldi ütlema, kuid lõpetasin igasuguse suhtluse, miks peaksin kuulama kellegi negatiivse tooniga juttu, mis mind ees ootab. Eelistan inimesi enda ümber kes toetavad ja mõtlevad minuga alati positiivselt kaasa... 
Olgem tänulikud igast killukesest päevast, positiivsest inimesest ja mingem lootuse-optimismiga ikka julgelt edasi... küll sellele pandeemia hoole ka lahendus tuleb. 

Märtsi lõpp läheneb ikka kiiresti. Kuigi jah ülemaailmne pandeemia tõttu on suletud piirid teistesse riikidesse reisimise pärast. Tegemist siis oma maa  rahva kaitseks, kuna on inimesi, kes ei taha või ei mõista olukorra tõsidust ja on lubanud noortel liikuda vabalt suurtes seltskondades. Olles siis ise üritanud enesele selgeks teha mis või mil määral epideemia inimesele mõjub. 
Ja on ka spekuleeritud, et covidi-19 tüvesid lemmikloomadelt leitud. Kuid juba on suudetud Eesti väikelemmiklooma arstide poolt versioon ümber lükata. Võib kandjaks olla, aga iseasi kas loom selle läbi on teine asi, igal juhul kinnitust pole veel leitud. Kuigi on leitud coroona tüve rakukesi koertelt, kuid siiani teada olevalt kahelt testitud koeralt. 
Mis ma ikka siin maailmas sündiva coroona paanikaga ikka oskan kosta, hetkel ei karda midagi. Ise põdesin eelmine kuu midagi gripi laadset, kuid eks näe, muudkui korrutatakse majanduslikust langusest. 
Eks näe, kui paljusid see peresid mõjutab, on näha kevadel, kui palju laagritesse hakatakse registreerima.
See selleks, alla anda plaan pole, ikka tegutsedes edasi. Ainuke asi eks sõltub kui kauaks piirangud jäävad.
Elame näeme, igal juhul on meie talus tite ootus... on mõni mära siis ka tiine ja see paneb ikka südame ootusärevalt põues põksuma. 

...märtsikuu jätkuks...

Jätkan, kuna kevad ja päike väljas, siis mõnus on vahel aega veeta sadulas nii pea vist iga nädala vahetus. On ka tellimusi matkadele, kuid hetkel suurtele gruppidele ei tee, seoses eriolukorra välja kuulutamisega, siis järgin teiste tallide eeskujusid, et korraga palju ei ole hea, aga kas kaks korraga või üksiti... Nii meie elu kulgeb vaatamata ümbritsevas maailmas toimuvale. 

Tööl käia ja elada on ikka mõnus küll. Õnneks maal elades ei ole seda muret, et süüa pole, alati leiab midagi. Kui on ügavkülmad, kui sahver riiulitega, kus ikka mõni moos või mahla purk lahti tegemist ootamas. Nii ongi meie elu metsas kindlustatud ja peldikupaberi saaga pole ammu meid heidutanud ning isegi pole tühja riiulitega poodi külastama jõudnud. 

Kui esimesed tühjaks ostetud riiulitega poe pildid avatud meediakanalisse jõudis, siis tekkis küsimus, et halloo inimesed mis teiega juhtunud. 

Alles mõni päev tagasi kogesin eriolukorrast tingitud, et poe avamise ajad on hilisemaks viidud ja õhtul samamoodi varakult suletakse. Kohalikus linnas Raplas torkas silma nädala sees, et liiklus ikka kordades ikka väiksem ja ka poe parkalte laiutavad tühjad parkimis kohad.

Mul oli vaja hankida kanadele sööta, uurisin Jüri Scandagra avamise teemat, kuid seegi on suletud viiruse puhangu tõttu mõneks ajaks. Ainult epoe kaudu on võimalik tellimusi saada, kuid õnn, et Rapla agrovarustus avatuks osutus siis oma ostud sooritasin sealt. Kuid ka selles poes klientide vähesus näitas ära, et mis olukord hetkel valitsemas on. 

 Kodus ootavad ees suured koristused ja mõningad ehituslikud tööd... Ilusat kevade jätku kõigile, olge terved ja ärge liigelge rahva rohketes kohtades nii nagu räägitud, saaks selle kuulsa corona viiruse ikka kergemate lahingutega võidetud. Kuid kõik sõltub ikka eesotsast vabariigi valitsuse mõtteist ja juhtimisest. Samas on hea, et võimalikud rasked haiguspuhangute tõttu õppetöö koolides peatatud ja kodudesse e õppega edasi õppima suunatud. 

Elame näeme ja kui olete tervise juures, siis meie hobused ootavad, et teha väikese seltskonnaga matkasid... 

Kas on rasked ajad ei oska öelda, tehke ise järeldus...

Heia rahvas!
Taas minu sulest siis postitus siia. Täna alanud hommikul kaunis päike. Imestan, et miks ma rabasse kolama ei läinud. Olen märtsikuu alguses päris tihendatud graafikuga tööl käinud ja nüüd võtsin aega, et saaks kodus omas voodis magada korralikult välja. Ehk siis aeg endale, kui reede hommikul pärat 24 tunnise valve järel õues ringi vaatasin ning endaga aru pidasin, et millised tööd esmaselt ette võtta. Ja nüüd eile ka need teoks tegin. 
Tegelikult alustan üldse millega me üldse tegelenud oleme. Veebruari lõpp olime tütrega mõlemad pooleldi tõbised. Õnneks enda ravimiseks oli mul puhkus ja kui töörindele tagasi naasesin, siis kõige hullem tervise probleem oli seljatatud. Mis probleemiks oli, ise arvasin, et külmetus haigus. 
Siis veel kuna enda osalus veel koera koolitusega veebruari kuus kuhugi vesisematele maadele viis, siis pärast jäljetrenni lõpus tundsin, et jalad külmetavad, mis sellest auto kiirelt küll soojaks läks, aga keha juba edasi andis külma värinaid. Võtsin asja rahulikult, kuid ei osanud oodata, et mõni päev enne vabariigi aastapäeva veel kolmel hommikul palavikku maha võtma pidin. Kurk valutas ja enesetunne kõige parim polnud, olin veel ennast vabatahtlikuna naiskodukaitse ülekutsele reageerides enese ka paraadile üles andnud, 22.02.20 õhtul kella 21 helistati ja mainiti, et mind on määratud reservi, enesetunne langes nulli, plaanitud sauna reis jäi ära. 
23.02 hommikul tuli mõte, üldse osalusest ennast paraadiga lõpetada Naiskodukaitse juht keelitas siiski paraadi peaproovile tulema, enesetunne nagunii nullis, ainus mis sundis oli kohusetunne ning vastustus oma tegude ees... pigem mõte enda suhtes oli selline, et miks peaksin külmetama ja selle ma selgeks paraadile võetud naistele selgeks tegin. Mõeldi küll igasuguseid lolle variante, kuid mind need ei kõigutanud. Hetkel oli minu usk aususes ja lugupidamises ju kõikuma löödud. Ja vastavalt ka oskasin siis vastata ja vahel üllatus momente tuleb endalgi ette, et mida leidsin nõrgukesteks ennast pidavatele naistele vastata. 
Ja minu vabariigi sünnipäev oli sadulas, kuna üks tüdruk kes osales sellel matkal polnud tervis parimas vormis, pidi äärepealt minestama sadulas... vot sellises olukorras pidin langetama otsuse, et parim on tagasi koju jõuda, kui asi hullemini ära lõpeks. Õnneks esmane olukord ületatud, lõpetasime siiski kõik edukalt sadulas. Kiitsin tüdrukut, et suutis olukorras ennast ületada. 
Veebruari lõpp oli ju ühtlasi koolivaheaeg, siis enne koolivaheaega lastega lepitud laagri osas ütlesin ära, kuna võtta majja 6 last ja kui me ise veel pooleldi tõbised, pole tükk aega  sellist kõha kannatanud kui varematel aegadel. Võtsime majja siis kaks tüdrukut linnast, kes pooleldi koolivaheaja veetsid meil. Toimusid trennid, õigemini veetsime oma vaba aja kogu aeg maatikul.
Praktiliselt on meie majas iganädalavahetus midagi toimunud, kõigest pole pilte. 
 MÄRTS
7

Kuperjanovi retk 2020

Avalik

 · Korraldaja Kaitseliidu Jõgeva malev

Proovisin siis embleemi siia kopeerida, kuid osutus mahukaks, osalesin ühe hea tuttavaga. Kes kutsus militaar matkale hobustega. Vahel olen valmis sellisteks üritusteks. 

Pokker käitus tõelise sõjaratsuna. Super lahe suks, endale valisin madala sellepärast, et kui vaja paarilise abistamiseks, siis eelistan keskmise kõrgusega eestlasi, kelle selga pole probleemi ronida. Tassa on selline krutski mutt ja temperamentne, siis selle retke lõpuks enne 5 km finishisse jõudmist väsimuse märke. Kuid kabjaliste uudsus osavõtul oli nii võimas, et kohalikud inimesed lausa jooksid majast välja, et hobustega pilti teha. 

Puurmanist Tabiverre kulges tee läbi metsade. Minu jaoks natuke igav tee, eelistan metsikut loodust, kui kapata kruusateedel. Järgmine kord kui peaksin osalema, siis võtan juba tiba kõrgema ja natuke kärmema jalaga looma. 

Enno kauples osavõtu medali ka Pokkerile. Pokker on tegija poiss meil. 

Lumetu talv on ikka nukraks tegev küll. Hobuste koppel on osaliselt mudaseks tallatud, selline tunne nagu oleks künni maaga tegu. Ja vaja mõnda kabjalist võtma, on ikka tegu. Täna mõtlesin, et milliseks pean kujundama küüni esise, et see enam mudaga ei kattu. Teada, et liigniiskus hobuste jalgadele mitte head kasutegurit ei näita. Igal juhul on mul see plaani võetud, et saaks kiire lahenduse.
Järgmine asi mida soovin, on isiklikku arvutit. Viimane arvuti mille ostsin kasutatuna, andis üpris ruttu otsad. Ja pidevalt jagada tütrega on ära tüüdanud. Enne pean laskma paigaldada magamistuppa voodi juurde kahe auguga pistiku pesa. Alati kui mu mõtted mingile majandusmõttele laskuvad, tekivad hirmust külmavärinad. Raha on praktiline käibe vahend ja on asi ilma milleta lihtsalt hakkama ei saa. 
Järgmine samm mille kiirelt lahendama pean on raskema massi treiku e Kati load. 
Muidugi põnevad ettevõtmised lummavad mind, olen valmis jälle midagi põnevat ette võtma. Nii nagu eile Puurmanisse sõit ja inimene kelle jaoks sai Pokkerile rauad alla lasta lüüa. Enne muidugi meeldetuletuseks eelmise aasta hobuse seljast kukkumise tagajärjel paari roide murruga. Ei ole mulle rõõmustavad kui keegi murrab, väänab või lausa hobuselt kolkida saab. Ei ja veelkord ei... Ei tohi asjadel tragöödia mõõtmeid võtta.
Tänagi sai hobustega kogetud kõike, minu suks kellest on mu enda lapsed rääkinud kui vagurast suksust, siis täna kas mu rahulolev olek või väljas paistev päike, andis ikka teada, et ei olemas ühtegi kindlat 100 protsenti suksut kellele võib kindlalt loota. Va kabjaline soovis rohelist muru sööma minna, kuid ma ei lubanud, siis vastavalt oma iseloomu mulle ka näidati. Küll pukitades või kohalt äkitselt minema tormates. Hää meel et sadulasse püsima jäin ja sellega võtsin ära hobuselt teadmise, et ikka tema minust nii kergelt jagu ei saa. 
Tegime tütrega Jalase tripi. Ilus ilm, Lõokese, kiivitaja laul kõigele muule veel taustaks heljumas. Oh need kiivitaja hääled on mulle nagu lapsepõlve unistus.
Teepeal kohtusime puhkepäeva kohta üpris palju inimesi. Ja Kuusiku talli noirperemehe Eero Esneriga kes traktori ja selle taga oleva haagise järgi oletasin, et kuhugile sööda veole minemas. Jalase maastikukaitse ala loodusmiljöö on ise väärtus ja viibida selles keskkonnas lihtsalt imeline ja muinasjutuline...
Ja uskumatu kui see ka pole, siis tänane trip tekitas ikka korraliku une ja mu mõte ühele peole osavõtma unemaailma ära kaotasin. Kui mainida, siis viimased 5 ööd pole ma korraliku und kogeda saanud, siis tänane, et korraks viskan pikali ja sinna mu õhtu kaduski. 
Juu siis õige asi, et uni mu jalust rabas ning puhanud inimesena juba normaalseid ja edumeelsed mõtteid heietamast enese leidsin. 
Tahaks midagi uut ja põrutavaid tegevusi...

Heia, blogi rahvas. 
Suured vabandused ette taha, et pole siia kirjutama jõudnud ja ongi aasta esimene kuu otsa lõppemas. Hobustega on tegelnud enda lapsed ja eks ise ka ikka sadulasse jõudnud. Vahel on tüütumaks pooleks, kui kahe tööpäeva vahele kõigest üks päev vabaks jääb, siis ei anna puhkamise võimalust.

Üks pilt räägib enda eest. Kõik need pildid on selle kuu jooksul tehtud. Ja pean tunnistama, et olen oma ülekaalust ka jagu saanud, kõik mis detsembrikuus rasvaks oli ladestunud on mul suure raske tööga taas maha saadud. Oleks kõik nii lihtne, jälgida pidevalt enda toitumis harjumusi, on lihtsalt tüütu, kuid kõige raskem on siiski endal ja ka hobuse seljale koormavaks, kui ülekaal ikka segamas.

Minu elu kulgeb päris pikkade sammudega. Eile saime siis selle aasta esimese ratsamatkaga ja ühtlasi andsime koolivaheajale lõpu punkti. Tublid lapsed kes on olnud väga suured huvilised trennis ning nende võimete kohane ka matk oli. 
Esimene asi mida ma sellise matka korraldamisega tõdesin, et tegelikult tahaks mitme päevast ratsamatka laagrit ka talvel korraldada ja nüüd tekkis mõte, et tahan unistada suurelt ja muidugi üritan selle nimel ka tegutseda.