Hommik, ei tea kas on sünnis kohe oma blogimist kurbade uudistega alustada. 
Kuid meil on lahkunud väärikas matka abiline Pipi. Kuidagi ei taha sõnad tulla, kuid tunnen, et pean välja rääkima.
Viimane nädal keeldus söömast, tegemist taas innaperioodiga, kuid seekord enam vastu ei pidanud. Otsis varjatud kohti, kus magada ja lihtsalt magada. Isegi head meelt tegi, kui jõi vett, ikka hinges, et ehk veab välja. Sai proovitud tuppa tuua, ei suutnud rahulikult paigal olla, sisemine hirm (olgugi, et probleemne inimene majast üldse puudus). Sai teine sadula ruumi viia, kus tal ase paksu mõnusa madratsi peal ammu olnud, kui tal jooksuajad olid. Lisasin talle peale soojenduseks tekke,  ruumis oleks veel mõnusam sai veel soojenduski sisse pandud. 
Öösel paaril korral limpsis minu pakutud soolakat süldipuljongit Praktiliselt veetsingi koera jälgimisega. Viimane kell  00.06 oli koer veel elus, kus ta limpsis. Ütlesin võta nii palju kui soovid. Kella 2 paiku oli ta juba lahkunud. Kuid jah oli vast alles koer...
Meenutuseks mainin, et kui ma Pipi tõin olid lapsed veel väiksed, kuid koolis käisid juba. Sai ta toodud Tartust Kivilinna ja Annelinna vahele jäävast linnaosast. Mis mul juhtus, kui ma talle bussi sõidu ajal vett andsin... kus ta oksendas, mu kõrval olev härassmees aitas mul koristada... oli vast inimene, kes toetas oma abivalmidusega (mul oli see hirm, et mis ma siis teen kui mind 2 kuuse kutsikaga bussist välja visatakse... aitäh sulle tundmatu...
 Mäletan kuidas Anete alustas aktiivselt koera dressuuriga, mina uudistasin jahikoera õpetamisraamatuid. Oi oli ta alles tulesäde, mu unistus oli saada omale koer kes saadaks matkadel. Olin eelnevalt tööd teinud erinevate tõugude vahel. Kuid hinges kinnitust sai, et tuleks proovida linnukoeraga.
Ammu ilma hinges kriipis nähtud vene filmist koer nagu oli seda inglise setter. Pipil jooksid iiri setteri geen, kuid isa jäigi teadmata, aga see ei loe. Luges pigem see, et mida Pipi meile õpetas, vaatamata raskele piimanäärme ja põrnakasvajale oli ta rõõmus ja hakkaja koer lõpuni, v.a. see viimane nädal, kus ma teda nägin praktiliselt harva liikumas, ainult magamas... Nii harjumatu ...

Pipi oma ainsa pesakonna kutsikatega. 2015 aasta pilt. Suhtlen aeg ajalt nende kutsikate omanikega, kellele hoolega kodud valisin. Ainult ühel kutsikal tuli vahetada kodu, aga nüüd on ta suurepärases kodus.

Aitäh Pipi... ja head teed seal teisel pool vikerkaart...

Head uut ... veelkord, pilt võetud internetist. Kuna shampadest ei tea suurt miskit, aga vanadest aegadest, et ilma pudelita enam peale kolme kuninga päeva soovida ei tohi. Nii ett scall tervituseks ja kõll mõtteliselt kokku löömiseks.
Elu on nii mõnusalt rutiinis, et rohkemat ei taha. Pokker ja Fryc on elanud sisse ja teavad meie harjumusi ja kellaaegu. Oskavad tulla õhtul väravasse või hommikul koos välja viies ei ole ka probleemi. Mõnus...mõnus... mõnus...
Eile sai siis allapanu toomas käidud, olin jälle ära kaotanud saepuru omaniku numbri, kuna omaniku poolt roheline tuli tulla millal soovin. Kuid mul ikka harjumus ette teatada, kuid eilne natuke teistmoodi välja kukkus. Eks ma täna parandan ja otsin ning salvestan numbri mobiili.
Aasta lõpus sain siis lõpuks taga aetud e-seleeni mineraga pange kätte. Mainin hobusekarjale läheb peale küll. Uuel aastal hangitud aga teise firma küüslaugu pang ei maitse üldse. Ootan ära, kui e-seleeniga otsa saab ehk hakkab seegi maitsema. 
Pokker ja Fryc saavad kaera, vaatan mis siis toimub kui ma leotatult andma hakkan. Siiani kuivalt. 
On ka kurbi uudiseid, 5.01. koju naastes ootas mind kurb uudis, oli surnud meie nümfkakaduu Taadu. Esimese hooga võtab ikka hingest nukraks küll, nad olid kolmekesi nii vahvad seltskonna linnud. Hommikuti kohvi nautides, nad kohe juurde tulid ja kõike uudistasid, et mida joon või söön. Kuna ühtegi märki eelmisel päeval koduste poolt ei täheldatud, et miskit tervislikus seisundist kõrvale kaldumist oleks näha olnud. Kahju ikka, kuidagi nagu üks liige vähem. Mis sellest, et hetkel veel 7 lindu. Kuid nümfkakaduud on saanud mu erilisteks lemmikuteks. Nende ilme ja oskus kaasa suhelda on teinud nad mu lemmikuteks. 
Eile kui üle pika aja mõnus kompott kokku sai. Märgati taas, et koerad liiguvad igal pool kaasas, kuid minu jaoks ei ole probleem. Koerad on õpetatud mind jälgima ja omapäi kuhugile minna siiski ei tohi. Vahel kui mu kontroll on nõrgaks jäänud, kipub Nordik kohe oma jahikirele alla vanduma. Kuid ma aeg ajalt tugevdan oma kontroll-tähelepanu, siis koerad kogu aeg kodus.
Teab mitmendat õhtut näen vaeva partidega, kes ei taha kuidagi oma kuuti minna. Ja siis palusin kollist Sofil abi, kes aitas oma haukumisega pardid oma kodu poole liikuma. Koerad vahel aitavad siis, kui ma abi palu, vaid nad oskavad näha mu probleemi, kui mõni hobune keeldub karjaga kooskõlas liikumast. Siis abivägi kolme koera näol tagant poolt ajamas. Hindan oma neljajalgsete abi ja toetust.

Täna tabas mind ootamatu üllatus vana aasta sees tehtud blogi postistuse kommentaariumis. Kuigi olen kursis Niitvälja ratsakooli hobuste endiste ratsutajate tegemistega oma laste kaudu, kes uurisid väga põhjalikult interneti vahendusel Pokkeri ja Fryci tegemisi koos kaasosalistega nii ratsaspordimaailmas kui trennis õnnestumistest ja mitte õnnestumistest. Imetlesin vaikselt enne Niitvälja ratsude meile jõudmist tüdrukute aktiivset huvi nende eelneva käekäigu suhtes. Küll interneti maailm on imeline. Ja nüüd seda enam, kui veel siitki otsiti midagi tuttavlikku... 
Ahjaa, unustasin mainida, aastavahetuse eelsel õhtul said hobused käik porgandimaiust. Soovisin vana aasta lõppu, kuna teadsin, et varastel hommiku tundidel olen mina juba Tallinnasse minemas tööle. Siis soov oli uue aasta tuleku puhul kõiki loomi tervitada porganditega.
Tänane ilm kujunes suht tuisuseks, õhtune toimetuse kulges varakult ja kambas, kes vedas heina, kes jälle sisse ponisid. Pokker ja Fryc veedavad jätkuvalt kitsede ja väikeponide seltskonnas.  
Vaja oleks taas laua materjali. Nüüd mil ehituses käsi roheliseks tehtud, kibeleb juba meeltes pidevalt miskit korda saatma. 

HEAD UUT AASTAT

Ongi siis uus aasta käes. Pole midagi kirjutada, kuna mõte aasta viimasel päeval teha ratsamatk jäigi mõttesse. Kallas vihma ja lörtsi segunenult säherduse ilmaga ei hakanud üldse mingit matka korraldama ja selle asemel sai käidud spas tütrega. 
Uus aasta tuli siis nii, et 24 tundi tööl esimesel kuupäeval.  Kodus tegutsesid pereliikmed Aade ja Laura ning koduabiline Olav.

Aasta viimased päevad tunduvad ilma poolest suht vesise võitu. Nii vähe saigi saani ja rege proovitud.
Ja kaks päeva veel, siis aasta vahetub. Kuigi eks viimastel päevade sees on jagunud ka mõni matk ja platsi trenne. 
Kuid nüüd on uued tellimused esitatud ja otsitud uued kuljused kui ka shtelandi rakenduseks aisad. Loodame ja usume, et peatselt uus lumi meie maad katmas. Tahaks ikka mõnel talvel korralikult suusatada kui ka saani-reega sõita ja teisi sõidutada või sootuks mõnda noort ette õpetada. 

Muidu vaadates teiste lumiseid pilte, siis ainus koht Eestis kus lund leidub on Lõuna Eesti Haanja kant. Tiba kadedaks teeb kohe...
Kõige mõnusamad hetked on õhtused hobuste toimetamised. Kui hobuseid öömajale kutsudes ja avades karjamaade väravaid. Kuidas Pokker ja Fryc on omaks võtnud kella 21 paiku sisse saamised. Enam ei häiri neid miski, võivad tulla üksi kui ka kahekesi. Kui hästi on kohanenud. Fryc käib korra nädalas sadula all, aga Pokkerile oleme andnud üldse puhkuse. Laseme tal nautida mõnusat hobuse elu. Mis tähendab koos ühtse karjana kas teha siis vabalt valitud tempos, kui seda karjajuht ette näidatud olukorras nõuab, siis ka mõlemad seda ka teevad. 

Amanda oma väikseaaniga, lihtsalt võrratu. Mannule sai kunagi ostetud sori rakmed, ammu oleme mõelnud ka väiksele vankrile. Ja eks see ka uuel aastal on plaani võetud hankida. Igal juhul uude aastasse ikka uute unistustega... 
Toredat  uut aastat teile lugejad ja kohtume siis taas siin uute ridade ja uute juttudega enda tegemistest... Jätkame ikka suure rõõmuga...

Tänane hommikune söötmise ring tehtud ja ongi uuele päevale algus tehtud. Hetk hommikutundi kohvitassi ääres mõnuledes. Pidades plaane, et milline tegevus järgmiseks, et kas minna hobusega saepuru tooma või autoga. Plaan on oma tori mära Herta ette rakendada ja natuke koormust tekitada. Ja ühtlasi ka Laoumrellat kaasata emme tegemistesse. Üks päev kui kodus vaba päeva nautisin, tegime Aadega diili, kes tegeles Laoumrella ohjamistöö koolitusega. Ma ise nautisin Hertaga käe kõrval jalutamist. Parim kool noorele hobusele, kui ta enda lähedane kaasa tegemas.
Miks saepuru, kuna teen päeva valges õhtuseks hobuste sisse laskmiseks asemed valmis. Läheb õhtune toimetus niimoodi märkamatult, et muud ei olegi, kui uksed kinni ja viimane pilk uksepraost, kuidas hobused oma õhtueinet võtma asuvad. 
Eile torisesin Fryciga, kellel taas jälle säravad päevad tekkinud. Kahel märal taas ripsmeplaksutamine käsil. Muidugi Fryc unustab ennast siis ära, ta sööb siis väga nigelalt ja tähelepanu on koodunud tähelepanuga Katile ja Teebale. Kes siis üliaktiivselt Fryci ümber tiirlevad. 

Elu veereb ikka päris kiirelt, seda annab kohe tunda, kui ma 24 tunnises valves olen ja selle järel koju naasnuna, et oot, kuhu kadus üks päev. Kuid nii see on, kui töölt lahkun ühtegi probleemi ega poolikut ülesannet endaga koju kaasa ei too. Fun tunne, et selline oskus ja alati suur rõõm kui tööle saab minna. 
Ja mis uut, lõpuks sai vabapidamise tallile katus peale ja uued uksed ette. Mõned viimistlused veel, siis on hobuste paradiis valmis. Kuid nende pisikeste ehitus-tehniliste probleemidega saab juba hoonet edukalt kasutada. Olen häppi tundes... Ei pea öösiti mõtlema, et tahaks kõik hobused magamistuppa kaissu võtta. 
Lähimatel päevadel vaja Pokkeril ja Frycil rauad eemaldada siis saab näha milline on nende kabjastruktuur ehk siis edaspidiselt mõelda, milliseks ajaks neil raudu vaja kas üldse vaja on. Kuna meil pole koormus suur, siis just see annab eelise rautamise analüüsile.