Tänase päeva seisuga, siis on meie majas sai kolmas lastelaager selja taha. Viimane laager oli super, lahe ja hästi palju liikumist maastikul. Lapsed jäid rahule ja meie ka. 
Kõik ööd veetsime telgis. Ööd olid soojad ja ilma kasteteta, seega mõnus aeg looduses hobustega veeta. Eks esimesel päeval oli ka meil probleeme, üks hobune sai shoki ja tõmbas käest lahti ja läks tagasi koju... õnneks ja hea meel. Kuid mõningate kahjudega, sadulal läks kaduma jalus ja ohelik mis oli kinnitatud päitsete külge. Olen mõlemaid asju otsinud, aga jah kui juhtumisi tagasi teel kuskilt metsast üritanud põigata, siis võis kinni jääda, nii oheliku kui sadulaga. Sadul oli keeranud kõhu alla ja seega üks jalus küljest lahkunud. Eks kahju on, kuid teine teema, eks oleme hankinud vahel kellegi käest kasutatud asju.
Ja ühtlasi hakkab augustikuu lõpule jõudma. Kuid selle suve saavutusteks loeme kahe noore hobuse sadula alla koolitamist. Laomurella osales viie päevasel ratsamatkal. Hiljem lisan matkast pilte siia.

Nii see aeg kihutab, lootsin täna omad heinad koju saada, kuid jah meestel viljavedu pooleli. Kui mul miski hakkab natuke viltu kiskuma, tekib umbusaldus ja tekib taas mõte uurida ja otsida massin, millega vedama hakata. Kasvõi koorma kaupa, aga hein vaja koju saada. Üks asi veel, olgugi, et loomapidamine suur pole, aga näen igapäevaselt, kui suur probleem on, kui endal pole sobivat tehnikat, et miskit valmis saada. 
Ja nüüd mõte, kuidas saada koju 152 heinarulli, mis on valmis äraootel vedamisega koju. 
Järgmine nädal veel üks laager ja siis veel mõned laagripäevad, aga siis kahe päevased väiksema seltskonnaga. 
Täna tundub, et hakkab sadama. Viimane aeg kah, saab maapind värskendust ja ei pea ise nii palju pingutama kastmisega. 
Muus osas õunad kukuvad ammu ilma pots ja pots maapinnale, sellega juba võib lugeda, et inimtoiduks osalt kõlbmatu, ja herilased nagu ussid kohe jaol. Auk sisse ja oma tegemised. Ja õun kuivaks imetud ja mitte ühe poolt. Kummaline on, kus see triibuline mumm teab milline õun veel mahlane on. 
Muidugi ohkama ja pahandama võtab mõne inimese arusaamine koerte võtust või sootuks välja vahetamisest. Muidugi inimeste maitse meel on erinev, kuid näha mismoodi mõne inimese suhtumine koerasse ja nendega tegelemisse nulli lähedane on... Siis mu esmane soovitus neile oleks, miks peaksid võtma, kui koer ripakile jääb, kelle jaoks võtad koera, kui ise ei vastuta... Miks on hoolimatuid inimesi....

Selle aasta teine laager selja taga. Päris huvitav oli, sai lastega iga päev ujumas käidud. Millest ma nüüd puudust tundsin oli suuremast autost. Kuhu vähemalt 6-8 last peale mahuks.
Enneolematu suvi jätkub, eile osales Anete Tassaga Võtikmetsa derbyl. Hämmastav, et uuele platsile esmakordne minek röövis hobuse tahtejõu hüppeks. Juba esimese lihtsa takistuse puhul Tassa lihtsalt tõrkus välja. Pole hullu, kiidan Anete taktikat, ega veel see kaotus pole läbi kukkumine. Mõni ebakompetentne inimene oleks kahju rõõmu tundud, soovin alati säherdustele inimestele mõttes õnne ja tean, et selline suhtumine ei kõiguta. 
Kuid pärast lõpliku võistluspäeva lõppu, uuesti proovima. Loomal hüpet on, aga millegi pärast ebakindlus ja vahepeal väike tujukus vastupidiseks võib asja viia.
Kõige huvitavam seik mis meie majas aset leidis oli laagrilaste lahkumise järel muskuspardi papa leidis aida trepil peegli ja kukkus selle ees ennest esitlema. Oli vast ilmed ja tiirutamised ja tiibade lehvitamised ning ei puudunud iseloomulik susistamine. Ja tuka turritamine, mille tõttu muutus ilme väga uhkeks. ja seda enam, kui mul aida alla miskit tooma minna, siis vaadati sellise pilguga, et nii kas me ajame teda ära aidatrepilt ära. Kuid ma ei tahtnud teda segada edevuse tipul segada ja sättisin asjade tegemise nii, et lasin tal eputada oma peegelpildiga.
Pipi tervis on hetkel taastunud ja osaleb aktiivselt kõikidega ja kõiges. Tunnen väheke piinlikust, et tahtsin enne õiget aega koera magama panna. Tänu koera enda tajumisele ja mõtete lugemise, kadus teine kokkulepitud magama paneku ajaks sootuks. Mainin nii palju, et ma teadsin kus ta oli, kuid ma ei hakanud teda torkima tema peidu urkas. Kuidas ma avastasin on tänu Sofiele, kes igast mu sõnast loeb välja mu abipalve. Ja osutab oma abi. Ja imetlen alati Sofie tarmukust ja soovi inimest selles valdkonnas abi osutamiseks. Lihtsalt naudin oma koerte kooslust.
Aitäh mu koera, kes te õpetate pidevalt mind nägema asju ka teie tasandilt... 

Tänavune heinatöö tegemise reaalsus hakkab mullegi selgeks saama. See miks oma kodukandist maad korraga otsa olid saanud. On saanud reaalseks tõeks. Kui asjateadmatusest mõned lohutasid, et loodame ehk vast tuleb vihma ja saame oma sööda. Kuid reaalsuse karm teave muudest maadest, kus juba mõned eesti loomainimesed põhjamaadest loomapidajatele kaasa tunnevad ja oleksid valmis panema õla alla ja transama ja müüma sööda Rootsi või Soome. 
Mul heinsööt valmis ja mis veel üle jäi läheb juba kohe müügiks. Lähimatel päevadel see ka minemas on. Selle kuu lõpus siis transport ja uurima kes mul need ka peale laeb või on laadija endal olemas.

Veel heinatöö on pooleli, pole kaugemale jõudnud. Suht koht ikka mõtteis hingamas kui vähe sain oma kodu lähedalt. Kuid teadmine, et saame hakkama on ainus mis annab alati tegemistele kindluse ja julguse astuda samme. 
Eks näe, milline on tulem ehk siis rahalised kulutused heinatööle. Hetkel loog on maas, kuna eelmise nädala laupäevane ilmateade lubas kõigest ühel päeval vihma, siis pühapäevane ilmateade oli juba mulle suure uudisena. Ja egas miksit, eks tuleb oodata sobivat tuult ja päikest. Ja ega ma istu päevade viisi arvutis ninapidi.
Siiani on vahel tulnud ette, kus mõni tuttav on saatnud fb messenseri pika jutu ja siis lõpus ootab mind alati üllatus, et miks ma ei vasta. Ehh, ma pole see kes autorooli taga nutikas istub, mul küll nutikas, kuid see alati kuskil kotis kui ma liikluses. Mul lihtsalt pole vaja olnud. Vahel kasutan, kuid mul ajab see nutiseade hinge täis, kui see mind taas kuhugile segadust tekitavasse olukorda saatnud on. 

Hetkel naudin siiski suve ja hobustega tegevusi. Olgugi, et need kabjalistest pätid juba mõne korra mulle öö jookse on korraldanud. Üks õhtu kui läksin metsast hobuseid koju laskma, sain teada, et hobused juba ennetanud mu mõtteid ja oma asukohta olemasolevast-teadmispõhiselt juba teise külla asutanud. Ainus viis, kui mõtted kohale jõuavad on see, et läbimiseks maid ja metsi kasutan omaenese jalgu ja lastel juba tarkus tarviline, et ratastel hoostele järele kihutasid. 
Tänusõnad märkajatele ja niiviisi saab alati kiirelt reageerida ja jooksikud koju. 
Kõige hirmutavam on siiski põldudele tehtud umbrohutõrjed. Mis teha ja Katil on hetkel tugevakujuline nahaalllergia. Uurisin eile milliseid ravimeid kasutada ära sügatud kohtadele. 
Noored kanad valmistavad head meelt. On kodunenud.

Tahtsin tänavu teistsuguseid jaane. Ja saingi, kuna pere oli laiali, kes kusagil... Ise käisin ema juures Läänemaal ja edasi liikusin keskköö ajal Nõva puhkeala suunas. Oli vahva öösõit, korra pidin politseile puhuma. Käisime ka Kurkse rannas, kuid seda õiget kohta ikka ülesse ei leidnud.
Ja koju jõudsime varastel hommikustel tundidel, kui päike esimeste kiirte paistel tõusuteed taevalaotusse teekonda alustas... Kaunis öö sai mööda saadetud.

Esimene selle aasta ratsalaager selja taga. Oleme oma lastega happyd ja lapsed kes laagris sama. Teeme õiget tööd.

On suvi, soojad ilmad siis enne jaani selja taha jäänud. Kummaline kuhu küll kaob aeg.
Esimene laste ratsalaager sai peetud. Väga meeldiv kogemus taas. Tunne mis ütleb, et teen õiget asja. Muidugi tööde jaotuses oli nii, et mina kokkasin ja Aade viis läbi mänge. Laura osales nii palju, et olla kaasaitaja. 
Tänavu aasta on paljude probleemiks söödavarumine. Minul veel eriti, pole ju neid maid, mida ma saaksin sirgelt ja siledalt teha. Hetkel pakkumised sellistele maadele, kus metsaääred liigendatud ja ühe maaga peab eelnevalt natuke koristustöid tegema. Osaliselt lagunev karjaaed. Minu sisetunne on valmis tegutsema, seisan ikka loomade eest, et ninaesine oleks tagatud. Hankisin uue niiduki (seekord siis rootorniiki, leedu kaarutaja). Ei julge hetkel kommenteerida, kui palju ma sain rulle 12 ha heinamaadelt. Otsin veel olemasolevatele tegematta heinamaadele, et saaks korraga maha niita ja kohe ära rullida. Suvi on kõige aktiivsem aeg, ehituseks ja planeerimiseks, matkamiseks ja muudeks tegevusteks. 
Leidsin ühe lingi kummimattide kasutusest https://gardenistas.eu/toode/kummimatid-basic-line/
mõeldud küll lastemänguväljakute rajamisel kattepinnasena.
Plaanin sügisel mõned väikeloomad eraldi majja saada, et majaotsas olev hoone leiaks siiski kasutust suuremate kabjaliste pidamiseks. Kõige pealt varun sööda ja siis plaani võtan ehitised millest ammu olen unistanud.
See selleks, nii ka minul, et see aasta ei sündinud ikkagi varssu. Ei oskagi kohe midagi muud mõelda, täku omanik arvas, et vast vanaks jäänud... kuid jah ma olen juba kahte mära ühe tori täkuga teab mitu korda paaritada püüdnud, kuid siiani tulutu töö. Rahad on tasutud, kuid millegi pärast pole märad tiinestunud. Kurb hetk ja nagu tühja visatud aeg. Kuid see aasta jälle pole seda aega, et jõuaks täkkude vahet joosta.

Mõnus, sain taas ühest sokust lahti. Jube sigudik ei püsinud kusagil pool. Osavus üle kõige igalt poolt puges välja. Ja teisele veel nooremale sokule on uut kodu vaja, ei soovi hetkel oma järglasi kitsedele seltsiks jätta. Ja veel kastreerimise korral peab jälle raha välja käima. Ja mingit kindlat hoonet soku pärast rajada ka ei taha.
Üks päev korrastasin metsas karjamaa, panin sinna kus okastraat purunenud (läbi roostetanud) asemele karjusenööri valget värvi. Kõige meeldivam osa on hobuse pidamisel see, kui loomad reageerivad häälkutsele. Ja see mismoodi nad rivistuvad ühele joonele. Sõna hopsid lähme koju on ülim käsk mida nad oskavad oodata. Lihtsalt imetlen hobuste ühtekuuluvustunnet ja nende poolset mõistmist. Ühed imetlusväärsed loomad, kelle suhtes alati tänumeel hõivab südame. Nendega tegelemine pakub väga palju emotsioone. Kõige kummalisem on see, kui trenni ajal tabab mind unekas ja jube raske on enda silmi lausa lahti hoida. 
Hetkel on päeva korral noored suksud, kellele on saanud juba palju maatööd teha. Kuid kasutamiseks algajatele väheke veel toored loomad. 
Uus poni on kodu omaks võtnud, aga Mann meie pisike pätu armastab teisele ikka kohta kätte näidata. Tabasin ennast mõtlemast, et sellega väljendab üleolekut. 
Toas on viirukad ülimalt ulakateks läinud. Alustanud seintesse aukude uuristamisega. Tapeeti käristatakse ja üritatakse ahjukivide vahelt tsementi kätte saada. Ka korstna jalale oleme lisanud katte, et eemale hoida pisikeste suleliste mõtlemise uuristamises. Muidugi on neil õunapuu oksad, aga need kooritakse üpris ruttu valgeks. 
Kui veel väikest lebo elutoas sooritada, siis kuldne nümfi trio on nii uudishimulik, et peavad kõike ikka ja jälle proovima.