9. juuni 2018

Mõnus, sain taas ühest sokust lahti. Jube sigudik ei püsinud kusagil pool. Osavus üle kõige igalt poolt puges välja. Ja teisele veel nooremale sokule on uut kodu vaja, ei soovi hetkel oma järglasi kitsedele seltsiks jätta. Ja veel kastreerimise korral peab jälle raha välja käima. Ja mingit kindlat hoonet soku pärast rajada ka ei taha.
Üks päev korrastasin metsas karjamaa, panin sinna kus okastraat purunenud (läbi roostetanud) asemele karjusenööri valget värvi. Kõige meeldivam osa on hobuse pidamisel see, kui loomad reageerivad häälkutsele. Ja see mismoodi nad rivistuvad ühele joonele. Sõna hopsid lähme koju on ülim käsk mida nad oskavad oodata. Lihtsalt imetlen hobuste ühtekuuluvustunnet ja nende poolset mõistmist. Ühed imetlusväärsed loomad, kelle suhtes alati tänumeel hõivab südame. Nendega tegelemine pakub väga palju emotsioone. Kõige kummalisem on see, kui trenni ajal tabab mind unekas ja jube raske on enda silmi lausa lahti hoida. 
Hetkel on päeva korral noored suksud, kellele on saanud juba palju maatööd teha. Kuid kasutamiseks algajatele väheke veel toored loomad. 
Uus poni on kodu omaks võtnud, aga Mann meie pisike pätu armastab teisele ikka kohta kätte näidata. Tabasin ennast mõtlemast, et sellega väljendab üleolekut. 
Toas on viirukad ülimalt ulakateks läinud. Alustanud seintesse aukude uuristamisega. Tapeeti käristatakse ja üritatakse ahjukivide vahelt tsementi kätte saada. Ka korstna jalale oleme lisanud katte, et eemale hoida pisikeste suleliste mõtlemise uuristamises. Muidugi on neil õunapuu oksad, aga need kooritakse üpris ruttu valgeks. 
Kui veel väikest lebo elutoas sooritada, siis kuldne nümfi trio on nii uudishimulik, et peavad kõike ikka ja jälle proovima. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sajab lund...ja maa on valge.