Vähemalt on toimunud mingid uurimustööd enne treeningut söötmise osas. Väga hea lugemine... Olen ise sama mõtteid aastaid mõlgutanud, aga kui puudub laboratoorseks toiminguks või jäänud lihtsalt mõtete mõlgutamise tasandile.
http://eggersmanneesti.blogspot.com.ee/2017/06/hobuse-sootmine-enne-treeningut-mida-ja.html
Päris asjakohane teema.
Tegeleme hetkel päevast päeva noorte hobustega. Hea ratsahobuse koolitamiseks kulub ikka tunde...

Eilne vihm takistas ikka kapitaalselt midagi õues tegemast. Korra katsetasin trimmeriga niitmist, kitsedele, kuna vikat on hetkel rivist väljas. Ostsin mõni aeg uue vikati löe.
Üle mitme aja olen öötööd tegemas, tänane öö möödus okeilt. Muidugi kui võtta mõne inimese negatiivse sisuga jutuajamine, mis tegelikult muutis öö veel eriti ärevamaks ja kaalutlevamaks. Hommikul esimene mõte koju kimada, piisav distants paneb hetke olukorras kaaluma, millist sõidukiirust kasutada. Kuna mulle meeldib raadiot kuulata, siis ikka kippus öösel kuuldud jutt ikka lämmatama minu positiivseid mõtteid. Osaliselt väsitas kogu olemust. Nii see on vahel tuleb põgeneda enda mõtete eest.
Katsetasin korra magamist, aga viga on ikka see, et mis sellest mobiil hääletu peale sai pandud mingi vibra ikka on olemas ja see äratas unest.
Muidugi ärevust ja rahutust tekitab ka heinatööle mõtlemine... Kui tahame loomi pidada, siis peab ju ka söödavarumisele mõtlema hakkama.
Sai ühte noort hobust jälle treenitud, kuid valjaste pähe panek on probleem number üks Laomurellal. Mis viga, tegeleme päevast päeva tekkinud probleemiga. Maikuus sellist käitumist polnud. Kuis nüüd mil ma juba teab mitmendat korda peab valjastama, kuid tõstab pead hästi kõrgele ja kuklarihma upitades üle kõrvade on päris suureks probleemiks.

Jaanipäev siis selja taga, eks rahvast omajagu. Ma ise olin küll eemal, kuid see ei pannud kurvastama, et millest või kellest ilma olen jäänud. Muidugi oleks saanud rohkelt suhelda, kuid tuli pakkumine ööseks tööle minna. Ma loobusin peost valisin pigem teenimisvõimaluse. Järgmine kuu juu heinatöö ja siis iga sent arvel. Ja hetkel ma ei saa korraldada ratsamatku, ühe hobuse suhtes on teadmatus kas on tiine või mitte, kuna Teeba mitmekordne indlemine andis teadmise, et temalt tänavu järglast saada pole. Ja kas Herta tiine on ei tea veel... Kaalusin sügisel isegi korra ultraheli kohale kutsuda, kuid jah mõtteks see jäigi. Ja üks hobune paarituses ning koolitus hetkel noorhobustega pooleli ja ei soovi pooliku koolitusega olevaid noori ikka päris algajatele.
Ikka annab tunda, kui vasaku käe kaks sõrme rivist väljas ehk siis nende painduvus ikka nigel ja taastumine traumast pikaajaline.
Eile sain kogeda mitmel korral, kui Laomurella järske tõmbeid tegi ja kõrge kasvulise hobuse selga ronimine vasakult poolt osutus ülimalt raskeks. Polnud ju terviklikult labakätt, millega haarata lakast.  Pidin selga minekuks kasutama hobuse paremat poolt. Nii harjumatu, aga õnnestus vaatamata harjumustele suurepäraselt. Jah, kui reeglipärasuse nõue on treeneritel alati alustavatelt ratsanikelt, vasakult poolt sadulasse tõusmine, siis võin lohutuseks öelda, et kui mingi asi ikka raskendab võib kasutada äärmisel juhtumil ikka ka teistpoolt.
Nii see on, kuid eilse kahe tunnise matka kestel oli meil teepeal igat masti juhtumeid ja mitmel korral ikka kannatada sõrmed veel mitmeid kannatusi üle elama pidin, kuid see ei pannud, et peaks oma tegevusest loobuma. Vaja ju noortega tegelda...
Igal juhul mitu päeva trenne olnud lastele on olnud meil väga edukas nädala lõpp. Innustab enam kohe noortega tegelema, et kinnistada teatud omadusi.
Üks sadul vaja viia remonti, kuna ma linna asja saan ei oska hetkel ennustada, võib olla saan mitu asja ühildada.

 

Hmm ,,millest küll alustada", homme saab uuel nümfipapal nädal aega meil olemisest. Kuidas on kohanenud...?
Suurepäraselt on läinud meil kohanemine. Ei enam öösiti alarmi häälitsemast. Vaid rahulikult ilma igasuguse hääleta. Imestamegi, et mis siis meil teisiti, kui eelmine perenaine natuke ebakindlalt ja laitva tooniga mainides, et tema küll ööseks ei kata linde kinni. Isegi pidi jätma öölambi põlema, et kui neil paanika hoog peale tuleb. Meie kogemustel jälle teine põhjendus, miks kinni katame. Nende paanikahoogude pärast, eriti veel kui ööd on valged. Kui on juhtunud, et midagi sellist on tabanud mõnda lindu, siis olen mina see, kes ärkab ja appi tõttab. Ja enne pole pikali visanud, kui mu veendumus kindel on, et rohkem midagi sellist enam ei juhtu. 
Nümfipapa lennuharjutused olid ikka alguses kohmakad nii nagu ikka, kui lind on pikalt pidanud puurielu nautima. Kuid nüüd igapäevaga aina enesekindlamaks ja tublimaks on saanud, siis ka lennutiirud juba sujuvama maandumisega ja täpsus puuri tagasi lendamisel. 
Eile olles jälginud lindude toimetusi pikalt (oli puhkepäev ja hing ei tihanud midagi muud teha, kui lebotada lihtsalt). 
Nautisin nende lähedust ja toimetusi. Kõige toredamaks momendiks oli mul see, kui käisin vahepeal toas puhkamas pärast trimmerdamist, siis mõlemad emane ja isane lind hoopis tooli peal toimetasid. Ja meie eakas viirpapagoi, oli nii aktivist, näitamaks, kui abivalmis ning õpetusi jagades. Pärast pikka hoovõttu tagasi puuri peale lendas ja emane ka kaasa tegi temaga.
Tundub, et emalind on võtnud uue isaslinnu omaks ja naudib tema seltskonda. Lahe ütleksin, sest tol korral ikka hinge sügav lein hinge puges. Kuid nüüd oleme uue linnu iseloomuga tuttav ja on näha, et käitumises on toimunud muutusi, sest arvan, et linnule antud vabadus mõjutab väga palju. 
Ja võin hõisata tänasega, et mets on kah istutatud mitmele kinnistule. Lõpuks ometi ja yeee. Ja homme on juba jaanilaupäev. Muidugi meil toimub ka. Ja teine pool selle platsi rajamisega natuke kiirustab ja kihutab, et siis olulised platsidetailid valmis saaksid. 
Elame näeme mis edasi saab...  
 

Naudin juunikuu öid. Mis teha mul juba aastaid, kus mu uni jah... Ikka kipub rohkem lühikeseks jääma. Kuigi tuba on pimendatud. See selleks väljast kostuv on lihtsalt imeline ning tekitab rännu igatsuse. Tahaks kuhugile tundmatusse paika ning nautida looduse ürgset ilu koos sinna kuuluvaga... tõmmata eemale argipäeva rutust.
Saimegi uue papa nümfi vanuselt 12 aastase. Tal on veel omapärad, kuid nende läbi õpime lindu rohkem tundma. Elasime kaasa linnu katsetele puurist väljumisel ning esimestele tiivasirutustele. Tal pole mõnda aastat olnud võimalust seda teha kasside pärast. Meie õnn, meil kasse pole (põhimõte lapsepõlvest), kuid eks vana lind oli rohkem südame külge kasvanud...
Kuid elame näeme, millega uus lind juba nime poolest Ossu või meie poolt ristitud Woodie. Mulle meeldib lindude puhul, kui neil mingid kindlad harjumused, mis toovad välja linnu anded ja eripära. Ja muidugi meie Laila lein oli käega pühitud, kuna uue linnu pelgus ja hetkeline tõrjumine ei viinud emaslindu kruvastuse äärele, pigem ikka rohkem positiivsel meelel ning toetaval meelel, et aidata uuel kohaneda puurist välja tulekul. Muidugi viirud ühinesid ühel meelel uuele nümfiisandale lennukogemusi jagama ning kuidas liigelda puuri seina peal ja kuidas puurist väljuda. Kuigi esmane ikka väga kohmakaks osutus ei jää see kindasti viimaseks. Päeva teise poole, pärast väikest puurist eemalolekut ta enam välja ei tihanud uudistama. Tema jaoks hetkel on puur üks turvaline maailm.
Mis siis juhtus ei oska tänini öelda, kuid mingid turtsatused, kui kodunt lahkusin metsa istutama...
Ei pööranud nagu tähelepanu nendele turtsatustele. Muidugi sai mõeldud, et mis viga, kuid mõtteks see jäigi.
Ja ikka kummitab peas laste helistamine... oh jah... tükiks ajaks mõtlemisainet. Arvan, et asjal mitte enam kordusena lasta tulla, siis uurin pigem teadlikult ette taha ära. Kuigi meil ka kirjandust eksootiliste loomade-lindude tervisliku seisundi ära tundmiseks. Peab olema igaks elujuhtumiks ka terviseteejuhte loomadetervise maailmas.
 

Millest alustada...

Meil siis lein, kaotasime oma lemmiklinnu, kellesse olime selle kahe aastaga ära kiindunud. Nümfipapa läks lindude paradiisi. Uudis edastati, kui metsas istutamas olin. Laps kes mulle uudise edasi andis puhkes samas nutma helistamise ajal, ega mulgi saanud sellest teatest kergem. Esimene asi oli, et jätan töö sinna paika ja lähen koju. Õnneks, siiski hetke emotsioonidest kinni ei hakanud jäin raiesmikule ja mõtlesin, et mis edasi.
Saingi siis võõra kinnistule toodud taimed kenasti teatud kellaks ära istutatud, kuigi lank jäi veel poolikuks. Kuid teadmine, et neid taimi on veel. Muidugi hindan hetkel istutamise aega hiliseks, aga mis teha, pakuti mulle. Mainin olen aeglane istutaja, eriti veel raskendab istutamist, kui puuduvad vaod. Ja siis märgata eelmise rea istikuid on raske. Püüan hästi teha, nii nagu olen õppinud. 

Kuid tulen tagasi kodu juurde. Tassa ei ole siiamaani indlema hakanud, oletan mida mina arvan... Ta on stressis, kes tajub, et nagu me oleksime ta hüljanud või reetnud. Tahaks minna ja lohutada, et Tassa me pole Sind kuhugile unustanud... selliselt mõeldes tekib kohe raske meeleolu. 

Teeba käis uuesti paarituses, indles sellel aastal teist korda juba. Eks näe, kas 21 päeva pärast uut inda on märgata. 

Mõtted liiguvad lastelaagrite korraldamise poole peal, kuid see variant mis mulle hetkel pakuti nagu ei meeldi. Kaalun ka teisi variante... 

Pool juunit juba selja taga ja tunne, et ma pole ikka midagi saavutanud... Kõik kuidagi seisab minu taga. Niikaua kui ma kõõlun kahe koha vahel kodu ja töö suhtes, ajapiiratuse tõttu ei saa ma tegelda niipalju noortega. 

Tajun, et tahaksin nüüd rohkem kodus olla mõnda aega, eemalduda igasugustest töökohustustest.. Selliseid mõtteid mõlgutan...

Eile osalesin MV orienteerumises ja ega ma mingit suurt kohta ei saavutanud. Kuid ennast ületades ja mõtteid punktide otsimisele sundides saavutasin ikka selle, et punktid leidsin kuid ajas kaotasin kõvasti. Kehva on rääkida, et jah pea kaks tundi 4,08 km distantsi läbida ning 20 kp leida.
Teada saamine, et mis tähendab võistlusele pühendumine ja mõtete koondamist ühele kindlale asjale.
Väga hea on rääkida ja teine asi tegudesse panna, kuid selle üle on hea meel, et kui ma enam mobiili metsa kaasa ei võta on ka tulemused nähtavad. Punktid leitud ja kellegi segav kõne ei kaota hetkeks tähelepanu metsas kohta ja kaarti kokku pannes. 
Tüdrukutega vesteldes ja jagades omi seisukohti võistlusmomendist, sain aru, et kõigil meil olid mingid probleemid. Muidugi kõige raskem oli mul, sest hilinesin starti, hmmm... kelle vea tõttu. Olin vaadanud ainult laste stardiaegu ja enda oma unustasin sootuks. SI pulka stardis võttes hõigati, et minu stardini on 5 min, kui sinna jõudsin oleksin juba pidanud varem kohal olema. Võta kinni mis õige, aga noh.. see nüüd selja taga ja õpetuseks seegi, et parim lähenemine on ikka aegsasti kohal olla.
Muidugi ikka nalja ka juhtub, kui Juurus võistlemas käies saime kõvasti vihma, siis botased olid läbi märjad. See kuulubki ühe selle orienteerumise võlu juurde. Sadagu või pussnuge, aga välja läheme alati. Eelmine aasta katsetasin ka kõiksuguseid variante, kuid arusaamisse jäi, et tahan ikka väga orienteerumas käia ja ma ei suuda selleta kohe mitte olla. Mis selle juures köidab, maastik, erinevatesse metsaosadesse peidetud punktid, väike võistlusmoment, seltskond keda tunneme juba aastaid....
Muidugi kui botaste juurde tagasi tulla, siis jah tallad andsin otsad ja nende tõttu kippusin endale nähtamatute okste ja tüügaste taha koperdama ja osutus üsna ohtlikuks. Ühe korra isegi kõhuli lendasin aga ei midagi hullu, ikka punkti metsas taga ajades. Ja ka T-särgile paraja augu tõmbasin oksaga... Minu jaoks on see väike huumori nurgake.
Sai veel eile Anne-Mai kapju värgitud. Ühe jala sai kenasti, aga teisega madistasime ikka parajalt, nii et nüüd vajadus uue lasipuu järgi on suur. Pärast korralikke jooksuringe kordel saime siis Anetega kahasse teise esijala ka korda. Ma ei suuda ära imestada, muidu karjamaal annab jalgu kenasti, aga lasipuu juures tembutab. Kõige huvitavam moment tekkis siis, kui võtsin köiega jala ülesse ja ta hakkas tembutama, ei oska nimetust andma, kuidas liikumine välja nägi... Igal juhul oleks nagu välja vahetatud hobune... Kõige ägedamaks momendiks osutus, kui ühel hetkel kahele jalale tõusis demonstreerides, et on maailma parim takistussõidu hobune. Ja sooviga ületada lasipuu oma võimete ja oskustega, kuid meie lasipuu teab mitu aastat tagasi tehtud, siis andis järgi. Kuid teises otsas L´aoumurella ehmatas, kes siis tiris palgi teises suunas. Õnneks oli Anne-Mai mul ohelikkupidi peos ja suutsin ta paigale jätta. Silme eest jooksis fantaasiapildis mitu kurvalõpuga storit pildina läbi. Kuid õnneks Aadega suutsime hobused taltsutada nii, et tagajärjed piirdusid kõigest lasipuu purunemisega.  Uhh, eks süda sees puperdas ikka jupp aega, õnneks piirdus teema kõigest ehmatusega. Vahel üllatavad hobused ikka täiega...
Järgmine nädal veel metsaistutust... Lootsin, et piirdub ühe kinnistuga, kuid tehti juba naaberkinnistu omaniku poolt mulle kerget reklaami ja nii ma siis võtsin vastu. Tegelikult mulle meeldib metsa istutada, kuid praeguse töö kõrvalt pean ma iga kord kontrollima, kas ma olen tööl või mitte. Kuid tahan sellele loole peatselt lõpu saada.