Naudin juunikuu öid. Mis teha mul juba aastaid, kus mu uni jah... Ikka kipub rohkem lühikeseks jääma. Kuigi tuba on pimendatud. See selleks väljast kostuv on lihtsalt imeline ning tekitab rännu igatsuse. Tahaks kuhugile tundmatusse paika ning nautida looduse ürgset ilu koos sinna kuuluvaga... tõmmata eemale argipäeva rutust.
Saimegi uue papa nümfi vanuselt 12 aastase. Tal on veel omapärad, kuid nende läbi õpime lindu rohkem tundma. Elasime kaasa linnu katsetele puurist väljumisel ning esimestele tiivasirutustele. Tal pole mõnda aastat olnud võimalust seda teha kasside pärast. Meie õnn, meil kasse pole (põhimõte lapsepõlvest), kuid eks vana lind oli rohkem südame külge kasvanud...
Kuid elame näeme, millega uus lind juba nime poolest Ossu või meie poolt ristitud Woodie. Mulle meeldib lindude puhul, kui neil mingid kindlad harjumused, mis toovad välja linnu anded ja eripära. Ja muidugi meie Laila lein oli käega pühitud, kuna uue linnu pelgus ja hetkeline tõrjumine ei viinud emaslindu kruvastuse äärele, pigem ikka rohkem positiivsel meelel ning toetaval meelel, et aidata uuel kohaneda puurist välja tulekul. Muidugi viirud ühinesid ühel meelel uuele nümfiisandale lennukogemusi jagama ning kuidas liigelda puuri seina peal ja kuidas puurist väljuda. Kuigi esmane ikka väga kohmakaks osutus ei jää see kindasti viimaseks. Päeva teise poole, pärast väikest puurist eemalolekut ta enam välja ei tihanud uudistama. Tema jaoks hetkel on puur üks turvaline maailm.
Mis siis juhtus ei oska tänini öelda, kuid mingid turtsatused, kui kodunt lahkusin metsa istutama...
Ei pööranud nagu tähelepanu nendele turtsatustele. Muidugi sai mõeldud, et mis viga, kuid mõtteks see jäigi.
Ja ikka kummitab peas laste helistamine... oh jah... tükiks ajaks mõtlemisainet. Arvan, et asjal mitte enam kordusena lasta tulla, siis uurin pigem teadlikult ette taha ära. Kuigi meil ka kirjandust eksootiliste loomade-lindude tervisliku seisundi ära tundmiseks. Peab olema igaks elujuhtumiks ka terviseteejuhte loomadetervise maailmas.