Millest alustada...

Meil siis lein, kaotasime oma lemmiklinnu, kellesse olime selle kahe aastaga ära kiindunud. Nümfipapa läks lindude paradiisi. Uudis edastati, kui metsas istutamas olin. Laps kes mulle uudise edasi andis puhkes samas nutma helistamise ajal, ega mulgi saanud sellest teatest kergem. Esimene asi oli, et jätan töö sinna paika ja lähen koju. Õnneks, siiski hetke emotsioonidest kinni ei hakanud jäin raiesmikule ja mõtlesin, et mis edasi.
Saingi siis võõra kinnistule toodud taimed kenasti teatud kellaks ära istutatud, kuigi lank jäi veel poolikuks. Kuid teadmine, et neid taimi on veel. Muidugi hindan hetkel istutamise aega hiliseks, aga mis teha, pakuti mulle. Mainin olen aeglane istutaja, eriti veel raskendab istutamist, kui puuduvad vaod. Ja siis märgata eelmise rea istikuid on raske. Püüan hästi teha, nii nagu olen õppinud. 

Kuid tulen tagasi kodu juurde. Tassa ei ole siiamaani indlema hakanud, oletan mida mina arvan... Ta on stressis, kes tajub, et nagu me oleksime ta hüljanud või reetnud. Tahaks minna ja lohutada, et Tassa me pole Sind kuhugile unustanud... selliselt mõeldes tekib kohe raske meeleolu. 

Teeba käis uuesti paarituses, indles sellel aastal teist korda juba. Eks näe, kas 21 päeva pärast uut inda on märgata. 

Mõtted liiguvad lastelaagrite korraldamise poole peal, kuid see variant mis mulle hetkel pakuti nagu ei meeldi. Kaalun ka teisi variante... 

Pool juunit juba selja taga ja tunne, et ma pole ikka midagi saavutanud... Kõik kuidagi seisab minu taga. Niikaua kui ma kõõlun kahe koha vahel kodu ja töö suhtes, ajapiiratuse tõttu ei saa ma tegelda niipalju noortega. 

Tajun, et tahaksin nüüd rohkem kodus olla mõnda aega, eemalduda igasugustest töökohustustest.. Selliseid mõtteid mõlgutan...