Viimased päevad olen pidanud kasutama varaseid hommikutunde istutamiseks. Kui esmaspäev sadas, siis sai lausa sajuga istutatud. Imestan, et kuidas mul selle tuhandete taimede istutamine nii palju aega võtab. Paar päeva jälle päikesekuumust talutud. Nojah ega ma eilegi rohkem suutnud, pinnas on läbi lõhki kuivanud pangaks ja toksida istutustoruga läbi pinnase. Ikka aega võtab, kummaline.
Mis uut, eks juunikuus jälgida vaja kuidas kasvab rohurinne metsaheinamaadel ja millised seisukohad vastu võtta, kuidas heinatööd korraldada. Mai alguses pakuti koostööd heinatöö tegemisel, kuid jah mainides lastele juba, kuid üks koostöö läks lörri, siis enam ei usalda kergekäeliselt lubadusi andma. Õpime ikka vigadest...
Tassa on ikka täku juures, hetkel mõtisklen, et mida peaks tegema, et tulevikus oleks lihtsam märadel inda avastada, et ei peals neid küla peale viima pikemaks ajaks. Saaks kiiremalt ja hobune ei peaks üle elama shokki. Oletan, et Tassa on shokis, vähemalt viimise päeva hommikul küll. Ja pole siiani täku lähedalolu suhtes mingit huvi viimase vastu osutanud. Ja nii üks oluline hea hobune hetkel pikemat aega küla peal koos varustusega.
Autol ütles ülesse kõrvalistuja akna üles tõstev tross ukse sees. Sai seegi kulutus tehtud, muidugi hind oli kirves, aga mis teha iga tross jälle ei sobi, kui ikka originaal sobivale automargile.
Mõtisklen, et hetkel töö segab mu eraelu ja tegemisi mis mulle meeldivad. Natuke ängi ja kurvastust hinge toob. Olles miskit üritanud juhtivtöötajaga arutada, tundub, et minu mõtted liiva jooksevad, kuid teadmised ning kuuldused omavahel kokku panduna annavad astuda järgmise sammu... Pean tegema lõpu praegusele tööl käimisele. On tekkinud piirav ajakasutus, varasema töökoha püsiva graafikujägrsele töötamisele. Ja seega igatsen vanu aegu tagasi, siis oli nagu rohkem vabadust ja ei pidanud pidevalt omale vabu päevi küsima. Ja sõltuda ja kellegile pidevalt aru anda nagu ei taha, see pärsib ja ei tekita huvitatust koostööle, nagu vabakäigu vang...

Ja ongi viimane maikuu päev ning homsest juunikuud kalendrisse ette keeramas. 
See kuu on möödunud küll teguderohkelt, kuid siia pole eriti palju sissekandeid jõudnud teha. Millest küll alustada, eelmine nädal sai üks hobune paaritusse viidud, teine ootab kodus oma järjekorda. Sai veel orienteerumas käidud valla esindajana ja muidugi ära tuua II koht, alguses arvasin, et kolmas, aga esimene koht läheb väljaspoole võistlus arvestust, kuna osaleja väljaspoolt maakonda ja seega valdade arvestuses sain teise koha. Hea seegi, kui on asju mis hästi, siis vahel harva juhtub, kus eksin ning tekivad vigastused. Eelmise nädala reedel siis sõnnikuveol oma sõrme järelkäru diisli ja auto vahele jätsin. Kõik käis nii kähku, et ma ei osanud oh ega ahh öelda. Ja kui sõrme kätte sain, siis tuikas kergelt, kuid ei saanud aru, et miskit mõra või murdu võiks olla. Ja selle tõestamiseks käisin siis eelmise nädala laupäeva hommikul EMO-s, kus siis läbi röntgenvõtte tehti kindlaks, ei ole lugu nii hea ühti. Kuigi väline sõrmepilt tekitas kergeid kahtlusi, siis oletasin, et parem on ära käia, kui edasi lükata.  
Koorisingi täna hommikul sõrme kipsist lahti, et viimane veidi õhku saaks, sest oli teine hauduma läinud. Nii, et kasu asemel kahju võib saada...Sõrm näeb välja natuke naljaks ja lapik. Kuid jah, tahtmine on kips üldse eemaldada, aga tean oma sahmerdamisega, et teen liiga, kuna vastu minna ei tohi, siis käib ikka korralik valujutt läbi. 
Kuigi üks sõrm kipsis ei takistanud see mul laskmisvõisltustel käia. Jälle sain ma tobedusega hakkama, proovilasud lasin seekord esimesse kaitsevalli. Ühesõnaga sihtisin läbi vale avause... muidugi lastel nalja palju... ega mu meel ka sellest halvemaks läinud. Ajab jälle muigama, mõtlema, et kuidas ma ikka rumal võisin olla, kuid ainus lohutus, et enam pole mul ju vanaisat, kelle kõrval sai nooremas eas ikka korralikult relva paugutada. Hetkel koht veel teadmata... Laupäeval siis jälle võistlema... Rattakross jääb vist mul sel aastal vahele.
Tänan on vanemat tütart, kes on vaevaks võtnud teha koduseid argiseid töid. Ja lisaks käia veel autojuhikoolitusel, eks peab aitama juhtimisvõtete omandamisel autorooli keerata... 

Viimasel ajal suht raske mõtteid kirja panna. Kuigi tegevusi hobuste ja koertega piisavalt palju olnud. 
Elasin fb vahendusel kaasa ühe koera loole, kus koera omanikuks arvata võib on vaimse alaarengut omava naisterahvaga. Jubedaid videomaterjale jagati Eesti koerainimeste fb kontol. Oh see oli jube, ma ei suutnud ühtegi materjali lõpuni vaadata. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed suudavad filmida ning sekkumatta pealt vaadata. 
Kuid samas suhtlesin loomakaitseliidu juhatusega, et kas pole tõesti võimalik mingit ettevõtlust, koos juriidiliste seadustega avada, et mis nimelt tegeleb väärkoheldud loomadega või väärkohtlemist pealt näinud inimestega. Kelle arvamust siiski kuulda võetakse. Hetkel lihtsalt palju asju jäävad seaduste taha. Leian, et kas ikka vormikandjad peavad tegelema väärkoheldud loomade teemaga, pigem las nende ülesanneteks jäägu ikka korra ohjeldamise ja kuritegude avastamise ning muu korra hoidmisega.
Kahju on see, et väga palju avaldavad  inimesed arvamusi emotsionaalsel tasapinnal. Kummaline on, et kõik on lubama midagi ränka ning mõtlemata sealjuures, et tegelikult pole neist kellegist mitte midagi tegijat. 

Oli vast kevadilm eile. Üle pika aja näitas ilm kah soojemat palet. Juba hommikul peale abikaasa hõiget, et lubatakse üle +20 kraadi sooja. Kuna hommikupäike ja selge taevas ajasid kohvitassiga õue....
Esimene käik õue andis juba ülevaate, et millise riietuse selga võin jätta. Oli jälle tegus päev, osalesin kahe poniga kooliüritusel. Väga huvitavalt oli asi välja mõeldud. Nii, et kõik lasteaia lapsed said ratsutada. Olen kooliga ju teinud ratsakooli värki, kus lapsed on saanud ratsutamas korra nädalas käia. Ja muidugi enne kooli juurest lahkumist Tassa oma valjad ära lõhkus. Muidugi eriti ma rõõmus polnud. Kuid kõik käis nii kiirelt, sidudes just moment jalutusnööri ümber kaela, kui ratsmed maha kukkusid ja Tassa jalaga peale astus, nii et jupid lendasid. Muidugi õnneks koht mis purunes ei vaja seeläbi valjaid terviklikult välja vahetamist, vaid saab uue detailiga asendada. Muidugi tegu peenikesest nahast valjastega, mu esimese hobuse valjad. Mis aeg-ajalt jälle kannatada saanud, kuid noortele hobustele ei taha kohe uusi valjaid kasutusele võtta, siis mingi aeg, kui aeg seal maal vahetan kui materiaalsed võimalused lubavad.
Nojah töö juures siis selline teema päeva korral, töötaja lahkus päeva pealt. Täiesti üllatus, kuid jah. Ega see palk kah suurem asi pole... väheke murelikuks teeb... Juulis on jälle mul võetud puhkus ja siis ka heinatöö. Kuid loodan parimat eks näe. Sügisel septembris saab mul täpselt 10 aastat pidevalt töölkäimist.
Eile siis noori ühelt karjamaalt teise viies, sain kogeda ühe kui teise poni iseloomusid. Lilii Marleen on kena välimiku ja väikse peaga ponilaadne puhtatõuline eesti tõugu mära. Kuid väga õrna iseloomuga.
Muidugi on viimaste aegade sisse mahtunud ka Soomereis, kus jõudsin muidugi ära eksida ja ütleks, et lihtsalt ei mahtunud mu seiklused kaardile ära. Neljapäeval tänava nimede järgi selgus, et olin oma liikumisega jälle 20 km lõunasse võtnud ja seega paaril saarele korralikud tiirud peale teinud. Nii et polnud aega mõelda, et teeks korraliku lõunasöögi priimusel. Mul vahendid kaasas, kuid piirdusin teisiti. Vaid mõni pirn, kuum tee termoses ja paar grillvorsti ja mõtted, kus ma olen, ei andnud korralikult asja naudinguga võtta. Ja järeldus jälle, et peab olema korralik kaart. Hea küll laeva pealt mingit linna infovoldikut ebapiisava materjaliga tagab ikka korraliku eksimise. Nojah, mul pole keelega probleeme ja mitmeid kordi pidin pöörduma kohaliku rahva poole, et kuhu suunas pean hoidma, et tagasi õigeks ajaks sadamasse jõuda.
Tagasi teel kasutasin juba eksimise ja ajakulu hirmus pigem kiirmaantee paremat serva. Ainus mõte kummitamas peas, et mis ma kohalikule politseile mainin, kui viimased peaksid kiirteelt vuramas leidma ja kinni pidama. Kuid õnneks pea leidsin ennast taas tuttavatest paikades ja siis naasesin tagasi rattateele ja vurasin paralleelselt kiirtee kõrval Helsingi kesklinna suunas. Ja pea 3km kaugusel keskusest märkasin oma lemmikorientiiri kõrgel mäenukil asetsevat kirikutorni, mis nagu mulle majakaks ja andis kiiremaks tempoks, ehk siis sadamasse sooja saada ning ära vahetada märjad riided juba kuivemate vastu. Järgmisel päeval kalkuleerisin oma päeva kilometraaži ja selgus, et mitte küll väike polnud see. Nalja numbriks mainin, et kahel saarel tiirutasin ikka mitmeid ringe. Ühel lausa neli korda, muidugi iga kord ise suunas ja ikka vesi vastas. Ja üks kauplus oli see koht, kuhu ma ikka ja jälle tagasi jõudsin. Kuid mulle sattusid täitsa toredad kohalikud, kellega mõtteid vahetasin ning kes kohe abivalmilt nõu ja jõuga abiks olid. Üks jagas näpunäiteid, milliseid bussipeatuse silte vaadata ning üks bussinumber, mis oli oluliseks allikaks, et saarelt pääseda. Eem, täitsa minulik ja naudin tagant järgi tarkusega, et kodus ma ühe päevaga sellist distantsi küll ei viitsi vändata, aga uutes paikades lihtsalt unustan kõik muud asjad ja tegelen iseendaga. Ja muidugi loodus ja ebatasane maa ning imetlusväärse võhmaga inimesed, kes kohalikus liikluses igapäevaselt kasutavad jalgrattaid vahemaade läbimiseks. Tegelikult loen päeva korda läinuks... ahjaa seekord valisin mõned riietusesemed teadlikult ja seega koju jõudes ei olnud teatud koha ei villis ega hõõrdunud... nii, et sportides ei tohi kasutada sünteetikat pigem loodussõbralikke ja higi eemaldumist...
Tundub, et nüüd seisab ees, hobustele individuaaltreeningplaanid teha ning mõtted ja arutelud pere keskel, et kui palju on normaalne koormus matkamisel hobustele, kui pikalt ja millised puhkused ja kui palju puhata ning millist sööta oleks vaja täienduseks hobustele füüsilise koormuse korral.

Põgenemine on parim kaitse...

...ja kordamine tarkuse ema...
Kui mõni loomadest valmistab üllatuse ja seda enam ebameeldiva... tuleb istuda maha ning mõelda, et miks tema käitumine on selline.
Täna tekkis ühe noore hobuse põgenemisega probleem... karjas üksi jäänuna, tekkis inimese kõrval hirm ja pinge... kaalumisele tuli miks ja millest?. On jäänud jälle kuu vahele, kui viimati tegeldi temaga.
Põgenemisreaktsiooni tugevus on erinev, kui hobune tajub ohtu või on ta segadusse ajavas olukorras. Organismi valmisolekutaseme tõusmine ja stressireaktsiooni käivitumine kuulub põgenemisreaktsiooni kergema vormi juurde. Stressitase tõuseb juba hobuse valvsuse kasvamisel valmisolekuks. Organism valmistub põgenema, arvatav ohuallikas võib osutuda tõeliseks.
Teemaks siis ühelt karjamaalt teisele viimine. Kuna meil vaja loomad varsti metsakarjamaale lasta, siis neid koolitada ka üksinda inimese kõrval käima. Liliil on probleemiks tema kalli sõbranna ära minek. Hobuslastel on oma karjas alati keegi sõbranna. Vähesed hobused, kes ei taha teist väga lähedaseks.
Mil meil päevakorral hobustele karjamaa vahetus läbi viia, pooldan vanema tütre ideed, et enne harjutaks kodu juures ühelt karjamaalt teisele. Ja tänane lugu oli seda asja väärt. Peab igapäevaselt harjutama...
Miks siiski Lilii põgenes ja lahti tõmbas käest. Ta ei suuda mõista, et miks viiakse teise aeda... juba sellega tekitati stress. Mõnele noorele hobusele tekitab stressi mõni noor võtab hea meelega uuendusi vastu. Kuid teadmine, et igapäevaselt tuleb leida piisavalt rahulikku aega.
Vanade hobusetarkuste hulka kuuluv nõue, et hobune peab koolituse igal tasemel rahulik olema....
Olles mitmeid kordi õhtul käest lahti rebinud. Läksin jälle rahulikus meeleolus lähedale. Sügasin ning panin oheliku vastu poni külgi ja ise sügasin ponile kõige meelepärasemaid kohti. Neid kus ta lahti rebis ja mõned korrad kahele jalale tõusis. Märk, et tegu on õrnahingelise poniga, kes ei talu kiireid muutusi. Peab lähtuma individuaalsetest omadustest ja mõtlema kuidas koolitada, vähe traumeerivas keskkonnas.

Nädala lõpp oli väga tegus ja mitmesuguseid üritusi, kus osalesin. 
Alustan eelmise nädala reedest, kus võtsin vastu Aunimetuse Raikküla valla aastaema tiitliga. Kui hakkasin mõtlema, et millega ma olen silma paistnud. Olen ju tagasihoidlik, kuid kaaluma hakanud, siis selgus, et üritused, kus osalenud laste ja ponidega ja tänukirjad laste heade õppetöö tulemuste eest. Mitmetes koolides projektipõhiseid loodusringijuhtimisi, valla noortetoa juhina... 
Ja lisaks enda lastele olen aega ja kodu pakkunud võõrastele lastele. Nii mõnedki on elus saavutanud nimekaid kohti ja saavutusi ratsaspordi kui ka muudes eluvaldkondades. 
Kuid ülekõige suurimaks sooviks on jätkata hobustega, et nendel ei kaoks töö ega leib ja leiaksid alati rakendust. 
Tegelikult loetelu saaks pikk ja viiks blogi sisust eemale. 
Ühtepidi oleks nagu tiitliga väike peata olek, kuid püüan ennast koguda ja eluga edasi minna. Palju tegemisi on ees ootamas. Mõned kiiremad plaanid lõpetada...
Nordikul on käpaga okei, juba paneb maha. Kuidas ma ei tahtnud antibiootikumi süstida, kuid mul polnud teist teed. Nüüd veel natuke on märgata, kuid jah võin rahul olla. 
Eelmine nädal käisin korra pealinnas, onude töökodade juures, kus noorim onudest vahetas autol õli ära. Ja nüüd mõtisklen, et kust saaks treilerit ponideveoks, mul plaan mõned ponid ära paaritada. Peika kandidaadid välja valitud. 
Ühte käisin vaatmas, kuid jah kahtlen selles palju.

Oujee, ilmataat on ikka kingituse teinud. Juba terve nädal päikest lasknud paista.
Naudin mõnuga, kuid juba ilmajaamad ennustavad uueks nädalaks, uut madalrõhu õhkkonda.
Natuke kurvaks tegev info... Kuid jah nii see on, heitlik Eestimaa ilm. Veel hinge on pugenud rännukihk, kuid enne järgmist nädalat midagi kindlalt paika ei saa panna. Lihtsalt tuli nii palju muid tegevusi ning kuna 14.05 on veel emadepäev, siis ka emadepäevaga seonduvaid üritusi, kus pean olema,
Möödas on siis nädal täis tegevusi.
Lõpuks sai metsa korralik aed ehitatud ja veel on võsa maha võtta, plaan on kõik hopsid Lepatriinu kinnistule panna.
Uue muskuspardi papa sain. Delegeerisin jälle oma tütart seda tooma. Kuna ise pidin olema tööl.
Uus papa kohanes hästi ja tatsab mammaga üksmeeleselt hoovis ringi.
Muret tekitab Nordiku jalg, mis jälle hullemaks läks, tekkis padjandisse põletik. Täna asusin antibiootikumiga ravima.
Viimasel ajal olen saanud juba tihedamalt sadulasse tõusta ning käia ka maastikul. Täna siis neli tundi maastikusõitu, erinevatel maastikutüüpidel. Küll vetruval kultuurrohumaal, mis vett täis imbununa mõjus hobustele siiski sisse vajumisena. Oi kui palju sai sadulast laskutud ja jälle tagasi sadulasse tõustud. Kokkupuude ennastsalgava russell tüüpi koeraga, kes meile tuntud, kui suur hobustefänn või teab armastaja... Nojah ta oleks meiega kaasa tulnud, et saaks ainult oma pisikeste jalgadel järgi joosta. Tegelikult lahe päev ning valmis on  meil ka Lepatriinu kinnistule jääv karjamaa. Kus saab olema hobuste paradiis.
Järgmine nädal loodan lõpuks ka maja lammutada... Saaks see ka tehtud.. siis on minu lubadus naabri ees täidetud.