Nädala lõpp oli väga tegus ja mitmesuguseid üritusi, kus osalesin. 
Alustan eelmise nädala reedest, kus võtsin vastu Aunimetuse Raikküla valla aastaema tiitliga. Kui hakkasin mõtlema, et millega ma olen silma paistnud. Olen ju tagasihoidlik, kuid kaaluma hakanud, siis selgus, et üritused, kus osalenud laste ja ponidega ja tänukirjad laste heade õppetöö tulemuste eest. Mitmetes koolides projektipõhiseid loodusringijuhtimisi, valla noortetoa juhina... 
Ja lisaks enda lastele olen aega ja kodu pakkunud võõrastele lastele. Nii mõnedki on elus saavutanud nimekaid kohti ja saavutusi ratsaspordi kui ka muudes eluvaldkondades. 
Kuid ülekõige suurimaks sooviks on jätkata hobustega, et nendel ei kaoks töö ega leib ja leiaksid alati rakendust. 
Tegelikult loetelu saaks pikk ja viiks blogi sisust eemale. 
Ühtepidi oleks nagu tiitliga väike peata olek, kuid püüan ennast koguda ja eluga edasi minna. Palju tegemisi on ees ootamas. Mõned kiiremad plaanid lõpetada...
Nordikul on käpaga okei, juba paneb maha. Kuidas ma ei tahtnud antibiootikumi süstida, kuid mul polnud teist teed. Nüüd veel natuke on märgata, kuid jah võin rahul olla. 
Eelmine nädal käisin korra pealinnas, onude töökodade juures, kus noorim onudest vahetas autol õli ära. Ja nüüd mõtisklen, et kust saaks treilerit ponideveoks, mul plaan mõned ponid ära paaritada. Peika kandidaadid välja valitud. 
Ühte käisin vaatmas, kuid jah kahtlen selles palju.