Oli vast kevadilm eile. Üle pika aja näitas ilm kah soojemat palet. Juba hommikul peale abikaasa hõiget, et lubatakse üle +20 kraadi sooja. Kuna hommikupäike ja selge taevas ajasid kohvitassiga õue....
Esimene käik õue andis juba ülevaate, et millise riietuse selga võin jätta. Oli jälle tegus päev, osalesin kahe poniga kooliüritusel. Väga huvitavalt oli asi välja mõeldud. Nii, et kõik lasteaia lapsed said ratsutada. Olen kooliga ju teinud ratsakooli värki, kus lapsed on saanud ratsutamas korra nädalas käia. Ja muidugi enne kooli juurest lahkumist Tassa oma valjad ära lõhkus. Muidugi eriti ma rõõmus polnud. Kuid kõik käis nii kiirelt, sidudes just moment jalutusnööri ümber kaela, kui ratsmed maha kukkusid ja Tassa jalaga peale astus, nii et jupid lendasid. Muidugi õnneks koht mis purunes ei vaja seeläbi valjaid terviklikult välja vahetamist, vaid saab uue detailiga asendada. Muidugi tegu peenikesest nahast valjastega, mu esimese hobuse valjad. Mis aeg-ajalt jälle kannatada saanud, kuid noortele hobustele ei taha kohe uusi valjaid kasutusele võtta, siis mingi aeg, kui aeg seal maal vahetan kui materiaalsed võimalused lubavad.
Nojah töö juures siis selline teema päeva korral, töötaja lahkus päeva pealt. Täiesti üllatus, kuid jah. Ega see palk kah suurem asi pole... väheke murelikuks teeb... Juulis on jälle mul võetud puhkus ja siis ka heinatöö. Kuid loodan parimat eks näe. Sügisel septembris saab mul täpselt 10 aastat pidevalt töölkäimist.
Eile siis noori ühelt karjamaalt teise viies, sain kogeda ühe kui teise poni iseloomusid. Lilii Marleen on kena välimiku ja väikse peaga ponilaadne puhtatõuline eesti tõugu mära. Kuid väga õrna iseloomuga.
Muidugi on viimaste aegade sisse mahtunud ka Soomereis, kus jõudsin muidugi ära eksida ja ütleks, et lihtsalt ei mahtunud mu seiklused kaardile ära. Neljapäeval tänava nimede järgi selgus, et olin oma liikumisega jälle 20 km lõunasse võtnud ja seega paaril saarele korralikud tiirud peale teinud. Nii et polnud aega mõelda, et teeks korraliku lõunasöögi priimusel. Mul vahendid kaasas, kuid piirdusin teisiti. Vaid mõni pirn, kuum tee termoses ja paar grillvorsti ja mõtted, kus ma olen, ei andnud korralikult asja naudinguga võtta. Ja järeldus jälle, et peab olema korralik kaart. Hea küll laeva pealt mingit linna infovoldikut ebapiisava materjaliga tagab ikka korraliku eksimise. Nojah, mul pole keelega probleeme ja mitmeid kordi pidin pöörduma kohaliku rahva poole, et kuhu suunas pean hoidma, et tagasi õigeks ajaks sadamasse jõuda.
Tagasi teel kasutasin juba eksimise ja ajakulu hirmus pigem kiirmaantee paremat serva. Ainus mõte kummitamas peas, et mis ma kohalikule politseile mainin, kui viimased peaksid kiirteelt vuramas leidma ja kinni pidama. Kuid õnneks pea leidsin ennast taas tuttavatest paikades ja siis naasesin tagasi rattateele ja vurasin paralleelselt kiirtee kõrval Helsingi kesklinna suunas. Ja pea 3km kaugusel keskusest märkasin oma lemmikorientiiri kõrgel mäenukil asetsevat kirikutorni, mis nagu mulle majakaks ja andis kiiremaks tempoks, ehk siis sadamasse sooja saada ning ära vahetada märjad riided juba kuivemate vastu. Järgmisel päeval kalkuleerisin oma päeva kilometraaži ja selgus, et mitte küll väike polnud see. Nalja numbriks mainin, et kahel saarel tiirutasin ikka mitmeid ringe. Ühel lausa neli korda, muidugi iga kord ise suunas ja ikka vesi vastas. Ja üks kauplus oli see koht, kuhu ma ikka ja jälle tagasi jõudsin. Kuid mulle sattusid täitsa toredad kohalikud, kellega mõtteid vahetasin ning kes kohe abivalmilt nõu ja jõuga abiks olid. Üks jagas näpunäiteid, milliseid bussipeatuse silte vaadata ning üks bussinumber, mis oli oluliseks allikaks, et saarelt pääseda. Eem, täitsa minulik ja naudin tagant järgi tarkusega, et kodus ma ühe päevaga sellist distantsi küll ei viitsi vändata, aga uutes paikades lihtsalt unustan kõik muud asjad ja tegelen iseendaga. Ja muidugi loodus ja ebatasane maa ning imetlusväärse võhmaga inimesed, kes kohalikus liikluses igapäevaselt kasutavad jalgrattaid vahemaade läbimiseks. Tegelikult loen päeva korda läinuks... ahjaa seekord valisin mõned riietusesemed teadlikult ja seega koju jõudes ei olnud teatud koha ei villis ega hõõrdunud... nii, et sportides ei tohi kasutada sünteetikat pigem loodussõbralikke ja higi eemaldumist...
Tundub, et nüüd seisab ees, hobustele individuaaltreeningplaanid teha ning mõtted ja arutelud pere keskel, et kui palju on normaalne koormus matkamisel hobustele, kui pikalt ja millised puhkused ja kui palju puhata ning millist sööta oleks vaja täienduseks hobustele füüsilise koormuse korral.