Täna täitsa väsinud, kuid rahulolev, mis sellest, et ilm ära keeras, ei loe see mulle ikka. Sai noorte ponidega tegeldud. Vähemalt kaks noort looma saavad kevadel sadulad selga ja natuke  trennis käima hakata.
Imestan ühte, kui tegelen noorte ponidega, siis mul tuleb alati tohutu unekas peale. Selline tunne, et jääks jala pealt magama. Milline energia valitseb minu noorte kabjaliste vahel. Jube raske on nii keskenduda nendega tegelemisel. Hea tunne on mõtetega ainult loomadega tegeleda.
Sai veel trenne tehtud ja koertega tegeldud. Ramsule tutvustan järk järgult hobuseid ja kitsi. Kuid üks hea samm on veel, ta lubab ennast seliti keerata. Ei ole enam enesekaitseks hammaste näitamist. Ja meelsasti pikutab, muidugi sellisest asendist saab aru, et teisi loomi saab vaadata lamavast asendist. Ja muidugi inimesega on ikka tore koos metsas käia. Oleme teinud edusamme ka kitsedega, näitasin ka täna neid talle, kui väga aktiivseks läks keerasin koera õrnalt selili ja hoidsin natuke aega sellises asendis. Ja lasin ülesse tõusta, kohe laskus ise lamama. Kükitasin koera kõrvale ja vaatasime ka kitsekesi. Ma kiitsin vaikselt, et oskab vaadata küll.
Kui saaks veel üleliigsest haukumisest ka lahti, siis okei. Haugub siis kui jääb üksi, tahab kangesti teiste koerte ja inimestega koos olla. Igal juhul oleme lühikese ajaga saavutanud parima. Räägin ikka koeraga, et kitsekesed on vajalikud ja ka inimese sõbrad ning neid ei tohi puutuda.

Vihma kallab, õues puhub kõle külm tuul, käisin tegin jällegi hommikul varase jalutusringi kella 7 paiku. Kõigest kolme koeraga, võtsin Ramsu rihma otsa ja Pipi ning Sofi lahtiselt. Sass ja Nordik magasid sügavalt ja nad ei märganud mu jalutama minekut. Tundub, et kriitiline periood on jälle seljatatud. Uurisin eile nata sabaaluseid, et mis kuidas ja millal... Ja kaua veel peavad nad mul eraldi olema. Õnneks saavad koerad aru, kuigi Sofi protsessib iga kord sisse minnes. Ramsu nautis rahulikult rihma otsas olemist. Ja tegime nii 15 minutilise tiiru. Vaatasin, et pean veel seda ruumi kus koerad viibivad koristama. Keegi oli sisse paksemat teinud. Ühest väljaheitest leidsin suures koguses verd, mis tegi mind natuke murelikuks ja kaalutlevaks. Kindlasti tekib huvi, kas jälgin, koerte hädade tegemisi.. Jah teen seda tõesti, nii saab teada, kuidas mõjub olemasolev söök koertele ning soolte sisaldis väljutatava hulga ja konsistentsi paksusest märgata kõrvalekaldeid tervislikust seisundist. Kui mingi probleem päeva korral saab kohe ka abi anda. Koerad tagasi sisse pannud, koristasin veel ruumi.
Vaatasin hobused üle, paar looma seisid veel kuivsilo jäänukite otsas mõtliku ilmega ja teised otsisid varjualusest varju. Kuna sadu algas varasel hommiktunnil, siis paari tunni pärast tuleb kabjalised sisse lasta.
Jubeee, vastik ja kurvastust tekitav ilm... ei meeldi mitte üks põrm... Õues pori mis ööga külmunud ja nüüd kui nata soojemaks, siis muutub plägaseks.
Mu teine pool lubas tellida killustikku, et jälle probleemseid kohti täita. Mõned aastad tagasi, mis mina tellisin ja täidetud sai on okei. Ikka kuiva jalaga autosse istuda on ikka super.
Kui porist rääkida, siis hobustele söödarullidele otsisin ikka kuivemaid kohti, kuhu paigutada, et mitte hobused ei peaks seisma pori sees.

 

Kaunis hommik, päike, linnulaul. Kuna meil emastel koertel jooksuaeg, siis käin hommikuti tegemas esimest jalutusringi, mitte kaugele. Kuna jooksuajal emased juba teavad, et kõik tegevused on piiratud kujul ning pererahva kontrolli all, siis eelistatakse allumist. Täna võtsin ka 15 jalutuskäigule Ramsu kaasa. Tegin kuulekust ning muid korrale allumise võtteid kasutasin. Tagasi saanuna, panin jälle emased oma ruumi ning Ramsu kinni.
Kitse lüpsmine edeneb ja Ulla seisab enam vähem paigal. Mõni õhtu, kui hästi väsinud, ei taha midagi kuulda ega näha, et peaks õue pimedusse sukelduma ning mingit tegevust tegema, aga kui vaja olen ka kõige olulisemaid asjad ära teinud. Mugavus ei tohi lämmatada aktiivset poolt.
Sai veel tutvustatud Ramsule kitsekesi, esimese hooga oli valmis kallale minema. Eks läheb mõnda aega, kui tast asja saab. Koer peab aru saama, et need kuuluvad inimesele ja tema ei otsusta, kelle üle jahti võib pidada. Muidugi ka kipub hobuseid taga ajama. Nüüd võtsin ette suurema koolitustöö, mõningad kuulekuselemendid vajavad lihvimist. Viimased paar kuud pole lihtsalt midagi teinud, olen ignoreerinud. Lahtiselt ei usalda veel hoidma. Kahju on koerast, aga enne peab minu ja koera vahel tekkima vastastikune usaldus ning teadmine, et koer hoiab minul silma peal, mitte mina koeral. Linnukoer ei ole aretatud üksi toimetama, vaid peab tegema koostööd inimesega. See miks ma need kaks kuud olen ignoreerinud, tahtsin näha kui palju näitavad mu enda koerad soovi, et Ramsut vabaks laseks. Kuid keegi koertest seda pole avaldanud... kummaline imestasin mõtteis seda teemat enesega arutledes. Vaatame ja näeme, mis aeg toob. Loodan alati parimat, et suudan koerale selgeks teha, mida soovin.
Ühest asjast saan aru, et Ramsu on hakanud mõistma, kes karjajuht on. Ja kui tema juurde lähen on ta lausa pöörane, hüppab ja kargleb rõõmust... Tähendab, on võtnud meie pere omaks. Enam ei ole nii nagu jaanuaris, kui rihma otsa sai võetud nii tormati ning tiriti, et saaks koos inimesest välja tegemata kohe metsa joosta. Nii see minu puhul ei läinud. Lahti ei lasknud ja siiani hoian kogu aeg koeral silma peal. Eks näe mismoodi elu edasi kulgeb.
Plaan veel ratsutama minna.
 

Nii rahvas. Olen omptimistlik ja täis kevadist tööindu. Viimane nädalavahetus sai kolme tunnine ratsamatk ette võetud ja läbisime mitu küla. Kõik oli mõnus päike paistis ja hobused arvasid, et peavad meile korraldama galoppi minekut. Kuid hoidsime tagasi ei ole kohe korraga palju vaja. Ikka tasahaaval ja inimene peab siiski olukorda kontrollima. Kuid teekond oli suvaliselt valitud. Sai päris palju metsades kolatud just lemmikradadel. Oi kuidas hing ihkab vabaduse momente. Saigi kõigist mõtetest ennast vabaks lastud ja ainult nautida hetke olukorda.
Ja koju naasnuna olime ikka mõnusalt päikest saanud ja puhanud.
Tasub aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmikharrastusega... Mõeldud tehtud ja uus nädal algas mul Tallinnas käiguga, kus kohtusin onudega, et ära tuua auto mis Saksamaalt teise auto haagises ära toodi. Ja onude valduses proovisõidu pea 200 km ulatuses Saksamaa pinnal veel korda saatis.
Ühe auto paberite korda saamiseks oli vaja arvele võtta ja saada Eesti numbrimärgid ning ülevaatus ja uus kindlustus aastaks. Ja koju sõit kujunes juba auto testimise all. Naljanumbriks osutus mul peeglite asendi paika saamine, kui see käppas, siis vaja oli auto sisene temperatuur paika saada kuna oletasin, kui koju jõuan siis olen grillkana, aga mitte enam Margit. Kuna ülevaatuspunktis keris kuskilt mingist nupust küljeakna maha, siis sõitsin pea Raplasse veel tuul kõrvus vuhisemas ning aegajalt otsides õiget nuppu armatuurlaualt. Kui Raplas kütet tankimas käisin leidsin ka akna lüliti. Hirnu herneks mida kõike ei õpi, eks ju nupp asetses kõige lihtsama koha peal. Kuid see on lahe tutvumisperiood uue autoga (muidugi kasutatud, aga siiski parim mida veel tahta). Koju jõudes ootas juba poeg, kes kohe kahe käe pöidlad püsti ajas ja teavitas sõnaliselt, et parim auto mis mulle on osaks saanud. Muidugi tean, et laste unistus ka tolle massinaga sõiduproov ära teha.
Ja kus on mu kevad varaste hommikutundide lumekoorikuga on? Miks õue upub poriga jube... elu olen tüdinud nendest heitlikest ilmadest. Tahaks kuiva ilma porita ja mõnusaid kevadisi ilmasid. Kevad on aastaringi...

http://www.cavalorshop.eu/et/n/kohimine-ja-ekohimine-ja-eeterlikud-olid-%E2%80%93-saladuse-avaldamine

Tihti ei oska paljud arvata, mis toimub kui hobune köhib ja jäetakse kahe silma vahele. Tegelikult on märk ja asi võib võib võtta traagilise seisundi.

Mitu talve Eestis lõpuks on? Lugemine on sassi läinud, ilmad on väga heitlikud ja mitte meelepärased. Eile õhtul koju sõites, ei julgenud kiirusega üle 50 sõitagi. Nähtavus oli nii vilets, et vaevu mõne meetri ette ära nägin. Iseenesest autotulede valgel oli tegelikult lumesadu päris kaunis, kuid raske oli märgata aimatavaid teekontuure. Kuna puudus autojäljed eest. Õnneks on see, et igapäevaselt liiklemisega jääb meelde, kus kurvi kohad, aga ikkagi ehmatab kohe ära, kui tee äkitselt tiheda-laia lumeseinaga lõpeb.
Igal juhul täna käes on jälle tali. Olen tegelikult heitlikest ilmadest tüdinud.
Hobused sai sisse lastud, kuidas me oleme kohanud ilma Testuta, ega ei ole küll. Harjumatu on mitte näha tekita hobuseid. Testu oli alati see, kes esimesena karjamaal vastu tuli ning karjajuhi rollis oli kõigile. Kui ta toodi võttis kohe alguses karjajuhi oma peale. Kuid nüüd hetkel juhib tema poeg Pentu.
Koertega selline teema, jooksuaeg kahel emasel. Muidugi Pipi andis juba märku, et nüüd on õige aeg hakata teda eraldi hoidma. Mulle meeldib, kui koer juba teab, et peab võtma kasutusele valvemeetodid. Ja nii on nad majas sees kinni ning käib jälle kontrollitud jalutusmeetodid. Mis sellest et krants, aga lihtsalt mõnus pidada ei haukumist ega ulgumist. Kui mul kollid olid, siis oli ka nendega väga lihtne. Koerad oskasid majas sees ennast üleval pidada, aga hullud krants isased olid ikka võimatud. Küll lõhuti uksi ja hammastega murti lausa rehetoa uksele auk sisse. Jooksuaeg isastel on kogu aeg ja seepärast pooldan, kui isaste omanikud siiski kastreeriksid oma neljajalgsed ära. Isasest koerast pole kasu kodus, kui see hulgub ja teeb pahandusi küla peal... Mõelda ja arvestada ka teiste inimestega... Sügisel nägin, kuidas kaks saksalambakoera laadset tegelast meie maja ümber luusisid, kuid meil lõigatud isane, see ajas nood eemale majast ja ei lasknud neil väga pesitsema jääda, kuid pahandusi korraldasid küll. Mõnele elupuule, käidi sügamas ja üks kaunikujuline okaspuu sai ka kannatada. Isased armastavad sügamas ja jalga tõsta millegi pärast nende laadsetele. 

 

Juba siis 5 märts, ehh laiskus kontides. Tahaks laiselda, viimane öö veel uni piirdus kõigest kolme tunni pikkuseks.
Kohtusin eile jälle ühe inimesega, kes käis Ramsut vaatamas, kuid jah viimane sõna joob perel otsustada. Mainisin, et tahaks kohtuda pere endaga, see ei loe, kui võõras inimene vaatab koera. Kirungi vahel, et pidin sellesse loosse ennast mässima, aga kui suhtlesin nende kahe inimesega, siis päris rändama koera ka ei tahtnud saata.
Mul mõni hea sõbranna on öelnud, et annaksin mõne enda vanema koera ära ja jätaks noore koera alles. Oii ma olen alati väga kurjaks saanud. Olen kiindunud oma vanematesse koolitatud koertesse ja samas tekib trots mõnda aega inimest vältida, et mitte laskuda koerte teemadele, kes on julgenud oma arvamuse nõuandega segatult ette serveerida.
Eks lugu ise on olnud väsitav ja ei taha pidevalt mõelda, mis või kuidas. Lõpuks pean ikka mina ise kõigi asjadega hakkama saama.
Eile õhtul sai jälle madistatud Ullaga, kes keeldus meeleheitlikult ennast lüpsta laskmast. Isegi lüpsi lõpus pikali viskas, see isegi ei loe, et keegi eest poolt sügab või head paremat saab. Tuuliga on teine tera, tema lausa naudib kõike, mis temaga tehakse, kuigi lüpsik nisad tiba väiksemad ja pihku ei mahu. Tuleb kahe sõrme vahel venitus-lüpsi teha. Oo jaa, selle kitse lüpsmisega on lausa rõõm sellist peent tööd teha, kui teise kitsega, kes vahepeal pikali viskab. Jah inimesena peab jääma kannatlikuks ja teise uuesti ülesse meelitama ja püüdma lüpsmise lõpetama, kuni udarasse piima ei jää. Mõistan looma seisukohta, kuna udar hell, kui piimapais tekkinud. Üksik tall ei jõua kõike tarbida.
Ja muidugi täna küpsetas vanem tütar eilsest piimast värskeid pannkooke. Kuna munad tulevad ka oma majapidamisest, ostan iga kuu kanade jõusööta ja saavad lisakd veel maisijahust putrusid. Oii ja munarebud on ikka kenad oranžid nii nagu vanasti talumunad ikka.

Nii alanud juba kolmas märts. Sai väheke suheldud sotsiaalsetele teemadel inimesega, kes valdab ja tunneb muret noorte pärast. Noored, kellel pole midagi teha ning pärit poolikutest peredest. Osalt puutun igapäeva töös nendega ja lihtsalt on tekkinud huvi, natuke asju veel sügavamalt puurida, et miks just need noored ja miks on nendega tegemist pidevalt. Muidugi kahju on neist, kuid jõudsime ühele järeldusele, et leiduks selline meesterahvas, kes oskab ja on autoriteet noortele poistele ja suudaks kaasata teatud aktiivsetesse tegevustesse. Kus rakendada just poistele vaja minevaid adrenaliini laksusid läbi mingi tegevuste.
Kõike ei jõua üks inimene teha. Ainus asi tuleb loota kõrgemale jõule ja tema vägevale juhtimisele...
Muidugi on jälle beebiderindel uudiseid. Tuuli sai maha kahe tallega üks on sokuke ja teine kitseke. Nii, et tittede seis hetkel kaks kitsekest ja üks sokuke. See koosseis sobib, kuid mu emal on see eest 16 sõralist koos sarvedega. Minu jaoks on see arv juba üle mõistuse, kuna nene ohjeldamine viib katastroofini. Kui kõik aeda lahti pääsevad on tarbe põõsastest ainult riismed järgi. Ei kujuta ette ega taha kellegi kingadesse astuda.
Õnneks veemaitse jälle tagasi taandunud keemiata. Nojah ikka probleem, kuid imestan täna seda, et kui elu kiire, siis pole aega nurisemiseks