Oo jaa, jälle -18, kena hommik päikese paistega. Mina põristan, kuna harjumatult külm on ja kipub isegi toa sisemust jahutama. Hommikuks jälle +18 sooja sees. Olen harjunud nati soojemakraadiga. Kuna välitingimustes kipub külm ikka naha vahele pugema ja eks palju asju mis ootamatult mõjuvad. Ja muidugi ei ole kunagi halba ilma vaid ikka halb valik riietumisel.
Hobused on öösiti sees, hea kui soojendavad oma kehaga veel kitsekesi ka. Kuigi ega nad külma ei karda.
Koertega jooksmas külmakraadidega ei käi. On vahel minu käest küsitud, et miks eelistan linnukoeri kelgukoertele, lihtsalt lühikarvaliste linnukoertega selline teema, kui ilmad jahedamatele kraadidele pöörduvad muutuvad nemadki rohkem sooja lembelisemaks,  külma ilmaga eelistavad rohkem magamist. Muidugi linnukoerte aktiivsus ületab kelgukoerte aktiivsuse muidugi ikka treenimises on päris palju ärategemisetööd. Nii, et inimestena kui valime mingit tõugu, siis peab tegema eeltööd.
Kuid muidugi Ramsu puhul magamissoovi märgata pole. Kui meil Lara oli, tema magas oma pesas kogu aja, kui ainult korraks käis väljas oma hädaringe toimetamas kiirelt ja kähku tagasi oma pessa. Mulle meeldivad, kuid antud tõug kas siis Siberi haski või alaska malamuut pole minu maitse, muidugi on mu mees korduvalt maininud, et võtaks malamuudi, kuid olen raiunud vastu, et see pole meie maja koer. Kuna neid tõuge lahtiselt pidada ei saa, siis mu eelistus jääb selliste tõugude peale, kes on kasvatatavad koos inimesega ning hiljem ei oleks probleeme.
Tegin täna tellimuse kanasöödale, hobustesöödale ja koertele. Kõik ühest kohast. Mulle meeldib, et saan need kätte sobivast kokkulepitud kohast.
Ongi argisele hommikule kirjatükiga algus tehtud, vanem tütar toimetab juba õues loomadega, pannes neid ükshaaval tegevuse mõttes karjamaale, kus siis hommikusöök ette pandud.
Muidugi on ka salajasi unistusi, ootan oma uut autot eks näe, millal viimane eestisse jõuab. Kuid igal juhul see kuu on kindel.

-18 külmakraadi.

Mõnus, kui päris tali on kohal. Muidu unustamegi ära, mis on temperatuuri langus alla 0. Paljudel on esimene küsimus, kas auto käivitub. Siiani mul see probleem on puudunud, vähemalt ühes asjas pole mind auto alt vedanud. 
Kuidas me elanud oleme, ikka parimas usus ja lootuses, et midagi muutub või läheb paremaks. Kuid tegelikult on nii, et kui me ise ikka eest ei vea ja ei käivita ei toimu ka muutused.
Ahjaa sain teada, et Lorenzo vahetas kodu. Uurisin, et miks? Selgus, et poni oli hakanud ülemvõimu taotlema. Kas see on põhjus looma edasi müümiseks no mitte nii kindlalt, aga lihtsalt. Ja just sellise inimese kätte, kelle puhul jah ma eriti ei poolda. Kuid ainus mida saab teha on jääda kaudseks jälgijaks. 
Tänu Lorenzo kodu vahetusele uurides natuke ESHKS asju, sain teada, et üks hobune on ikka maha kandmata, kes ammu surnud. Ja hämmastav vanuski oleks praegusel ajal 27. Kuid jah saatus Maiul oli kurb, tol ajal pidasime ühte kahevärvilist noort poni täkku kes ei sallinud vanemaid märasid ja korduvalt ründas. Pidasime vahelduva eduga üksi ja lasime karja, et oleks seltsis. Ja harjuks karjas olema. Kuid jah kumba eelistada, kas vanemad märad eraldi või täkk üksinda eraldi. Sai nii ja naa hoitud, kuid ükskord juhtuski, et noor aastane või kahe aastane kes enam mäletab, tean lastel on need asjad paremini meeles. Jah olles aga hommikul juba 24 tunnisesse valvesse naasenud jäid tol hommikul hobuste välja laskmine laste hooleks. Ja kui nad olid seda teinud leidis ülesannet sooritav laps juba Maiu pikali maast. Kutsus kodused appi (tol korral oli kodus teine pool ja Olav ) ja enda neli last. Kuid siis otsustati helistada mulle, töö juures rääkisin mis olukord kodus valitseb ja pean korraks ära käima. Ja nii ma tegin, kuna olen õppinud veterinaariat, siis pidin tegema otsuse mis edasi saab. Koju saanud läksin hobust vaatama, siis vahetasin riided, üritasime kamba peale teha massazi kuid mis mulle kõige rohkem ei meeldinud oli hobuse lihaste kangus. Kange liigeste pool nagu oleks kuskilt mingi närv läbi lõigatud. Võtsin mõnedele vetidele kõne, osasid vette ei saanud kätte ja mõnel oli visiit pooleli. Üritasime veel mitu tundi hobust ülesse saada, kuid mis tulutu see tulutu. Keerasime siis hobuse teise külje peale, et ei tekiks lamatisi. Kuna ühe abi osutaja sain küll kätte, aga selle inimese abi jäi kohale tulekuga juba hiljaks, sest hobune lahkus parimatele karjamaadele esmaspäeva hommikutundidel oli mu esimene visiit lamava hobuse juurde. Kust ma ei lahkunud enne... See oli õudne, praktiliselt istusin hobuse pea minu süles. Ja kui ta viimaseid hingetõmbeid tegi ... jah ei taha mäletada neid emotsioone mida mõtlesin... 
 Kuna üks laps kaugel koolis, siis ma sellepärast helistama, et midagi siia täpselt vanuseliselt kirja panna. Kuid teadu pärast ikka vigadest õpitakse. 
Noored kanad, kes meil viiekesi papagoi puuris elama pidid laksid nüüd taas jälle suuremate-vanemate kanade hulka tagasi.
Kuidas Ramsuga hetkel seisame, sest küla peale minek on täiega suur probleem ja lahtiselt hoovis teda pidada ei saa. Peame rohkem teda kinni hoidma. See töö on ära jäänud ühel perel, kes oleks pidanud piisavalt kontrollima, et koer kodus oleks. Kurb kui koersaatus on selline, et peab ühe probleemi pärast kodu vahetama. Ja siis kas saab hea kodu...? See on õnnemäng? Ja plaanida tema pärast oma elu ümber korraldama ka ei hakka. Ja ootame ikka sobivat kodu. 

Kas nüüd nutta, naerda või hoopis mingi hullema ja mõnusa lollusega hakkama saada. Ma ei suuda ära imestada poja tahtejõudu ning abivalmidust auto korda saamisel. Aitäh talle, ei olnudki paagi viga vaid paagis oleva bensu pumba juurde kuuluva filtri täielik ummistumine. Ja muidugi vahetas poeg siis vana bensupumba sootuks välja. Ja puhastas filtri ära.
Eile pidin siis juba väntama rattal 10 km. Kuna õhtul oli teine pool auto peale laadinud elektripliidi, siis ma oma kallist ,,väntorelit" ei raatsinud kitsastesse oludesse pakkima. Ja nii otsustasin loobuda autosoojusmugavusest hiliseõhtupimedajaheduse vastu. Ja ei ühtegi autot ei vastu ega möödumas. Tajusin, et vorm on kätte sõidetud ja koju jõudes ei enam nii hullult vesimärjana, kui kolm päeva tagasi. Jah nii see on, füüsiline organism hakkab kohe tööle, kui me muudame oma elus kasvõi ühe kraadi tegemistest. Ja nautida oma supervormi...
Kui muutume mugavateks, ei taga me endale piisavalt muutusi, saavutame tihti ülekaalu... 
Olen näinud inimesi, kes aduvad, et telku vaatamine on see ainus õige, aga mina olen leidnud endale parimaks, et tegutseda ja tegeleda vaheldusrikkalt, huvitavate inimeste keskel annab see ikka palju juurde. 
Üks asi veel, puutusin kokku kahel korral kahe erineva isiksusega, kes on mu vaenlased number 1 ja 2. Olin valmis kõige hullemateks, kuid tundus, et nood mehed, kellega pidin küll tööle ja keda jälle vastu kutsuma... Ei miskit, tundus, et nende inimeste mõtetes on ainult teatud probleemid, kellel pudel ja kellel raha. Ja kui seda saab, siis on valmis ükskõik mida tegema. 
Mulle meenub üks halenaljakas lugu kliendiga, kes arvas, kui lehvitab raha mu nina ees olen valmis kasvõi selle saamiseks roomama. Kuid nii see polnud. Kui mul on töökoht, siis ma eelistan elada ja kulgeda rahulikumat rada mööda. Teha siis kui on aega ja olen ise valmis.
Tänasin Olavit, kelleta on meie maja alati soe ja õhtuks toit valmis. Ja ka loomad kombes ja mul pole vaja õhtul palju pingutada, kuid tean, et teatud kohustused on siiski vajalikud. Muidu muutume laiskadeks. Suurt ma teleka taga ei istu, põhilise info ammutan internetist nii palju kui mu nuppudega telo lubab.

II veebruar juba, täna on selline rahvakalendripüha, kus naised peaksid hommikul vara mäele päikesetõusu tervitama minema ja kooke sööma ning punast värvi jooki jooma ei pea olema vein võib olla ka punane mahl jne., et siis naised oleksid aastaringi punapõsised ja tervisest pakatavad toimekad perenaised... 
Nojah kuidas kulges mul, magasin õndsalt sügavat und päris hommikuste tundideni. Oma pooltundi veeretasin pojaga auto teemal vestlust ja peas keerles ikka päris palju lahtiseid küsimusi. Kuid poja kogemustest ning leidsime koos ühise lahenduse, kuid jah kõige raskem saab olema minul, kes peab natuke kohanema uue olukorraga, sest auto omamise mugavus on ära söönud teatud aktiivsuse, kuid nüüd pean äratama talvistes tingimustes ülesse oma optimistliku poole ja sportliku vormi. 
Nojah siiani olen tegelenud aeroobse treeninguga, kuid nüüd igapäevaselt ette võtta teatud distants maad ja ratas parkida tuttava maja juurde ja juba edasi hääletades. Ei oska antud lugu enam kommenteerida, ega halamine midagi juurde anna, lähtun oma vormist mis muud, aga see aasta jäävad mul võistlustel osalemised ära. 
Kui saaks laenata kellegilt mõneks ajaks autot, kuni mu uus auto kohale jõuab... Sõbrannalt seekord seda võimalust pole, kuna tema auto ainus peres sõidu kõlbulik ja teine pool sellega siis liiklemas.
Mõtetesse on pugenud leida Ramsule parem hoiukodu, kuna juba meil on olnud kolm korda kahe isase vahel kokkupõrked. Just kohtade pärast ja asi on naljast väga kaugel. Viimased lahingud on toimunud kui mind ennast kodus pole. Jube, siiani kummitab mind nähtus, milline nägi välja vana-vanaema käsi, kes läks lahutama purelevaid koeri pimedas kojas (küll aastate tagune lugu). Ojaa, olen keelanud oma lähedastel koertele külje pealt lähenemast. Pigem haarama taha poole kaugele ulatuvatest kehaosadest (jalgadest või sabast) ja ära tirima ning kasutama ikka füüsilist karistust. Mina kasutan Nordiku puhul selja peale keeramist, see muudab ta rahulikumaks ja inimesele alluvamaks. 
Ramsu puhul on tegu veel ebakindla koeraga, kes inimesele näitab oma metsikut poolt, mis tegelikult on natuke ettevaatlikuks tegev. Kogesin täna jälle söögi etteandmisel, ma lasin mõned päevad  vabalt sööma, nõudmata talt mingeid käskluste täitmist ja kohe oli tagasilöök märgatav. Ja täna lõriseti ja näidati hambaid. Ehmatasin ja imestasin, et mis toimub ja kui peaks veel selline asi korduma, pean siiski kaaluma, kas mitte ei ole parim koerale magama panek. Sellise koera parandamine ja ümberkasvatamine nõuab juba 100% teistmoodi asjale lähenemist. Sel juhul ei tohiks olla mul  teisi koeri, kuid ma oma teistest koertest ei soovi mingi hinna eest loobuda. Nad on mulle südamesse kasvanud, kuid hetkel tunnen piiratud  tööl käimise tõttu koeraga tegelemise osas. 

Mõelda vaid ja täna esimene veebruar. Kui eilse seisuga riigi poolt allkirjastati ära RB tuleku otsus. Kurvaks teeb, meie kandis karjäär süvenemine-laienemine ja teise karjääri tekkimise oht. Metsade maha võtmine... 
Ma ei tea, kas tõesti on raha ja materjalism mis tiivustab ärilistel mõtetel maa ja metsadega nii mõtlematult ringi käima. Olles kuulnud ainult ohkeid, sest riigi poolset abi ei ole kuskilt tulemas.
Mu hinges tuhiseb üks sõnum, pean edasi liikuma. Kuid hetkel üks takistus vaja jälle ületada. Ma ei saa aru, juba viis aastat järjepanu ikka jaanuari lõpp või veebruari algus jamamas mul auto. Eelmine nädal just mõtlesin, et kas saan selle aasta nii, et auto ei jamaks. Ja eelmise nädala laupäeval massin ka selle korraldas. Ja ikka paraja mõtlemise. Ühtepidi tänasin mõttes auto probleemi, sest kuna ühed kliendid, kes ratsamatkale pidid tulema jäid hiljaks ja seega pidid leppima platsil ratsutamisega. Ja ma sain rahulikult tööle keskenduda. 
Ja muidugi kõige kurvemaks hetkeks on see, et Testemona lahkub see nädal meie hobuste keskelt ja läheb oma perenaise juurde tagasi. 
Muidugi hinges on kurbus, kuid tema järglane jääb meile meenutama, Anete suurepäraseid võistlustulemusi. Aitäh Testu ja aitäh Merike-Gerda, et andsite mu tütrele võimaluse proovida suurepäraste omadustega trakeeni märaga spordis. Kuid tean, mis suund meil on.
Kuidas kulgeb Ramsuga (koeral on uus nimi, kuid siin blogis jätkan selle nimega). Hetkel pole proovinud täieliku vabaduse andmisega, hetkel kontrollitud tegevus. Ignoreerin jätkuvalt koeraga suhtlemist, ta ei väljenda hetkel soovi inimest aktsepteerida 100%. Kuid mõtisklen igapäevaselt, kuidas pidurdada koera hulkumist, kas tõesti pean hankima elektroonilise piirde või mitte. Teades-tundes nende linnukoerte füüsili ja hingelisi seisuseid, siis ma ei poolda elektrilist vahendit koolitajana. 
Teine teema, mis mind isaste koerte puhul väga häirib on nende ohjeldamatu sirtsutamine eriti elupuudele ja okaspuudele. Ja seega pean täna hankima prooviks spray, et koerte-kasside pissimise peletamiseks.

Alustasin hommikut kohvi ja aialindude toidulaua tegemiste jälgimisega. Mõtlesin, et nii kahju, et õiget talve pole ja igatsus põhjapoolse kliima järgi tundub kasvamas. Ja samas kirun, et miks ma hoopis reisi kuhugile lapimaale ei võtnud oleks saanud oma suusatamise isugi täis suusatada. Ja nüüd juba mitmeid aastaid nagunii vähe saanud suuski alla.
Mitu aastat selliselt olnud, kus vaevalt oma kilometraaži juba pea alla saamas, kui jokk ja võistlused jälle edasi lükatud.
Elu tiirleb nüüd ühe koera ümber, kuid kõik käib koolituse arengu mõttes. Nojah eile sain siis uue teema osaliseks. Mõtlesin lasen preemiaks natuke vabadust maitsma, et näha kuidas meie koolitus mõjub. Kuid jah, tutkit kogu meie töö jooksis liiva ehk siis koer näitas seekord veel ühte temas peituvat probleemi, egas miskit. Mõnda aega on meie käitumine ignoreerimine ja silmsideme vältimine. Ei mingeid positiivseid suhtlemisi ega võimaluste andmisi.
Suhtlen ja tegelen ainult enda omadega. Jagasin täna Ramsu ees head paremat käest nelja koera vahel. Üle eile toimus kahe isase koera vahel tõeline kaklus ja just toidu pärast nii, et kaelarihm puruks näriti. Kuna ta tuli meile viimasena, siis ma annan talle ka viimasena söögi ette. Ja panen kannatlikult istuma, enne kui kausist süüa luban näitan, et mina olen juht ja mul on söögile eesõigus. Muidugi kergelt urisedes väljendab minu hoiakute suhtes arvamust, kuid ma ei lase kõigutada. Eelistan koertega suheldes väärikat karjajuhi rolli. Kui lõriseb siis ütlen ,,fu" ja ei luba koheselt sööma asuda. Karjajuhina peab jääma mul siiski see õigus, et koer ei tohi kedagi puutuda ja veel vähem lõriseda, kui võtan talt kausi eest.
Kuna mu vet, kes pidi opi kastreerimiseks tegema, haigestus ja nii lükkus opp edasi. Loodan, et mingil määral seda pubeka ülbust maha tõmbab. Mu üks koer ei salli teda veel siiani, selleks on Ramsu enda lihane ema, kes hoiab distantsi ning karvad turris kerge urinaga oma hoiakutest teavitades eriti Ramsu liiga lähedale oma uudishimuga juhtub.
Natuke väsitav ennast jagada probleemse koera ja töö vahel ikka liiast juba. Kogu aeg valva ja jälgi, kui juba oli see aeg, kus nautisime olemasolevate koerte koostöövilju ja käimisi, siis parandada mõne koera probleem käitumist natuke väsitav.

Hommik algas tavapärase kohviringiga, õues kahvatu õrn päike, kuid mõnus miinuskraadides karge talvine. Meie kolmik viirubatsaanid ründasid kohe nümfide puuri, et sealt oma hommik eine pugutäitmiseks ammutada. Nii naljakas oli vaadata, kuidas nümfi paar puuri katusel sisserändajate einestamist pealt vaatasid. Kord ühele poole oma peakest kallutades ja teisele poole.
Pea nädal ja natuke üle on saanud Ramsu meil olekust. Panin juba soovi kuulutuse, on olnud huvilisi. Kuid jään teatud asjades kindlaks seekord. Üks soovis jälle oma isale, mul ei ole  usku enam, et üksik inimene aktiivse koeraga hakkama saab. Ja muidugi tütre jutust kumas siiski läbi teatud kogenematust linnukoerte osas. Ja see ei anna kindlustunnet, et koer saaks hea kodu.
Eelistatud on siiski juba pereinimesed ja teatud kogemused linnukoera võtmisel. Ja muidugi üks pere oma jutuga
Ramsu enam ei ulu ega haugu üleliia. Meie kannatlikkus on viinud sihile. Koer naudib, et temaga tegeldakse, mina käin jooksmas ja lapsed käivad. Aktiivsed koerad hoiavad vormis meid. Eile metsaringi järel tänasin Ramsut hea partneriks olemas olu eest. Nüüd juba naudib massaaži ja ei enam näksamisi. Mängulisemaks on muutunud, koer on tulnud välja stressist. Tunneme sellest rõõmu. Esimesed hommikud olid ikka jubedad kui koer haukus ja ulgus. Hea meel, et oleme suutnud koera välja tuua.