II veebruar juba, täna on selline rahvakalendripüha, kus naised peaksid hommikul vara mäele päikesetõusu tervitama minema ja kooke sööma ning punast värvi jooki jooma ei pea olema vein võib olla ka punane mahl jne., et siis naised oleksid aastaringi punapõsised ja tervisest pakatavad toimekad perenaised... 
Nojah kuidas kulges mul, magasin õndsalt sügavat und päris hommikuste tundideni. Oma pooltundi veeretasin pojaga auto teemal vestlust ja peas keerles ikka päris palju lahtiseid küsimusi. Kuid poja kogemustest ning leidsime koos ühise lahenduse, kuid jah kõige raskem saab olema minul, kes peab natuke kohanema uue olukorraga, sest auto omamise mugavus on ära söönud teatud aktiivsuse, kuid nüüd pean äratama talvistes tingimustes ülesse oma optimistliku poole ja sportliku vormi. 
Nojah siiani olen tegelenud aeroobse treeninguga, kuid nüüd igapäevaselt ette võtta teatud distants maad ja ratas parkida tuttava maja juurde ja juba edasi hääletades. Ei oska antud lugu enam kommenteerida, ega halamine midagi juurde anna, lähtun oma vormist mis muud, aga see aasta jäävad mul võistlustel osalemised ära. 
Kui saaks laenata kellegilt mõneks ajaks autot, kuni mu uus auto kohale jõuab... Sõbrannalt seekord seda võimalust pole, kuna tema auto ainus peres sõidu kõlbulik ja teine pool sellega siis liiklemas.
Mõtetesse on pugenud leida Ramsule parem hoiukodu, kuna juba meil on olnud kolm korda kahe isase vahel kokkupõrked. Just kohtade pärast ja asi on naljast väga kaugel. Viimased lahingud on toimunud kui mind ennast kodus pole. Jube, siiani kummitab mind nähtus, milline nägi välja vana-vanaema käsi, kes läks lahutama purelevaid koeri pimedas kojas (küll aastate tagune lugu). Ojaa, olen keelanud oma lähedastel koertele külje pealt lähenemast. Pigem haarama taha poole kaugele ulatuvatest kehaosadest (jalgadest või sabast) ja ära tirima ning kasutama ikka füüsilist karistust. Mina kasutan Nordiku puhul selja peale keeramist, see muudab ta rahulikumaks ja inimesele alluvamaks. 
Ramsu puhul on tegu veel ebakindla koeraga, kes inimesele näitab oma metsikut poolt, mis tegelikult on natuke ettevaatlikuks tegev. Kogesin täna jälle söögi etteandmisel, ma lasin mõned päevad  vabalt sööma, nõudmata talt mingeid käskluste täitmist ja kohe oli tagasilöök märgatav. Ja täna lõriseti ja näidati hambaid. Ehmatasin ja imestasin, et mis toimub ja kui peaks veel selline asi korduma, pean siiski kaaluma, kas mitte ei ole parim koerale magama panek. Sellise koera parandamine ja ümberkasvatamine nõuab juba 100% teistmoodi asjale lähenemist. Sel juhul ei tohiks olla mul  teisi koeri, kuid ma oma teistest koertest ei soovi mingi hinna eest loobuda. Nad on mulle südamesse kasvanud, kuid hetkel tunnen piiratud  tööl käimise tõttu koeraga tegelemise osas.