Hommik algas tavapärase kohviringiga, õues kahvatu õrn päike, kuid mõnus miinuskraadides karge talvine. Meie kolmik viirubatsaanid ründasid kohe nümfide puuri, et sealt oma hommik eine pugutäitmiseks ammutada. Nii naljakas oli vaadata, kuidas nümfi paar puuri katusel sisserändajate einestamist pealt vaatasid. Kord ühele poole oma peakest kallutades ja teisele poole.
Pea nädal ja natuke üle on saanud Ramsu meil olekust. Panin juba soovi kuulutuse, on olnud huvilisi. Kuid jään teatud asjades kindlaks seekord. Üks soovis jälle oma isale, mul ei ole  usku enam, et üksik inimene aktiivse koeraga hakkama saab. Ja muidugi tütre jutust kumas siiski läbi teatud kogenematust linnukoerte osas. Ja see ei anna kindlustunnet, et koer saaks hea kodu.
Eelistatud on siiski juba pereinimesed ja teatud kogemused linnukoera võtmisel. Ja muidugi üks pere oma jutuga
Ramsu enam ei ulu ega haugu üleliia. Meie kannatlikkus on viinud sihile. Koer naudib, et temaga tegeldakse, mina käin jooksmas ja lapsed käivad. Aktiivsed koerad hoiavad vormis meid. Eile metsaringi järel tänasin Ramsut hea partneriks olemas olu eest. Nüüd juba naudib massaaži ja ei enam näksamisi. Mängulisemaks on muutunud, koer on tulnud välja stressist. Tunneme sellest rõõmu. Esimesed hommikud olid ikka jubedad kui koer haukus ja ulgus. Hea meel, et oleme suutnud koera välja tuua.