Mõelda vaid ja täna esimene veebruar. Kui eilse seisuga riigi poolt allkirjastati ära RB tuleku otsus. Kurvaks teeb, meie kandis karjäär süvenemine-laienemine ja teise karjääri tekkimise oht. Metsade maha võtmine... 
Ma ei tea, kas tõesti on raha ja materjalism mis tiivustab ärilistel mõtetel maa ja metsadega nii mõtlematult ringi käima. Olles kuulnud ainult ohkeid, sest riigi poolset abi ei ole kuskilt tulemas.
Mu hinges tuhiseb üks sõnum, pean edasi liikuma. Kuid hetkel üks takistus vaja jälle ületada. Ma ei saa aru, juba viis aastat järjepanu ikka jaanuari lõpp või veebruari algus jamamas mul auto. Eelmine nädal just mõtlesin, et kas saan selle aasta nii, et auto ei jamaks. Ja eelmise nädala laupäeval massin ka selle korraldas. Ja ikka paraja mõtlemise. Ühtepidi tänasin mõttes auto probleemi, sest kuna ühed kliendid, kes ratsamatkale pidid tulema jäid hiljaks ja seega pidid leppima platsil ratsutamisega. Ja ma sain rahulikult tööle keskenduda. 
Ja muidugi kõige kurvemaks hetkeks on see, et Testemona lahkub see nädal meie hobuste keskelt ja läheb oma perenaise juurde tagasi. 
Muidugi hinges on kurbus, kuid tema järglane jääb meile meenutama, Anete suurepäraseid võistlustulemusi. Aitäh Testu ja aitäh Merike-Gerda, et andsite mu tütrele võimaluse proovida suurepäraste omadustega trakeeni märaga spordis. Kuid tean, mis suund meil on.
Kuidas kulgeb Ramsuga (koeral on uus nimi, kuid siin blogis jätkan selle nimega). Hetkel pole proovinud täieliku vabaduse andmisega, hetkel kontrollitud tegevus. Ignoreerin jätkuvalt koeraga suhtlemist, ta ei väljenda hetkel soovi inimest aktsepteerida 100%. Kuid mõtisklen igapäevaselt, kuidas pidurdada koera hulkumist, kas tõesti pean hankima elektroonilise piirde või mitte. Teades-tundes nende linnukoerte füüsili ja hingelisi seisuseid, siis ma ei poolda elektrilist vahendit koolitajana. 
Teine teema, mis mind isaste koerte puhul väga häirib on nende ohjeldamatu sirtsutamine eriti elupuudele ja okaspuudele. Ja seega pean täna hankima prooviks spray, et koerte-kasside pissimise peletamiseks.

Alustasin hommikut kohvi ja aialindude toidulaua tegemiste jälgimisega. Mõtlesin, et nii kahju, et õiget talve pole ja igatsus põhjapoolse kliima järgi tundub kasvamas. Ja samas kirun, et miks ma hoopis reisi kuhugile lapimaale ei võtnud oleks saanud oma suusatamise isugi täis suusatada. Ja nüüd juba mitmeid aastaid nagunii vähe saanud suuski alla.
Mitu aastat selliselt olnud, kus vaevalt oma kilometraaži juba pea alla saamas, kui jokk ja võistlused jälle edasi lükatud.
Elu tiirleb nüüd ühe koera ümber, kuid kõik käib koolituse arengu mõttes. Nojah eile sain siis uue teema osaliseks. Mõtlesin lasen preemiaks natuke vabadust maitsma, et näha kuidas meie koolitus mõjub. Kuid jah, tutkit kogu meie töö jooksis liiva ehk siis koer näitas seekord veel ühte temas peituvat probleemi, egas miskit. Mõnda aega on meie käitumine ignoreerimine ja silmsideme vältimine. Ei mingeid positiivseid suhtlemisi ega võimaluste andmisi.
Suhtlen ja tegelen ainult enda omadega. Jagasin täna Ramsu ees head paremat käest nelja koera vahel. Üle eile toimus kahe isase koera vahel tõeline kaklus ja just toidu pärast nii, et kaelarihm puruks näriti. Kuna ta tuli meile viimasena, siis ma annan talle ka viimasena söögi ette. Ja panen kannatlikult istuma, enne kui kausist süüa luban näitan, et mina olen juht ja mul on söögile eesõigus. Muidugi kergelt urisedes väljendab minu hoiakute suhtes arvamust, kuid ma ei lase kõigutada. Eelistan koertega suheldes väärikat karjajuhi rolli. Kui lõriseb siis ütlen ,,fu" ja ei luba koheselt sööma asuda. Karjajuhina peab jääma mul siiski see õigus, et koer ei tohi kedagi puutuda ja veel vähem lõriseda, kui võtan talt kausi eest.
Kuna mu vet, kes pidi opi kastreerimiseks tegema, haigestus ja nii lükkus opp edasi. Loodan, et mingil määral seda pubeka ülbust maha tõmbab. Mu üks koer ei salli teda veel siiani, selleks on Ramsu enda lihane ema, kes hoiab distantsi ning karvad turris kerge urinaga oma hoiakutest teavitades eriti Ramsu liiga lähedale oma uudishimuga juhtub.
Natuke väsitav ennast jagada probleemse koera ja töö vahel ikka liiast juba. Kogu aeg valva ja jälgi, kui juba oli see aeg, kus nautisime olemasolevate koerte koostöövilju ja käimisi, siis parandada mõne koera probleem käitumist natuke väsitav.

Hommik algas tavapärase kohviringiga, õues kahvatu õrn päike, kuid mõnus miinuskraadides karge talvine. Meie kolmik viirubatsaanid ründasid kohe nümfide puuri, et sealt oma hommik eine pugutäitmiseks ammutada. Nii naljakas oli vaadata, kuidas nümfi paar puuri katusel sisserändajate einestamist pealt vaatasid. Kord ühele poole oma peakest kallutades ja teisele poole.
Pea nädal ja natuke üle on saanud Ramsu meil olekust. Panin juba soovi kuulutuse, on olnud huvilisi. Kuid jään teatud asjades kindlaks seekord. Üks soovis jälle oma isale, mul ei ole  usku enam, et üksik inimene aktiivse koeraga hakkama saab. Ja muidugi tütre jutust kumas siiski läbi teatud kogenematust linnukoerte osas. Ja see ei anna kindlustunnet, et koer saaks hea kodu.
Eelistatud on siiski juba pereinimesed ja teatud kogemused linnukoera võtmisel. Ja muidugi üks pere oma jutuga
Ramsu enam ei ulu ega haugu üleliia. Meie kannatlikkus on viinud sihile. Koer naudib, et temaga tegeldakse, mina käin jooksmas ja lapsed käivad. Aktiivsed koerad hoiavad vormis meid. Eile metsaringi järel tänasin Ramsut hea partneriks olemas olu eest. Nüüd juba naudib massaaži ja ei enam näksamisi. Mängulisemaks on muutunud, koer on tulnud välja stressist. Tunneme sellest rõõmu. Esimesed hommikud olid ikka jubedad kui koer haukus ja ulgus. Hea meel, et oleme suutnud koera välja tuua.
 

Kaunis teine päev, õrn päiksekuma hommikut saatmas.
Olles siis ennast ka kurssi viinud uue-tulevase kaevanduse maaala kaardiga. Päris suurele maa alale kavandatud. Suhtlesin selle talu peremehega, kellele esimesena saadeti teade. Tundub, et lootusetu teema. Ja ma ei teadnud, et kaevandus on vahepeal jälle omanikku vahetanud. Asi selle võrra tiba raskem asjade ajamisel.
Ma ise ei viitsi rabeleda, lasen nendel kellel aega rohkem. Ma nagunii rohkem rakkes.
Koeral Ramsu saab siis täna juba meil oleku aega nädala jagu. Mis ma oskan rääkida. Koer on rahulikumaks jäänud, tegeleme hommikuti kõige aktiivsemalt. Huvitav on see, koer ei haugu ja ei niuksu, kui mina lahkun tööle. Kuna teised koerad kobivad kõik oma asemetele magama. Nordik on lahe kehastus, igakord kui tööle lähen ilmub viimane vaatab unise näoga ja keerab otsa ringi, et ah sul vist omad tegemised. Lähen magama tagasi. Ja nii iga päev. Muidugi kontrollivad ka teised koerad mu kodust lahkumist.
Laupäeval, kui tegin enda koertele massaaži, tuli Ramsu ise, lükkas külje ette. Tegin siis talle, seekord ei enam mingit hirmu pilke üle õla, pigem naudingust õhkuv koerahing. Ja kui ma lõpetasin sooviti aga lisa. Nädala ajaga koer on rahulikumaks, koeralikumaks jne. Tüdrukud käisid koertega jooksmas, kuna Anete soovis väga katsetada Ramsu oskuseid jooksus.
Paljud on öelnud, et miks ma koera endale ei jäta. Ma tõesti ei soovi kahe isase pidamist, aga ma ei lükka koera ka eemale, et peaksin teda esemena. Tegelen, kuid oht koera poolt on  kiindumine.
Olen ise linnukoera fänn ja olles seega mitu probleemset koera ümber kasvatanud. Ja ei taha nendest koertest mingi hinna eest loobuda. Võtame Sassu, kes sõi praktiliselt ühe kuu jooksul 26 kana-kukke. Muidugi oli neid inimesi, kes veendunult ütlesid, et koer jääb murdma. Võtame Lara, kes oli halva peremehe poolt saanud tunda väärkohtlemist, kes ei julgenud pikka aega söögikausi juurde muidu tulla kui roomates. Enamus suvest elas ta meil aia taga, kuid ta ei jooksnud kuhugile. Kui ilmad kehvad, leidsin teda täku juures magamas. Muidugi Lara aitas kah ikka kanade arvu vähendamisele, kuid see ei pannud meil temast loobuma, kuigi vahepeal jah allaandmise mõtteid oli. Eriti, kui koer kartis kõige rohkem inimesi ja mina mõtlesin, kuidas ta talve küll üle elab, kui ta kardab inimest. Kuid siis tuli murrang, kui võtsime teda igale poole kaasa. Uurides erinevate jahimeeste kasvatus-koolitus taktikaid ning saanud juhiseid kuidas probleem koeraga ringi käia. Ja kui kõik raskused ületatud ja koera saanud veel tuppa, algas meil uus ajajärk. Soov hakata koertega veel rohkem midagi huvitavat tegema. Ja nii saigi Lara osavõtul päälinnas käidud koerus klubi korraldatud orienteerumisel osalemas.
Võtame jälle Nordiku, kelle suhtes peremees andis kaasa olulise info, mis vajavad koeras muutmist. Ja saime ka nendest jagu. Nordik oli ka üks kes murdis meil jälle kanu ja mitte ka vähe. Kuid nüüd võime jällegi rahus hingata, on see etapp meil seljataga. Ka isegi põõsas peituvad linnud ei paku enam huvi. Ja muidugi tuli Nordik Lara asemel, kes meil ootamatult ühel hommikul enam ei väljendanud eluvaimu, lebades oma vereloigus. Ja see on tänini nii hinges, kõige raskem ja valusam kaotus, kui kõik tundub sujuvat ja siis kaotad midagi olulist mis on toonud ellu palju muutusi.
Kuid jah kõik inimesed ei võta koera indiviiditi pigem mingi esemena. Ja seetõttu peabki kontrollima kellele koera loovutame, kas siis kutsikana või suure koerana. Ja olen võtnud seisukoha, et niisama kergelt Ramsut uude koju ei anna, kui olen kindel, et koer saab kindla kodu.  Ma ei taha kuulda hiljem, et koera on halvasti koheldud.

Millest alustada...
Eile sain teada, et peab jälle hakkama korjama allkirju, kaevanduse laienduse peatamiseks. Ühtuses peitub jõud, kuid kummalisi asju toimub nagunii üle eesti igas piirkonnas. Nojah, ühe kaevanduse tekkele seisime vastu nüüd jälle, kuid seekord siis juba puuraukude tegemisele vastu seisma. Jutud on ilusad... kuid oma blogis ei viitsi detailidele laskuda, eks nädala lõpus kuuleb rohkemat.
Kuidas edeneb Ramsuga, üritame leida mingit ajutegevust hommikuks, kui rahvas kooli, kes tööle läheb. Täna hommikul katsetasin suure kondiga, niikaua kui jätkub konti on okei, aga otsa saab, siis läheb laul sama soodu edasi.
Kuna täna hommikul oli seda koera nutulaulu vähem, kui eelmistel hommikutel, siis lasime koera vabalt toimetama preemiaks. Muidugi esmalt läks mu noorema tütre jälgi mööda metsa vahele. Võtsin aega, kui kauaks kaob. Üsna varsti tagasi, proovisin enda juurde kutsuda, kuid tulutult usaldamatust väljendav keha keel, näitas midagi mis teeb väheke mõtlikuks.
Ja kadus juba koer meil teises suunas ja nüüd kadus seekord 15 min. Mõtisklesin, kus ta võis käia? Koju naastes pelgas inimese lähedusse tulemast, lõpuks mingi kavala nipiga ta kätte saime. Tegin jälle massaaži, mind huvitab ta tagumine keha osa. Eest poolt taha poole liikudes õrnade pehmete liigutuste saatel jälgides sama aegselt koera ilmet. Olles jõudnud koera tagumise kintsulihase juurde kui koer ennast alla poole vajutas ja vaatas kahtlustava pilguga üle õla tagasi. Silmadest läigatas hirmu, õrnalt puudutasin kuni tagumise jala varvasteni ja tagasi ülesse laudja peale. Mõtisklen jällegi keha hoiaku üle, kuid eks koera keha keel räägib enda eest ise.
Koer näksas eile mind kahel korral, kui peale massaaži lõpetamist ühe sõrmega ta üle nina kahel korral tõmbasin... ehmatasin ise ja koer ka ehmatas.
Mainin seda, et tegemist saksa lühikarvalise ja iiri setteri segu koeraga, siis ütlen nii, et kes pole linnukoera kasvatanud, et kõige raskem periood on kasvatuse ajal 1-2 aastani, kus siis just tahetakse inimesega väga palju koos olla. Praktiliselt seda tõugu koerad klammerduvad inimese külge, kuid teadliku tarkusega  selles raskes kasvuperioodis, kui inimene jääb kannatlikuks ning leiutab ajutegevust, saab lõpuks asja. Töö on järjepidev ja mõõta saab ainult kuude ja päevadega, kuid ühel päeval käib kõks läbi ja koer ütleb, siin ma olen, kuulates sind mida ütled. 
Oleme elanud üle kõik need koerte ahastused, kui nad väga väga oleks tahtnud kooli või tööle kaasa tulla. Kas hiilides või salaja mida iganes, aga inimesena peame jääma kannatlikuks ja targaks, et koera lõplikult küpseks kaaslaseks kasvatada.

Täitsa uskumatu jaanuar, kui talvekuu, praktiliselt lumeolud puuduvad.
Kuidas koeraga, tundub, et teiste koerte eeskuju on nakkav, ööd mööduvad rahulikult. Kuid hommikuti on meil see teema, kui keegi kodunt lahkub tahab vägisi kaasa minna.
Esimene hommik meil ka seda juhtus, et poeg, kes pidi tööle minema, ei saanudki kaugele minna, kui juba koer edumaana pikalt ees kappas. Ühe korra ringi keerates koju jõudes koos koeraga, sain koera kätte, proovisin panna rahunemis asendisse, kuid jah ise olles tubases riietuses, näksati kuid mitte valusalt. Ehmatas veidi ja pääses seetõttu vabadusse ja seekord ikka jõudis pojale järgi,
Püüan tagasi minna oma linnukoerte kasvatuse juurde. Kui Pipi oli üle aasta, siis mingi periood nägime vaeva, et meil igat masti tegevustega kaasa ei tuleks. Kui me ta kinni panime, hakkas ikka tõeline kisa. Meenutades ühte koma teist, meenub kohe see, kui oli vaja talvisel ajal tuua teisest külast heinamaalt heinarulle hobustele. Jätsin koera koju, olles juba ühe heinarulli lahti saanud, kui koer oli heinamaal. Mulle see ei meeldinud, et koer nii omapäi ja omatahtmist saab. Pärast selgus, et abikaasal hakkas koerast hale, kes siis arvas, et ega ta enam kaasa mulle ei tule. Kõige hullem kasvuperiood on linnukatel 1-2 aastaseks saamise juures.
Ma pole küll uurinud, kas setteri omanikud on selliseid ealisi iseärasusi pidanud kogema.
JooksusõbraksRamses on super koer, rihmas käib hästi võrreldes Nordikuga (kuna Nordikuga saab käia koertekrossidel jooksmas, siis me peame seda loomulikuks, et natuke tirib). Kõige toredam lugu mis meil nüüd juhtus oli see, kuidas Nordik Ramsesega aset jagas. Lihtsalt vedas oma pesast välja ja nii leidsin kolmapäeva hommikul koos nad magamast. Lohutan kõiki, et sellise probleemi lahendamist üksi ei lahenda. Oleme jälle terve perega rakendamas koera suhtes parimat, hetkel anname selle võimaluse, et paraneks teadmine, et inimene on lahe, kellega koos on veel vahvam tegutseda. Ja muidugi eile õhtul olevat Ramses juba puupulga suhu võtnud ning pakkunud seda viskamiseks. Natuke võiks mängulisem olla, siis saaks lahendada lindude tagaajamise probleemi, aga ootame ära mis saab pärast kastreerimis opi. Hetkel ikka tegu noore puberteedieas isasega.
Nordik ajas ka meil linde taga, millega kaasnes ohjeldamatu haukumine, kuid pärast kastreerimist kadus see ja asemele tuli pulkade vedu ja otsimismaania. Ja olemegi sellega väga rahul, et koer muutus pärast operatsiooni hoopis teisemaks. Kuigi tütar natuke nurises, et näe, et tema koer on muutunud. Kui Keila Koerasõprade klubi korraldatud koertekrossil pidi tagasi hoidma, et mitte Nordil lasta lendavaid taldrikuid püüdma minna. Oleme pere keskel mõelnud, et kui lahti lasta, kui palju ta taldrikuid meile tooks ja kui palju ta jagaks võõrastega?

Elu teeb keerdkäike, samas kui uskuda, et kõik on hästi, siis mõni inimene võib teha midagi ootamatut. Samas teadmine, et edaspidi ei saa usaldada inimesi kergekäeliselt. Kui kellegil on kutsikad või muid loomi müügis või hoopis ära anda. Tuleb ikka lähtuda, et teha tausta kontroll. Mul pole probleemi, igas ilmakaares keegi tuttav, kust ammutada infot.
Nojah teemaks siis meilt võetud linnukoera miksi kutsikas. Ooo jaa kui kurjaks sain, kui leidsin kuulutuse, kus otsiti koerale uut kodu. Jäin piisavalt viisakaks ja võtsin siis omanikuga ühendust. Jaa lugejad, viimati suhtlesin tolle taaduga oktoobris koera suhtes. Kuidagi rääkimine oli ebalev jne. jne. jne.... Midagi selgemat vastust ei saanud. Ja nüüd uuel aastal siis jah, juba kolmandas kodus (hoikodu nime all). Pärast mingite probleemide korral pidi koer veel vahetama elukohta ja juba korterisse... Huvitav oleks tahtnud näha hüper aktiivse koera elu korteris.
Täna olen pere keskel arutanud, et esimene asi on, kastreerimine. Ja millised iseloomuprobleemid veel häirivaks teemaks on.
Kuna toomise järel oli ta väga stressis, mille tõttu said ka teised koerad stressi. Kõigil koertel olid turjakarvad püsti hoovis liikudes. Muidugi tema aktiivsus oli ikka eriline, kõige rohkem ajas ta linde taga. Kanu me täna ei riskinud välja lasta.
Ütlen ausalt mulle isased koerad ei meeldi, eriti kui neid on veel mitu. Eelistan siiski ühte enamuses emaseid koeri pidada.
Ramsesele plaanime ka teise nime panna ja muidugi kiibistatult ja lepinguga uude kodu saata. Enam ma poolikuid asju ei taha.