Millest alustada...
Eile sain teada, et peab jälle hakkama korjama allkirju, kaevanduse laienduse peatamiseks. Ühtuses peitub jõud, kuid kummalisi asju toimub nagunii üle eesti igas piirkonnas. Nojah, ühe kaevanduse tekkele seisime vastu nüüd jälle, kuid seekord siis juba puuraukude tegemisele vastu seisma. Jutud on ilusad... kuid oma blogis ei viitsi detailidele laskuda, eks nädala lõpus kuuleb rohkemat.
Kuidas edeneb Ramsuga, üritame leida mingit ajutegevust hommikuks, kui rahvas kooli, kes tööle läheb. Täna hommikul katsetasin suure kondiga, niikaua kui jätkub konti on okei, aga otsa saab, siis läheb laul sama soodu edasi.
Kuna täna hommikul oli seda koera nutulaulu vähem, kui eelmistel hommikutel, siis lasime koera vabalt toimetama preemiaks. Muidugi esmalt läks mu noorema tütre jälgi mööda metsa vahele. Võtsin aega, kui kauaks kaob. Üsna varsti tagasi, proovisin enda juurde kutsuda, kuid tulutult usaldamatust väljendav keha keel, näitas midagi mis teeb väheke mõtlikuks.
Ja kadus juba koer meil teises suunas ja nüüd kadus seekord 15 min. Mõtisklesin, kus ta võis käia? Koju naastes pelgas inimese lähedusse tulemast, lõpuks mingi kavala nipiga ta kätte saime. Tegin jälle massaaži, mind huvitab ta tagumine keha osa. Eest poolt taha poole liikudes õrnade pehmete liigutuste saatel jälgides sama aegselt koera ilmet. Olles jõudnud koera tagumise kintsulihase juurde kui koer ennast alla poole vajutas ja vaatas kahtlustava pilguga üle õla tagasi. Silmadest läigatas hirmu, õrnalt puudutasin kuni tagumise jala varvasteni ja tagasi ülesse laudja peale. Mõtisklen jällegi keha hoiaku üle, kuid eks koera keha keel räägib enda eest ise.
Koer näksas eile mind kahel korral, kui peale massaaži lõpetamist ühe sõrmega ta üle nina kahel korral tõmbasin... ehmatasin ise ja koer ka ehmatas.
Mainin seda, et tegemist saksa lühikarvalise ja iiri setteri segu koeraga, siis ütlen nii, et kes pole linnukoera kasvatanud, et kõige raskem periood on kasvatuse ajal 1-2 aastani, kus siis just tahetakse inimesega väga palju koos olla. Praktiliselt seda tõugu koerad klammerduvad inimese külge, kuid teadliku tarkusega selles raskes kasvuperioodis, kui inimene jääb kannatlikuks ning leiutab ajutegevust, saab lõpuks asja. Töö on järjepidev ja mõõta saab ainult kuude ja päevadega, kuid ühel päeval käib kõks läbi ja koer ütleb, siin ma olen, kuulates sind mida ütled.
Oleme elanud üle kõik need koerte ahastused, kui nad väga väga oleks tahtnud kooli või tööle kaasa tulla. Kas hiilides või salaja mida iganes, aga inimesena peame jääma kannatlikuks ja targaks, et koera lõplikult küpseks kaaslaseks kasvatada.
Eile sain teada, et peab jälle hakkama korjama allkirju, kaevanduse laienduse peatamiseks. Ühtuses peitub jõud, kuid kummalisi asju toimub nagunii üle eesti igas piirkonnas. Nojah, ühe kaevanduse tekkele seisime vastu nüüd jälle, kuid seekord siis juba puuraukude tegemisele vastu seisma. Jutud on ilusad... kuid oma blogis ei viitsi detailidele laskuda, eks nädala lõpus kuuleb rohkemat.
Kuidas edeneb Ramsuga, üritame leida mingit ajutegevust hommikuks, kui rahvas kooli, kes tööle läheb. Täna hommikul katsetasin suure kondiga, niikaua kui jätkub konti on okei, aga otsa saab, siis läheb laul sama soodu edasi.
Kuna täna hommikul oli seda koera nutulaulu vähem, kui eelmistel hommikutel, siis lasime koera vabalt toimetama preemiaks. Muidugi esmalt läks mu noorema tütre jälgi mööda metsa vahele. Võtsin aega, kui kauaks kaob. Üsna varsti tagasi, proovisin enda juurde kutsuda, kuid tulutult usaldamatust väljendav keha keel, näitas midagi mis teeb väheke mõtlikuks.
Ja kadus juba koer meil teises suunas ja nüüd kadus seekord 15 min. Mõtisklesin, kus ta võis käia? Koju naastes pelgas inimese lähedusse tulemast, lõpuks mingi kavala nipiga ta kätte saime. Tegin jälle massaaži, mind huvitab ta tagumine keha osa. Eest poolt taha poole liikudes õrnade pehmete liigutuste saatel jälgides sama aegselt koera ilmet. Olles jõudnud koera tagumise kintsulihase juurde kui koer ennast alla poole vajutas ja vaatas kahtlustava pilguga üle õla tagasi. Silmadest läigatas hirmu, õrnalt puudutasin kuni tagumise jala varvasteni ja tagasi ülesse laudja peale. Mõtisklen jällegi keha hoiaku üle, kuid eks koera keha keel räägib enda eest ise.
Koer näksas eile mind kahel korral, kui peale massaaži lõpetamist ühe sõrmega ta üle nina kahel korral tõmbasin... ehmatasin ise ja koer ka ehmatas.
Mainin seda, et tegemist saksa lühikarvalise ja iiri setteri segu koeraga, siis ütlen nii, et kes pole linnukoera kasvatanud, et kõige raskem periood on kasvatuse ajal 1-2 aastani, kus siis just tahetakse inimesega väga palju koos olla. Praktiliselt seda tõugu koerad klammerduvad inimese külge, kuid teadliku tarkusega selles raskes kasvuperioodis, kui inimene jääb kannatlikuks ning leiutab ajutegevust, saab lõpuks asja. Töö on järjepidev ja mõõta saab ainult kuude ja päevadega, kuid ühel päeval käib kõks läbi ja koer ütleb, siin ma olen, kuulates sind mida ütled.
Oleme elanud üle kõik need koerte ahastused, kui nad väga väga oleks tahtnud kooli või tööle kaasa tulla. Kas hiilides või salaja mida iganes, aga inimesena peame jääma kannatlikuks ja targaks, et koera lõplikult küpseks kaaslaseks kasvatada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar