Ja ongi aasta eelviimane päev. Väljas ilmaks lumetu, hall ilm. Kanad on õues, koeri pean mõned päevad kinni hoidma. Naabrimees tahab oma kanade ,,röövli" kinni püüda. Ja metsa minekus peame arvestama teise teekonnaga.
Kui lund siiani saanud ainult nuusutamiseks ning talvemõnude nautmisest ainult pilte näha. Ja hinges unistused, et tahaks põhja kolida (seal lumi maas).
Kui vaadata koduseid loomi ja nende tegemisi, siis neil savi kas lumi on või mitte. Hobustele oleks küll vaja lund, sest kui nii edasi veel porine aeg kestab, pean võtma kasutusele metsakarjamaad, kus pinnaseks sammal ja pikemas perspektiivis süüakse viimane ajaviiteks  ära.
Huvitavaks juba see, et Kuremaal varastati silorulle. Ja jagati ning otsitakse kes võisid tegevust pealt näha, kui peale laaditi. Ja muidugi hoiatus, et silm peal ka kellel söödad põldude servas on. Käisin minagi eile kontrollimas oma söödarullide arvu. Mul õnneks alles, muidugi küll metsade keskel, aga mine sa võta kinni. Meie kandis veel Farmeri söödavarud põldude servas. On ka inimesi, kes ei tee vahet, kas tegu on põhurullide või heinarullidega.
Oh jah, muidugi varguseid pannakse enam toime, kui õues pori ja muda. Ja ööd pimedad kui kotis.

Järgime aasta ju punasetulekuke aasta. Meie Petka peab valvet ja naudib kasuisa rolli.

Merisiga Valgekesele saab näidata, mis õues toimub, kuid tema emotsioonid jäävad tagasihoidlikuks. Pigem sules oleks inimese lähedusse jääb turvaliseks ning sinna õue ei tõmba ükski närv.

Olgugi, et mul selja taga 6 päevane töönädal ei kahandanud see võimalust osalemaks 24.12 toimuval pere jõulupeol.
Pärast tööd sauna, kus teatud meditatsiooni ning rituaalsed tegevused suunanud oma keha olemuse parendamisele. Oo jaa, pärast sauna päris hea tunne ja peolauast ühte teist smeken guud tehtud kahe pere jõuluroogade katsetusi proovitud. Ehmatus mulle, kui pidin minema jõuluvana kotis peituvate kingituste järele. Esinesin mitmete jõululauludega ja süntekal saatis meheõde, kel muusikaõpetaja kutse ja muidugi töökoht koolis algklasside muusikaõpetajana.
Öösel peale ühte koju jõudes jagasin ühte koma teist head paremat lemmikutele v.a. närilistele. Vabandasin ette taha, piinlikust tundes, et nemad üldse ära unustasin. Ja värske kapsa poest ostmata unustasin, kuid täna ma sellepärast teekonda poodi ette ei võtnud.
Eilne päev kulges nii, et palju sain jõulu tervitusi koos soojade soovidega ja üldse on see nädal olnud imede nädal. Kohtunud selliste inimestega, kelle teekond mitme mere ja maa taha viinud on. Kohtumine imeliselt soe ja armas olnud. Tegemist siis ühe noore inimesega, kes meil aastaid ratsutamas käinud ja nüüdseks siis elupaik Austraalia. Kuid fb kõik võimas vahendab üksteise tegemisi nii et me ei jää kellegi elust osa saamata.
Muidugi meie talu fännid, kes jätkuvalt lemmikutele ehk koertele kõike head ja paremat saadeti, siis selle öösel ära jagasin. Imetlesin Sassut, kes magas nii sügavalt, kui teda kostitasin mõnusa rasvase suutäiega. Soovisib Sassule eraldi oma jõulusoovi. Kuid kõige imelisem kingitus oli mul, kuus tennisepalli, korraldasin koertega viskamise mängu, korda mööda Pipi ja Sassuga. Pipi on üllatuskoer, kes on ära õppinud, et nii lahe on mängida palliga ja tuua seda peremehele. Ja leiutada koertele igat masti vigureid, et viimast veel kätte saada.
Tänane päev kulges mul loomade lindude toimetamisega. Sain teada, et kanade teravili otsakorral ja pean lähimal ajal juurde hankima, eks suuremas koguses. Tundub, et 50 kg jääb siiski meie sulelistele väheks. Peab seda olema rohkem. Pean täna veel suhtlema vilja müüjaga. See kelle käest ma viimati ostsin jättis mulle ebakindla müüja mulje. Eelistan siiski, et mul edaspidi kohe saada oleks.
Tänane päev on olnud üks ütlemata lahe päev, sain puhata ja kirjutada oma artikkel valmis...
Yess...

 

Ja ongi jõululaupäev käes, täiesti uskumatu. Kuhu kaob aeg. Telliti artikkel ja pean 1 jaanuariks valmis saama. Teen seda... millest kirjutan ütlen kui artikkel valmis.
Tänane hommik algas tuule ja vihmaga, nojah alates, kui silmad lahti tegin.
Pole aega saanud uurida interneti vahendusel, kui kaugel või hull on linnugripiga. Mõtisklen miks on nii palju neid loom-linnu nakkuslikke haiguspuhanguid aastate lõikes tihenenud?
Kas tehakse tahtlikult või hoopis on kliima muutus tagamaaks või liiga tihe loomade asustus või hoopis muutunud riigikord veterinaarsete taudipuhangute korral. Meenub mulle nõuka ajast, kuidas loodi igasse võimalikku kohta (maakonna piiridele, farmi sissepääsudele jne., koolidesse, kauplustesse jne.) desomatid ja range kontroll liikumisel. Mäletan oma vanaisaga kaasas käies, kuidas kontrolliti sõidueesmärke ja sihtkohta liikumise suunda.
Miks nüüd ei toimi sellised asjad, lihtsalt riigikord ja huvitatus madal seisus. Keegi võiks ju ikka huvi tunda ning kindlaid sihte hoida, kuid jah aktuaalseks sai pagulasteema, mille tõttu tean. Kus jälle vassitakse ühe kuulsa maja renoveerimisel, kunagi nõuka ajal tuntuks saanud Kuusiku katsemajandi nimetuse all. Kus toimusid mitmete uute kultuuride aretamised ja muidugi ilmajaama teenuseid pakkuv tugijaam Rapla maakonnas (nõuka ajal oli Rapla rajoon).
Olgugi, et hoone ise on siiski osalt meenutav mõisahoone... Kuid jah kumb siis sellest tuleb kas hooldekeskus (kuigi uus Rapla hooldekeskus pidi teatavasti valla otsuse järgi Alu teele Haigla kinnistule). Ja muidugi on see otsus kindlalt kinnitatud. ... või pagulaskeskus..? mõelge mis meil saladuskatte all toimub?
 

Ja ongi selja taha jäänud neljas advent, olgugi, et eile. Nojah põdesin eile väheke, muidugi und jagus tervel perel ikka päris mitmeks tunniks. Kuna teine pool agiteeriva hoiakuga jälle kogudusse proovis meelitada, siis jah ikka kodus olemine sai ülekaaluks. Kuna 6 päeva iga päev väljas olla ei ole tahtmist enam kuhugile liigutada. Muidugi ravisin kohutavat peavalu, mehed juba teab mitmendat päeva nokitsesid ühe toa kallal. Tegevusega jõutud sinna maale, kus kanti lakki peale. Öösel hajuv lakilõhn aga peavalu tekitas. Hommikul jah enesetunne päris paha, kuid köömne tee abil suutsin enese kombesse saada.
Tegelesin loomadega ja nautisin kõiki tegevusi kodus. Kuid õhtul tekkis soov enne päris pimedaks minekut korra Kullamaal ära käia, panna lähedastele hauaküünlad. Seekord läks mu lähedaste haudade leidmine pimedas päris kiiresti. Kohale jõudsin juba pilkases pimeduses, mis mind üllatas, et Kullamaa kirikule on lisatud välis interjööri esile tõstmiseks välisvalgustus. Ja muidugi tekitas õdusa olemise. Ja muidugi omaksete haudadele süüdatud küünlad jah teatud õrna kuma surnuaiale. Nagu väikse valgusmajakad... kelle või mille jaoks.
Esmane visiit sai ettevõetud vanaisa-vanaema kalmule. Pärast vana-vanaema kalmule. Kahes erinevas kohas. Lõpuks liikusin lihtsalt vaikselt mõtlesin ja meenutasin vanadest aegadest, võtan tagasi lapsepõlve aegadesse, kuidas sai vana-vanematega Kullamaa surnuaial käidud. Lisaks kiikasin värsketele haudadele, kui vana või noore inimesega tegu, kes puhkamas värske kääpa all, millel värsked pärjad-lilled. Püüdsin meenutada miskit vanaisa vestlusest jagatud inimnimesid, kas on tuttav või mitte. Külastasin ka vanaisa ema ja vanaisa õe haudu...
Minevikust ikka palju, tagasi teele ei asunud enam mitte Koluvere kaudu, vaid valisin sellised kohad nagu Silla (vanaisa õppis oma lapsepõlves selles koolis, kunagi viis enne Saaremaale sõitu mind seda kooli vaatama, rääkides oma koolipoisi lugusid).
Vana Vigala, Kivi Vigala, Päärdu, Velise, Valgu... viskasin mööda minnes pilgu Võerahansu puhkemajade kompleksi majadele. Ei ühtegi valgust ja ühtegi tegevust mis viitas turistide viibimist või tähistamist mingil moel kollektiivi jõule.
Tee peal mõlgutasin omi mõtteid, et mida ma edasi tahaksin teha, ahjaa päeva nael. Kohtusin ammu igatsetud ja armastatud inimesega. Kahju, et see nii mööda minnes lühikeseks jäid, kuid olulised soovid ja mõtted siiski omavahel jagatud said. Olin ülimalt õnnelik, et üks jõuluime jälle sündis. Ja seda enam tekkis usk, et ka minul seisab ees uued muudatused. Kuigi soovitud ja kanditeeritud töökohta ei saanud, ei tähenda, et mu ees uksed suletuks jäävad. Olen laste keskis arupidanud, tegin uue kandideerimise. Küll ka mulle koidab sobiv töökoht, mis annab võimalust rakendada ellu oma õpituid teadmisi.
 

Mu väiksed pätid viirud on vallutusretkega jõudnud nümfide puuri. Ja kuidas nad neid lubjakive puuri seina küljest. Nümfkakaduud võtavad asja väga rahulikult ja muidugi üllatunud nägudega. Jälgides igat nende liigutust. Muidugi teine hea liigutus on see, kui nümfid kutsuvad viirusid lennukruiisile. Kõige pealt istutakse puuri katusel ja lehvitatakse tiibu ning tehakse kükkisteid mis väljendavad lendu tõusmist. Ja lõpuks tiheda sellise kükitamise tagajärjel ka lendu tõusnud. Tõuseb toas ikka tõeline lennumaraton, mis võrdub juba lindude hommikvõimlemisega. Kuid see kestab lühiajaliselt ja varsti istuvad kõik sulelised tavapärasel mugaval kohal.
Katsetasin täna kehtestavat keha keelt koerte peal. Käisin hobuseid vaatamas ning vaatasin koju toodud silorullid üle. Koertele mainisin, et nemad karjamaale kaasa ei tule ja nii see ka jäi. Muidugi Nordik kibeles ikka, kuid kontrollis kaudselt küüni tagant siiski piiludes. Sügasin ja patsutasin, Hertale tegin massaaži nina peale (selline massaaž tekitab hobuses unisuse, lõpuks paneb veel silmad ka kinni).
Vaatasin hobuste kabjad ja muud kehaosad üle. Peab kontrollima ju, vaatasin Testu teki olukorra ning katsusin ka teki alust, kuidas soojaga on. Siiani on tekk okei. Eelmise tekiga selline teema, juba vooder esimestel päevadel rebenes, mida oli vaja õmmelda. Muidugi võib vahel mõni firma toode ei olegi nii kvaliteetne. Jutt oli kena kui toda tekki soetasin, kuid praegune tekk oli hinna ja kvaliteedi suhtes mulle sobiv. Siiani on see tekk täiesti ok.
Hobused üle vaadanud ning nendega suhelnud.
Võtsin metsamineku koertega ette, aga tekitasin olukorra, kus mina siiski juhirollis.
Nojah Sass ja Sofi erutusid ja olid nii valmis metsa minekuks, et nende haukumine ületas igasugused detsibellid. Ja selle tõttu ärkasid ka teised pereliikmed. Üritasin mis ma üritasin, haukumist ma vähendada ei suutnud. Tegin nendele väikse jänesehaagid, oo jaa. Nii kui koerad mu silmist kadusid jooksin kähku teises suunas ja varsti tormas mu neljaliikmeline karvaste armee must mööda teises suunas. Oo jaa, tegin uue jänesehaagi taas võtsin uue suuna. Ja kui koerad märkasid, et ma jälle kadunud, tormasid muidugi mind otsima. Tegelikult neile meeldib, kui inimene midagi uut leiutab. Jalutuskäigud ei tohi ühekülgseks vaid nendele tuleb kogu aeg ajutööd anda.
 

Alustada hommikut kohvitassi lastega. Sai vesteldud pojaga tööde lainetel. Hetkel tööpakkumine okei. Saab kogemusi ning vaba aega normaalselt rakendada. Unistab ju lubade taotlemisest. Järgmine aasta veel oma autost. Lastel on üllad unistused ja hämmastav, et iseseisvad otsustusvõimelised. Hea uhke tunne.
Mul pole selliseid probleeme esinenud oma lastega, millega olen pidanud viimastel aastatel palju kokku puutuma võõraste lasetga.
Kurb tõdemus, tean eksisteerivad trennid, huviala ringid, kus leidub huvitavaid tegevusi erinevas vanuses, aga miks noored sinna ei jõua. Probleem seisneb vanemate vähesest huvist, mida peaks tema laps vabal ajal tegema. Vanemad on isoleeritud tööga ja koduse elu vastu on väike huvi.
Kas keegi on huvi tundnud miks tekivad kurjategijad? Tegelikult väga paljuski on süüdi vanemate vähene huvi, mida teeb tema võsuke vabal ajal. Ja vanemate moraalne ning füüsiline toetus lastele igas vanuses. Milline peab olema vanema ja lapse vaheline usaldus, see peab olema kogu aeg. Kui usaldus ära kaob.
Olen töötanud vallas noortetoa juhina ja kokku puutunud erinevad vanuses teismelistega ning nende probleemidega. Mulle on noored isiklikult avaldanud palju peres valitsevatest probleemidest.
Ja kui ma toon võrdluseks noori, kes kauplustes käivad lihtsalt nutimobiilis istumas ning sihvkasid söömas ja poepõrandat risustamas. On ammu ilma tekkinud küsimus, kus on vanemate silmad? Miks tüdrukud löövad aega surnuks lihtsalt poiste kambas ringi joostes ja tekitades pahandusi? Miks...? miks...? miks...?
Mis ajendas täna selliselt kirjutama... Eelmine nädal kohtusin kahe inimesega, kes tulid ja astusid ligi ja tegid lolli nalja. Ühele inimesele tuletasin tema laenatud võlga (tean kui paljudelt laenanud ning tean mis tol korral juhtus). Kui palju on nende emade lapsed korduvalt vargustega vahele jäänud. Pahandasin ning vastasin väärika tõdemusega, mida arvan tema üle pakutud naljast. Tahtmine oli kohe politseisse ilma igasuguse naljata saata.

Kaunis noor tammeke lehtedega. Samas jääb kauniks loodushärmas. Käisin söödatagavara uurimas, kui palju on ja mismoodi söötmist korraldada. Hoian elul ja tegemistel kogu aeg silma peal. Ei saa ju teistmoodi. Kui ise teeme, siis peab ju ka mõtlema, et tegema peab nii, et juurde ei pea ostma. Mõned aastad tagasi, alustasin talvist söötmist tiba valesti, kohe vale arvestus maksis kätte.

Käisin vaatasin naaberkinnistu metsa maha võtmis tegevust. Muidugi natuke kurvaks tegi, eelmine aasta kevadel võeti vanemad puud maha, pole aastatki möödas, kui kogu mets maha võeti, isegi noored, mis esmalt jäeti. Tekitab küsimärke. Alles jäetuteks olid säilikpuud.

Pärast pühapäevast ujumist oli ka mu väsimus nagu käega pühitud, et eilseid tegemisi lausa rõõmu ja lustiga tegin. 

Muidugi head meelt tegi, et terve pere oli kodus. Anete käis kodus põdemas ja ravimas. 

Tuleks lumi maha, saaks ree ja saanisõitu teha. Herta kabjad on jälle selle külmund pinnase tõttu ära murdunud. Küllap mõni tahaks mu kapsa aeda kiviga visata. Sügisel sai tehtud nendel kellel seda vaja oli. Kuid ikka probleem, juba rõõmustasin, et kabjad on kenaks muutunud, nojah ära iial ütle iial... Peab hakkama Herta tütart pigem ette käima õpetama, sest Herta kabjad jah, konsulteerin ühe sepaga, kes oskab nõu anda, mida tegema peaks. Ise olen põhisuuna võtnud värkimisele. 

Sass oli täna lahe, nõudis et oleks tema söömise juures. Oh jah, kuidas see söömine muutus temal rohkem nagu tähelepanu nõudmiseks. Muidugi pakkusin  talle oma seltskonda, ei saa ju koera soovi maha materdada. Milline õnnis nägu jälle peas, katsetasin mitmeid variante, kas tahab jagada. Seekord jagamise soovi polnud.