Ja ongi selja taha jäänud neljas advent, olgugi, et eile. Nojah põdesin eile väheke, muidugi und jagus tervel perel ikka päris mitmeks tunniks. Kuna teine pool agiteeriva hoiakuga jälle kogudusse proovis meelitada, siis jah ikka kodus olemine sai ülekaaluks. Kuna 6 päeva iga päev väljas olla ei ole tahtmist enam kuhugile liigutada. Muidugi ravisin kohutavat peavalu, mehed juba teab mitmendat päeva nokitsesid ühe toa kallal. Tegevusega jõutud sinna maale, kus kanti lakki peale. Öösel hajuv lakilõhn aga peavalu tekitas. Hommikul jah enesetunne päris paha, kuid köömne tee abil suutsin enese kombesse saada.
Tegelesin loomadega ja nautisin kõiki tegevusi kodus. Kuid õhtul tekkis soov enne päris pimedaks minekut korra Kullamaal ära käia, panna lähedastele hauaküünlad. Seekord läks mu lähedaste haudade leidmine pimedas päris kiiresti. Kohale jõudsin juba pilkases pimeduses, mis mind üllatas, et Kullamaa kirikule on lisatud välis interjööri esile tõstmiseks välisvalgustus. Ja muidugi tekitas õdusa olemise. Ja muidugi omaksete haudadele süüdatud küünlad jah teatud õrna kuma surnuaiale. Nagu väikse valgusmajakad... kelle või mille jaoks.
Esmane visiit sai ettevõetud vanaisa-vanaema kalmule. Pärast vana-vanaema kalmule. Kahes erinevas kohas. Lõpuks liikusin lihtsalt vaikselt mõtlesin ja meenutasin vanadest aegadest, võtan tagasi lapsepõlve aegadesse, kuidas sai vana-vanematega Kullamaa surnuaial käidud. Lisaks kiikasin värsketele haudadele, kui vana või noore inimesega tegu, kes puhkamas värske kääpa all, millel värsked pärjad-lilled. Püüdsin meenutada miskit vanaisa vestlusest jagatud inimnimesid, kas on tuttav või mitte. Külastasin ka vanaisa ema ja vanaisa õe haudu...
Minevikust ikka palju, tagasi teele ei asunud enam mitte Koluvere kaudu, vaid valisin sellised kohad nagu Silla (vanaisa õppis oma lapsepõlves selles koolis, kunagi viis enne Saaremaale sõitu mind seda kooli vaatama, rääkides oma koolipoisi lugusid).
Vana Vigala, Kivi Vigala, Päärdu, Velise, Valgu... viskasin mööda minnes pilgu Võerahansu puhkemajade kompleksi majadele. Ei ühtegi valgust ja ühtegi tegevust mis viitas turistide viibimist või tähistamist mingil moel kollektiivi jõule.
Tee peal mõlgutasin omi mõtteid, et mida ma edasi tahaksin teha, ahjaa päeva nael. Kohtusin ammu igatsetud ja armastatud inimesega. Kahju, et see nii mööda minnes lühikeseks jäid, kuid olulised soovid ja mõtted siiski omavahel jagatud said. Olin ülimalt õnnelik, et üks jõuluime jälle sündis. Ja seda enam tekkis usk, et ka minul seisab ees uued muudatused. Kuigi soovitud ja kanditeeritud töökohta ei saanud, ei tähenda, et mu ees uksed suletuks jäävad. Olen laste keskis arupidanud, tegin uue kandideerimise. Küll ka mulle koidab sobiv töökoht, mis annab võimalust rakendada ellu oma õpituid teadmisi.