Super paari päeva  jooksul on veetud kolm koormat sönnikut. Kolm koormat veel ära vedada siis koduaia tarbeks ja eks möned kottidega soovijate soovid vaja täita. Nii mu tegusad päevad on päris toimekad ja sügisesele ajendatud. Pikk kena soe sügis.
Kohtusin seeläbi mitmete inimestega. Kõige värvikamaks ja sisukamaks vestluseks kujunes mul Vetemaa prouaga. Ja sain teada päris palju huvitavat nende pere elust. Poeg on merebioloog ja töötab Tartu ülikoolis õppejõuna ning kasutab praktilises töös palju Vilsandi saart. Tütar aga töötab Riigikogu kantselei juhatajana. Päris hea teada, kes meie piirkonnas on huvitavad isiksused.

Natuke kiinitövest.

Üks teema on veel päeva korda kerkinud. Uurisin ja puurisin kõik oma kabjalised pea-laest kabjapõhjadeni üle. Nojah õnneks, kuid kontrollima peab, kuuldavasti on piirkonniti levima hakanud maokiinid. Ja kuidas neid avastada...
Ei viitsinud trükkida kogu raamatu teksti ära, leidsin oma siseparasitoloogi raamatust siis vajaliku info... Mul igaks elujuhtumiks ikka teavikuid...

                                                    Gasterofiloos

                                                               Gasterophilosis

Nüüdse aja ravi on tiba teisem, kuid tasub kohaliku vetiga või hobusekasvatuse vetiga, kes valdab teemat enam. Mina konsulteerin, kui midagi mul silme alla jäi või kahtlust äratab. Ja kevadel hankisin insektsiidse vahendi, mis toimib nii puukidele, kihulastele ja muudele putukatele. Tegin eile selle aasta siis kolmanda korra tõrje.

Millest küll alustada, kas vanatüübilise Tori tõu omavate inimeste ehmatavast uudisest millega üks eesti-s... hakkama saanud ning endale loorbereid lõigata tahab... mille või kelle arvelt... muidugi emotsioone on seinast seina, kui tegelikud tagamaad sellest räägivad. Eks bürokraatia hunt on vabariigi tasemel närimas-õõnestamas maineka hobusekasvanduse mentaliteeti. Ja eks üks hing aga soovides endale lubada teiste töid maha teha... Ja kuidas edasi... miks anti eakad tori märad sakslannale...?
Lugu ise siis avaldati järgmises meedia väljaandes ja on loetav ka inetrneti portaalist:
http://lounaleht.ee/?page=1&id=20282
Ja mida mina arvan, on see, et viimane on avaliku käitumisega enesetunnustuse otsingul liiale läinud. Muidugi võib loopida kõiki poriga üle, kuid mina tean ning eelistan, et tori tõugu hobune kuulugu torisse, kus ta on sündinud ja kasvanud. Kas siis riik tõesti ei suutnud säilitada eakate hobuste sünnikodu eelisõigusi... Ja mis edasi..? Edasi kujutan ette nende hobuste saatus on lahtine. Kuna teada, kuidas nende eluolud nüüd on ja olles lugenud paljude arvamusi ja teadmisi Ute tõelise olukorra kohta. Arvan, et teen ka tänavu aasta just sinna kanti asja. Jaa mul oleks väga vaja kohtuda oma sugulastega, kes elavad Ute naabruses. Nojah mainin, eks mullegi jookseb infi. Tavaliselt ma kuulujuttudega kaasa ei lähe, siis kaitsen loojaid, tegijaid ning kes on olnud tublid vaatamata kõigele bürokraatiale... Ikka meenutan toda raamatut ,,Seltsimehed Torist" väga võimas mis kõik toimus, et hobusekasvatus saaks taas jalgele tõusta. Ja tuleb üks inimene, kes nullib oma meediakajastuses suurelt, õõnestades teiste tublide ettevõtlike inimeste initsiatiivikust maatasa tehes.
Vabandan Jaanus Kallaste ees, et tema nime siin julgen mainida. Olen mitmeid kordi sealt oma ponidaamidele toonud poni täkku. Milliseid nõuandeid ja nippe sain ma seal käies. Kuigi ma pole suur näitustel käia olnud ei ole ma kellegi hobusekasvataja pahuksisse läinud. Kuigi jah vahel mõni terav teema on kerkinud, kuid aeg on oma töö teinud ja ajavakku ning unustuse hõlma kadunud. Kuid jah minul kipuvad mõned asjad väga selgelt ja teravalt mälus püsima. Olen endalt korduvalt küsinud, et kuidas saaks mõnda asja meelest pühkida, et saaks kontrollimatta olukordasid, et ei peaks meenutama vanu asju.
Ja teine halb uudis
http://hobumaailm.ee/index.php?page=1&m=9&y=2016&id=3923
Kaotus parim trakeeni täkk, kel oli annet takistussõidule...

Ja mis head sündinud, ikka sügise jätkudes oleme valmis talve tulekuks. Kuid eks ajad on kiired ja soov edasi liikuda suur. Toimetan ja tegutsen noorte hobustega, kuna üks laps jätkab õpinguid Tartus, siis teda nii tihedalt kodus ei näe. Mõtisklen, et järsku peaks oma sporthobuse märale järgmiseks aastaks kaasa vaatama, kellega järglane soetada. Vaatame ja mõtleme.
See kuu on päris tegus ka hobustega tegelemisel. Leidsin veel ühe hea kodus töötamise viisi, mida mulle palju pole vaja. Lihtsalt tund-paar kulub hommikusel ajal ja ongi mu aeg mõnusalt täidetud. Mis saab enamat ja parimat olla, kui teha armastatud-unistatud asi juba reaalselt ellu viia. Yeeh olen happy...
 

Hämmastav, aga eile jõudsin päris palju kodus korda saata. Imetlesin loomi ja nende toimetusi, keda küll kausis lobistamas. Ja seda kuidas Nordik käpa pardi spa-vanni pistis ning pardid delikaatsesse kaugusse jalutasid, et siis isand penil lasta jahutustseremoonia läbi viia. Korraldasin eile raskeid otsinguid ja see läbi tekkis mõtteid, et peaks natuke ümbrust vahetama ja otsinguala keerulisemaks tegema. Mõtteid on ja mõnel hommikul ma selle korda saadan.

Nii mõnus on õhtuti loomi-linde toimetada. Juba koerte abi on niivõrd suur. Näit. täna õhtul oli üks kana välja jäänud ning koerad võtsid vaevaks haukumisega teavitada, et üks suleline õues jalutamas. Ja kohe saigi tegelane koerte abiga juhatatud kanakuuti. Ja imestasin, kui kena kehahoiak on Nordikul kana jälgides. Kiidan teda alati sellises poosis ja mida rohkem aega tema seltskonnas veedan ning tegelen saan üha mõistma, milline roll tal meie perele on.
Ja kuidas korraldada oma aega. Vot ei tea, kui palju ma suudan küsin pidevalt endalt. Tellitud on hobusesõnnikut, kuid juba tööd jaotuvad iseenesest. Poeg on valmis oma jõuga tolle tööga hakkama saama. Eks mina olen see kärutaja.
Lahe oleks, kui tuleks uusi ratsutajaid. Praegu ju kenad ilmad. Miks mitte teha mõni trip hobustel metsa ja nautida sügisloodust.

 

Kahju on see, et ma eile ei saanud kõikidest osalejatest pilte, kuna mu kaamera sootuks keeldus töötamast. Kaks olulist tegijat jäid pildile kandmata. Kahju ja vabandused blogi lugejate ees.

Täna oli mul suht naljakas tunne, kui sain teada, et on vaba päev. Olin juba valmis tööle minema, kuid jah selgus, et mul siiski vaba päev. Ja koju vallast jõudnud istusin enne maha mõtlema, et millest küll alustada.

Alustasin kappide tuulutamisest, leidsin miskit ajaloolist materjali oma elutööst. Hulga aastaid tagasi juhtus meie majas selline lugu, kus ponimära hülgas oma järglase ja keeldus igasuguse valemiga omaks võtma

Meenus, et mul vaja ühed olulised paberid Maaülikooli vaja tagastada ning otsisin need ülesse.

Veel täiendavalt pilte eilselt rakendipäevast.  Autasusatmisele ei jäänud.

Meeldis vigursõit mäel ja groomi töö kutsari taga. Kui osavad võimlejad peavad nad ikka tempo peal olema.

Rada koosnes mitmest takistussõlmest või koridorist. Igal juhul mina kes ma seda ala pole üldse suurt uurinud, sain nüüd selle päevaga tiba targemaks. Ja millisel korral tulevad karistuspunktid ja mis ajale juurde liidetakse.

Ülar Raudsepp, oleksin tahtnud kahe viimase võistleja tegevust pildile jäädvustada, kuid kaamera töö peatus ja ühegi valemiga ei suutnud taastada tööd kaameras. Pildid tegin tahvel arvutiga.

Vabandan pildi kvaliteedi pärast, kuna fotokal jälle mingi probleem, kas sisse pugenud tolm ja seetõttu väheke täpiline. Ja muidugi on see pilt pärit siis 10.09.2016 juba koolisõidu algusest, kus siis Eve Haggi tervitamas kohtunikku. Lihtsalt kaunis on too rõivistu.

 Pildi tegi vanem tütar Aade. Kes siis sõitis rattaga kohale.

11.09.2016

Täna sai käidud siis Lau külas toimuval rakendivõistluse teisel päeval kaemas. Täna oli siis kross, kuna eelmine päev oli kostüümis koolisõit ja täpsussõit koonuste vahel. Muidugi igal alal on vaja vastavat varustust alates juba vankritest ja hobuinimeste tualetti ehk siis rõivistut. Muidugi kena on vaadata ilusaid hobuseid, kes on juhitavad ja kaunid liikumisega. Oli näha pikki tunde tublit tööd, et hobuseid nii hästi treenida. Natuke sai ka hobuinimeste keskel mõtteid vahetada. Juba mõnegi mehe tundsin kõnest ära. Imestan oma võime üle, nagu koer, kes oma tuttava inimese hääle või liikumise kinni võtab.

 

 

Reelika Rätsep Sangariga

Anu Matsoo paarisrakend, kuid noored tegijad juhtisid. Anu mainis, et tema teeb tööd, kui väljakutsed on. Kuulsin eemalt, kuidas Urmas Saks kommenteeris kutsari pukis oleva noore neiu oskuste kohta. Muidugi see oli positiivne ja väga informatiivne. Eks nii mõnigi alavõhik püüdis Urmase käest lisaküsimustega infot saada, et rakendivõistluses toimuvaga ennast kurssi viia. Kuid olles ise näinud ja kokku puutunud erinevate inimestega on jäänud mõtlemine ikka pinna pealseks.

Tegija Riina Röa, kelle nimi on tuntud väljaspool vabariiki.

Eve Haggi eesti tõugu ruunaga, kena tumeda värviline võik suksu.

Signe ja Eve Haggi, mulle pakkus põnevust mäkke tehtud takistusriba, kus pidi oskuslikult manööverdama.

Esimesena startinud võistluspaar ja ohje hoiab Reelika Rätsep