18. september 2016


Millest küll alustada, kas vanatüübilise Tori tõu omavate inimeste ehmatavast uudisest millega üks eesti-s... hakkama saanud ning endale loorbereid lõigata tahab... mille või kelle arvelt... muidugi emotsioone on seinast seina, kui tegelikud tagamaad sellest räägivad. Eks bürokraatia hunt on vabariigi tasemel närimas-õõnestamas maineka hobusekasvanduse mentaliteeti. Ja eks üks hing aga soovides endale lubada teiste töid maha teha... Ja kuidas edasi... miks anti eakad tori märad sakslannale...?
Lugu ise siis avaldati järgmises meedia väljaandes ja on loetav ka inetrneti portaalist:
http://lounaleht.ee/?page=1&id=20282
Ja mida mina arvan, on see, et viimane on avaliku käitumisega enesetunnustuse otsingul liiale läinud. Muidugi võib loopida kõiki poriga üle, kuid mina tean ning eelistan, et tori tõugu hobune kuulugu torisse, kus ta on sündinud ja kasvanud. Kas siis riik tõesti ei suutnud säilitada eakate hobuste sünnikodu eelisõigusi... Ja mis edasi..? Edasi kujutan ette nende hobuste saatus on lahtine. Kuna teada, kuidas nende eluolud nüüd on ja olles lugenud paljude arvamusi ja teadmisi Ute tõelise olukorra kohta. Arvan, et teen ka tänavu aasta just sinna kanti asja. Jaa mul oleks väga vaja kohtuda oma sugulastega, kes elavad Ute naabruses. Nojah mainin, eks mullegi jookseb infi. Tavaliselt ma kuulujuttudega kaasa ei lähe, siis kaitsen loojaid, tegijaid ning kes on olnud tublid vaatamata kõigele bürokraatiale... Ikka meenutan toda raamatut ,,Seltsimehed Torist" väga võimas mis kõik toimus, et hobusekasvatus saaks taas jalgele tõusta. Ja tuleb üks inimene, kes nullib oma meediakajastuses suurelt, õõnestades teiste tublide ettevõtlike inimeste initsiatiivikust maatasa tehes.
Vabandan Jaanus Kallaste ees, et tema nime siin julgen mainida. Olen mitmeid kordi sealt oma ponidaamidele toonud poni täkku. Milliseid nõuandeid ja nippe sain ma seal käies. Kuigi ma pole suur näitustel käia olnud ei ole ma kellegi hobusekasvataja pahuksisse läinud. Kuigi jah vahel mõni terav teema on kerkinud, kuid aeg on oma töö teinud ja ajavakku ning unustuse hõlma kadunud. Kuid jah minul kipuvad mõned asjad väga selgelt ja teravalt mälus püsima. Olen endalt korduvalt küsinud, et kuidas saaks mõnda asja meelest pühkida, et saaks kontrollimatta olukordasid, et ei peaks meenutama vanu asju.
Ja teine halb uudis
http://hobumaailm.ee/index.php?page=1&m=9&y=2016&id=3923
Kaotus parim trakeeni täkk, kel oli annet takistussõidule...

Ja mis head sündinud, ikka sügise jätkudes oleme valmis talve tulekuks. Kuid eks ajad on kiired ja soov edasi liikuda suur. Toimetan ja tegutsen noorte hobustega, kuna üks laps jätkab õpinguid Tartus, siis teda nii tihedalt kodus ei näe. Mõtisklen, et järsku peaks oma sporthobuse märale järgmiseks aastaks kaasa vaatama, kellega järglane soetada. Vaatame ja mõtleme.
See kuu on päris tegus ka hobustega tegelemisel. Leidsin veel ühe hea kodus töötamise viisi, mida mulle palju pole vaja. Lihtsalt tund-paar kulub hommikusel ajal ja ongi mu aeg mõnusalt täidetud. Mis saab enamat ja parimat olla, kui teha armastatud-unistatud asi juba reaalselt ellu viia. Yeeh olen happy...
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

1.04.2024 karjalaskew päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. ...