Kaarti uudistamas, teen palju eeltööd enne uute kohtade külastamist ja räägime lastega läbi, kuhu minna ja mida nad jälgima peavad. Nagunii olen auto juhtimisega tegevuses. Pilt ise on tehtud Kurtna Järvistusse kuuluvast ühest järvest... nimi ei meenu, algas see Järvega, kuidas lõpp ei meenu miskit moodi.
Peaks ütlema, et Ida-Virumaa puhke-telkimisalad on väga reostatud. Leidub igat masti prügi. Leidsime natuke vähese prügiga kohakese. Kuidas tean seda kanti...? Olen sealt teise rattamatkaga läbi sõitnud ,,Kuidas elad Virumaa" kuni Narvani. Oli mu elus veel külastamata Narva-Jõesuu ja Vask-Narva ning muidugi ka kuulus  Kuremäe klooster. Kus jõudsin ka minagi nüüd ära käia.

 

Muidugi ei saa mainimatta jätta, ammutasime ka kohalikust allikast endale järgmise ööbimiskoha jaoks anuma allikaveega.  Kuna ostsin veel kohalikult laadalt ühe 7l anuma lisaks. Imestasin kõigest osatakse teha raha. Mõtteid tekitas inimeste ohjeldamatu reis allikale, kas inimeste massiline liikumine ei mõju piirkonnale kahjustavalt.
Näha kloostrit siseõue poole pealt. Ja kuidas Nunnad igapäeva argiseid töid tegemisi teostasid.

Vask-Narva väike kohake Narva jõe suudmes Peipsi veeres. Ühtepidi ega sinna eriti tagasi ei kipu, aga kui oleks endal isiklik paadike siis küll.
Unistan oma isiklikust kajakist.

Veel Vask-Narvast, eriskummaline oli see, et kloostriaiaga ümbritsetud veneõigeusu kiriku hoovis toimus laat.

Pilt RMK rabasaarel asuv metsaonniks kohandatud talumajast alles olev elamu. Mina tutvumas külaliste raamatuga. Uurisin kas eksisteerib ka minule tuttavaid inimesi. Veetsime öö Muraka Raba keskel. Juba teekond sinna oli paras katsumus. Kuid külaliste raamatust järeldasin, et sinna on külalisteks eksinud kes armastavad loodust rikkuda ja lõhkuda. Kurb mõelda, ise jätsime maha korras ja puhta maja. Ja öö magasin nagu nott ei kuulnud isegi seda, et pesamuna nahistas, kes ei saanud kõva nari pärast hästi uinuda. Igal juhul tore reis oli. Kõik jäid rahule, tegime ära need asjad, mida pole ei ise ega lapsed veel näha saanud.

Hämmastav juba päevas loeb blogi pea 300 külastajat. Mis tehtud, täna kulgesime ratsa Rapla köige otsemat teed ja pärast Raikküla taguseid heinamaid tagasi koju, käies veel ujumas Estonia järves hobustega. Köigepealt tegin koristustööd, sest möned peo pannud inimesed olid maha jätnud alkohli ja ölle pudelid, osad olid loobitud ja vedelesid vee pöhjas. Jube vöib olla, kui möni hobune astub klaaspudeli puruks. Igal juhul kontrollisin veekogu pöhja kalda ulatuses korralikult. Üks halb mälestus kummitab siiani, eriti veel löhki löödud pudeli pöhja  osas, millel teravad servad püsti.
Tagasi teel läbi köige otsemat teed metsast nägime kuuseriisikaid. Kuid oletan kuiv aeg on teinud oma töö.
Päeva võis kordaläinuks lugeda ja ma ise üle hulga aja jälle sadulas istuda.
 

Kuidas alustada, päevad on päris kiirelt käest kadumas. Olen saanud ka heinamaad niita. Üks päev kulus täielikult linnas käimisele ja pärast jälle tööle naasmisega. Mõtiskledes tagasi Narva linna liikluskogemusele, siis olles küsinud mõnedelt tuttavalt nende kogemusi. Üllatust valmistas see, et puudus igasugune sõidurida. Õnneks toimis liiklus olemasolevate liiklusmärkide järgi. Igal juhul tunde järgi sai Narva linnast välja sõidetud. Ikka tänan seda 7 meelt mis mind ja lapsi ikka metsast välja on aidanud.
Proovin saata oma elu esimest cv, kandideerin, aga kuhu veel ei maini. Katsetan, kas mul on lööki osalisele töö ajale. Kas saan oma aastatepikkuse kogemusega kellegile kasuks olla.

Meie mõnus pardipere uute prouadega. Noored mammid on veel arad inimese ees. Kuid anname aega, küll harjuvad.

Sass ja Sofi mõnusas poosis.

Meie selle suvised ainus pesakond tibusid juba pea kenadeks kana-kukehakatisteks sirgunud.

Ja ikka kergelt hinge nukrus toon pugemas ja pea kus lapsed koolipinki nühkima asuvad. Ja muidugi on see aasta palju muutusi mu enda majapidamiseski. 

Treenerikutse omandamisest...

Proovisin ennast kurssi viia treenerikutse taotlemisega seonduva praktikal osalemisega. Natuke tekitab mõtlemist, kuid asi nõuab läbi närimist ehk siis mitmete alatundjate-treeneritega suhtlemist, et kõiges soovitud selgitust kuni eksamini välja jõuda. Kuid tundub, et asi on päris töömahukas ja tekkis küsimus kas suudan. Ma ei luba, kuid proovin ja lähenen asjale päris rahulikult. Tean enda seisukohalt ,,tasa sõuad, kaugele jõuad".
Juba vestlus Tondi ratsaklubi treenerina töötava Sirje Argusega jõudsime kuhugile välja. Tunnen teda päris palju, kui kunagi asus Väo karjääri kaldal väike tall (22 hobusega), kus treeneriteks Viive (koolisõit) ja Vello (kolmevõistlusaladel) Viira paar ALMAVÜ Jõu klubi nimetuse all treeniti noori võistlejaid. Olen ajaloo peale mihkel, kui Väost tall Jürisse koliti, siis jäi maha palju olulist paberit, millest sorteerisin endale huvitavamad palad. Saades sealt ka endale ühe huvitava materjali koolisõidu kava läbi töötamiseks. 
Muidugi Sirje Argust tuleb ka teada ja tunda ,,Viimse Reliikvia" filmist Agnese rollis, ratsutamises dublandina nime teinuna. Oli üks edukamaid kolmevõistluses Vello Viira õpilasi. Jõudis mitmeid kordi Nõukogude Liidu poolt välja antud meistrivõistluste tiitlitele.
Ei saa ka mainimatta jätta, kellega siiani suhtlen on Ain Unt Lagedi Ratsakooli omaniku ja treenerina. Olen mitmeid kordi teinud temaga koostööd ja muidugi ikka hobuste-ratsutamise valdkonnas. 
Jüri talli kujunemisse panustas ja õla alla pani Oolaf Tamberg (A.Sommerlingi direktor). Oli tema üks suur hobustefänn, kes aitas trakeeni parima tõumaterjali hankimisel venemaalt Niitvälja tallidele.   
Jüri valmis see kuskil 1984 aastaks. Käisime vanaisaga pidevalt hoone ehitust vaatamas. Kui ma jälle vanaisaga kaasas, palusin mööda minnes, et ta viiks jälle mind sinna. Sinna ma ratsutama ei pääsenud, sest treeneril oli oma arvamus minu kehalistest eeldustest ratsasporti, kuid teadsin Vello taustast pigem rohkem, kui ta arvatavasti ise. Mõnede inimeste teod käisid kohalikke pidi rohkem ette, kui keegi oskab arvata. Kui inimene, kes meelas alkoholile ja muudele ihadele järgi annab, siis jah. Kipub olema külal nii kõrvad, kui silmad... Imestan siiani, et mõned asjad on nii sügavalt mälus kinni.
Rääkida inimestega, mida ma tean ja olen mõndagi ise näinud, kuid teadmine, et negatiivne info isiku kohta otsekoheselt ei vii sihini.

Ja varsti septembrikuu.

Natuke töödest  tegemistest eemal olla saanuna on ikka päris mõnus. Hämmastav kordagi ei mõelnud töö peale või kodus ootavate tööülesannete suhtes. 
Oii, kuidas mulle meeldib kulgeda pikki maanteid ja maha saigi pea 800 km kolme päevaga. Külastasin ühte vanat reisituttavat Berliini reisilt. Olen selline, kes  eriti plaani ei võta, kellegile külla minna. Ida-Virumaal on ta ainus lähedane tuttav, kellega säilib siiani soe side. 
Kui viimast ööd metsaonnis veetsime, siis küpses plaan lastega läbi arutades, et käime ära. Pikalt reisist siin ei pajata... pigem mis kodus toimus.
Kõigega hoidis kursis Olav, kes neljapäeva õhtul kergelt pohmellis ja viinalõhnadega autosse istus.  Häiris tugevalt, kuid hoidsin enda teada ja midagi teravat ma ei öelnud.  
 Muidu kui temale usaldada loomi võib, kuid seekord oli tema joomaperioodi see teema, et põdes alkoholi tarbimise järgset ärevushäiret. Ja Nordik koer oli sellest kergelt tundlik ning koerad ei osanud ka midagi tarka... Mainin, et kui esimene kõne kodust tuli, et Nordik jahib kanu. Pidi panema koera kinni, mainisin seda Olavile, et võtku asja rahulikult ja proovigu mitte ärevas meeleolus olla. Kuid ma ei hakanud tema otsust ümberlükkama, et koera kinni hoida, kui kanad lahti on. Kurb tunne valitses, kui mõtlesin, et mu töö ja vaev koeraga vett vedama läheb. Koju saanuna lasin koera kohe lahti, oii kui hea meel tal oli. Ja ei mingeid kanu... Loomad ei kannata ebakindlat olekut inimeses, seda enam kui tegu koertega, kes haistavad juba energiate liikumisest, mis meeleolus inimene on. Olav ei olnud tema ise, tajusin seda juba neljapäeva õhtul. Ja veel üks ebameeldivus mis tekitas Olavis rohkem pingeid oli hobuste aiast välja tulek. 
Imestasimegi, et kui me ise kodus oleme ei ole sellist asja, kus hobused ise aiast välja tulevad. Kuid õnneks suutis ennast kokku võtta peale telefonikõnet ning talutas loomad ükshaavalt teise aeda. Kiitsin teda, ei ole mõtet riielda inimesega, kellel on probleem enda sisemsuses peituvate psühholoogiliste probleemidega. 
Ja õnneks, kui teise päeva õhtuks oma laagrit rabasaarele vedasime, siis kõne Olavilt, et kõik on kodus okei. Oli mul meeldiv kuulata. 
Ja koju jõudes jooksid asjad normaalses korras, muidugi teise poole tegemistest ja käimistest ei tea midagi. Kordagi ei suhelnud isegi koduse elu olu ja toimetuste osas. Minule on siiani jäänud teadmine, et keegi peab olema kodus ja nüüd seisab ees veel tuleproov on suurte laste uutesse koolidesse minek, kuidas see mõjutab kõiki protsesse ja edasiminemisi. Mõte on võtta endale üks lastekodu laps, aga millal ei tea. Olen hästi liikuv ja koduseks jääda ka ei taha. 

15.august.2016

Sajab ja sajab... Juba hakkab sadude hood vastumeelseks muutuma,  mis suvi see on? Loodan, et homseks ikka midagi paremat on loota...

On kirjakurat... eilne tekst on haihtunud nagu nõia väel. Ja enam ei viitsinud meenutada mida kirjutasin ning korrata enam ei viitsinud. 

Nii loo enda juurde... veetsime Varbolas kahe poni ja lapsega. Ise veetsin nii palju, et käisin ööbimas telgis ja telkimast tööle sõidetud. Yess vaheldus ning muidugi magamatta ööd, mis teha mu olemus selline, et võõras koht ei lase esimesel ööl kunagi uinuda. Nii kontrollisin kella pea iga tunni tagant. Ainus mure küsimus peas, et kuidas ma järgmise päeva vastu töö juures pean, kuid kõik kulges suurepäraselt. Mu huumorisoon oli täiega olemas ning suutsin kõikidele asjadele veel lahendusi pakkuda. 

Varbolas hästi ei läinud, aga see ei rikkunud mu tuju, ainus kes korraldaja käitumisest häiritud sai oli mu pesamuna, kes soovis juba koju minekut laupäeva õhtul. Ehh mis teha, kui neid seadusi teeb üks ja sama isik, kes ka korraldaja mantlis. Ja eks meil juba aastaid probleeme selle ponisõidutamisega linnuse hoovis. Küll nõutakse raha paari tunni pealt hiilget summat, platsi kasutamise eest sama taksiga nagu kioskite koha tasus. 

Ja veel 13.08. öö vastu 14.08. oli veel noorte häälekas omavaheliste probleemide lahendamise tund, mille kestvuse pikendas politsei kohale tulek ning alaealiste purjusoleku seletuskirjade kirjutamisega. Lõpp tulemuse päädis lastevanemate kohale sõit ning võsukeste ära transportimine. Paar alaealist veel politsei tulekuga jalga lasta suutsid. Veel mitmel korral liikus politsei patrull telkimis alal. Imestasin, kui head tööd seekord tegid. Kui jälle lugesin lehest, et kuluaarides jälle tahetakse politseipatrulle arvu vähendada, sõnatuks võtab... Mis saab inimeste turvalisusest...

Nojah uni oli ikka mitmeks tunniks kadunud ja uuesti magama jäime kella 5 ja kestis see õnneks poole üheksani. Muidugi virgusin poni kabjamüdina peale. Mobiilid olid välja lülitatud aku säästmiseks

Ettevalmistused lemmikloomapäeva  koolituseks käivad täie hooga. Valminud on päevakava ja ettevalmistused õpetajate poole pealt. Ka ise püüan kohanduda homseks rolliks, ees seisab siiski vastutav, et asi ka kuulajateni jõuaks ning lõpus veel toimub väike küsitlus ja üle andmine diplomi näol, et on osalenud lemmikupäeva koolitusel. 

Miks korraldan selle päeva, muret valmistab inimeste teadmatus ja valmisolek lisakohustuse lemmiku näol.  Juba kui palju võetakse ükskõik mis valdkonnas loomi majja-korterisse. Ja mingi aja pärast selguvad siis tõsiasjad, et kas ei oldud kulutustega valmis ning miks ühel hetkel laps ära tüdib ja lastevanemate negatiivne hoiak, et sinu loom tee mis tahad. Ei meie hakka nende eest hoolt kandma... Sattusin ise sarnase loo pealtnägijaks, kui pereisa meeleheitlikult raius lemmiklooma poes, et ta neid merisigu tagasi koju ei vii. Ja muidugi sain ma need loomad endale ajutiselt. Õnneks üks laps võttis vastutava rolli, et nii kaua kui loomad meil tegeleb isiklikult ise nende söötmise ja sotsiaalse olemise eest. Õnneks leidsin päris kiirelt loomakestele kodu. Ja muidugi oli juba emane uuesti tiine. Loodan, et uus omanik teab, et peaks siiski emast ja isast merisiga lahus hoidma. Ei ole mõtet liialt mõelda lisa loomade tootmisele. Ja muidugi tihe poegimine ja tiinuse kandmine ei ole hea. Tekib emaslooma kurnatus ja muud tervises kõrvale kalded. Ja muidugi ära antud loomad elavad mingi aja ikka stressiseisundis kui ükskord turvalisus ja teadmine, et uus kodu on parem eelmisest. 

Täna luurel Varbolas.

09.08.2016 algasid XX Varbola puupäevad.