Juba juunikuu läbi saamas. Sai täna siis merisead uude kodu üle antud. Ja käidud pojaga kooli dokumente viimas. Kui peab kusagil miskit poole päevani ukerdama, siis tegelikult minu jaoks on päev mokkas. Kuid mainin, et mõned asjad loksusid paika.
Kuid suurem töö seisab ees. Muidugi ootan põnevusega teise tütre sisseastumise katsete tulemusi ülikooli.
Osad lapsed korjavad võidu küla korilastega maasikaid. Ja eks näe millal siis mõni õiendama tuleb.... oi oi oi... Lahe on elu...
Kahel varasel hommiku tunnil korraldasid hobused minu elu. Olles lõhkunud ära aia metsas ning kappasid pead laiali tehes mulle öömaratoni. Muigasin endamisi, et okei... Sai veel aed remonditud ning tagasi voodisse und ootama, kuid jah päeva ja päikese erevalgus olid oma töö teinud ei tulnud und kusagilt. Sai siis hoopis jälle põnevat teavikut loetud. Vahel küsin endalt miks mulle küll nii rasket raamatut lugemiseks on vaja. 
Ühel varasel hommikutunnil nii kella nelja paiku kolistasin aknaga, kuna harakas kädistas valjult miskit omas keeles kanaema puurikatusel. Kuna minu jaoks tähendab harakas kanatibudele ohtu, ei tohi lasta asjal nokkimiseni minna. Siis peletasin viimase minema. Õnneks tagasi ei tulnud. 

Notsud leidsid uue kodu ja homme asuvad teele.

Emane merisiga

Isane merisiga

Lemmiklooma võtmine

Sain  kergekäeliselt loobutud merisigade omanikuks. Ega mulle see mõte ei meeldinud, kuid ajutist kodu olin mõneks ajaks nõus pakkuma. Mul hetkel on kodus 9 looma neist üks on veel alles pisike alla kuut aega vana. 
Uued loomad on väheke stressis, kui nad saavad suuremas seltskonnas vabalt jooksmas käia, tunnevad ennast hästi. Otsin hetkel uut kodu kahele aastasele meriseale. Üks on isane ja teine emane, neil oli veel poeg, kes viidi lemmiklooma poodi müüki. Kurb ja mõistetamatu tegu, nägin ka loobujat inimest, kes neid merisigu transportis, ei jätnud mulle küll eriti sümpaatse inimese muljet. Keha keelest lugesin rohkemat välja, kuid ma ei hakanud nime uurima. Leidsin, et pigem merisigadele uus kodu leida, kui lasta neil tagasi rännata hoolimatu pere juurde.

Ma ei suuda inimesi mõista, kes julgevad rääkida lemmiklooma poes, et laps ei taha enam loomadega tegeleda....
Lapsevanemad ja täiskasvanutele teadmiseks;
Lpalun võtke südame asjaks endale selgeks teha, et looma ei võeta lapsele üksiti, et laps loomaga üksinda tegeleks. Kui on näha, et laps on looma suhtes vähem huvi hakanud näitama, peab täiskasvanud inimene selle kohustuse üle võtma ja näitama hoolimist looma suhtes kannatlikkuse ja tähelepanuga. Mitte võtma otsuse, et loomast tuleb loobuda. Olen ise loomadega kasvanud ja tean mis tähendab täiskasvanu pidev tähelepanu loomade hoolitsemisel. Ja kui ma akvaariumikalasid pidasin, siis vanaisa küsis pidevalt kalade käitumise ja liikide eripärasuste vahe tegemise kohta küsimusi. Miks see kala on selline ja nii sattusin pidevalt uurimise lainele, otsisin pidevalt raamatuid, kust siis ammutasin vastavaid teadmisi, et olla valmis vanaisa järgmistele küsimustele. 
Lapsevanemad aidake lastel jääda püsima ja huvi tunda lemmikutena peetavate loomade vastu. Tean omast kogemusest, mida sain oma vana-vanematelt.
Mul oli veel kodus pidev tasane ja vaikne sõda, kuna vana-vanaema kippus mul küülikuid üle söötma. Vahel kui koolist või töölt koju jõudsin, ütles ta pea igakord, et andis päeva ajal paar korda vahel isegi rohkem süüa, et küülikud olid näljased oli vana-vanaema pidev vastus. Ja suveks olid mu pikkkõrvad piisavalt ülekaalus, et aretuses peetavaid loomi pidin pidevalt dieedile hoidma. Osa loomi pidasin lihaloomadena vabandan loomakaitsjate ees, kuid vanasti oli see teema olemas. Sai tõesti küülikuid lihakombinaati müüa. Nüüd ma lihaks ei pea, kuna majas puudub vastav inimene, kuid mu enda käsi ei tõuse ühtegi looma tapma. Isegi mitte kana... 

Nii selle aastased jaanid selja taha jäänud. Üht teist ka tehtud, kuigi ponidega lastele sõitu tegemas keegi ei käinud lastest. Lapsed otsustasid, et ei osale ühelgi jaanil ponidega. Ei olnud ka ühtegi kutset. Ühest sünnipäevakutsest pidime ka loobuma, seoses kattumisega Anete koolilõpetamisega. Lõpetamine oli meie perele tähtsam tol hetkel, kui panustamine võõra lapse sünnipäevale minekut. 

Vanema tütre näpuosavusest sündinud tort. Päris hea oli. 

Sai öötundidel jaaniaegadel küladest rattal läbi sõidetud ning vaadatud, kuidas taludes ja suuremates valla külades jaanikuid peeti. Ja ühel ööl, tagasi sõiduringilt naastes ka õudusfilmi koos lastega vaadatud. 

Kohtumine oli veel eile Tallinna matkaklubi tegelastega Mukri rabamatka rajal. Ja pärast katsetasime ühes suuremas laukas keskköö ujumist öösorri mõnusa laulu saatel. Ja koju naasesin juba uue päeva hommikustel tundidel kella 2.30.  Juba ilm ja õhk oli soojuse poolt nii soosiv, et liiklesin jalgrattal. Olin valmis igat masti kohtumisteks, teab milline hetk missuguse kohtumise kellegi-millegi näol võib tuua.

Kodus toimunud jaanituli oli kustunud ja jaaniplats koristatud. Ei ühtegi hingelist, teine pool oli läinud veel köögitoimkonnas toimetanud külalisi Märjamaale transportima. Ja vanema tütre Aadega vahetasin mõtteid päevastest sündmustest. 

Mainisin, et minul ka oli tore, tahtsin veidi pingutamist, rutiinist välja ja natuke elamusi. Ja sain neid ikka kuhjaga. 

Millest alustada, kohe ei oskagi. Lugesin täna hommikul tund aega raamatut... Päris huvitav ning mõtisklema paneb... Inimsuhete teemadel.
See nädal sai siiski lõpuks meriseapoisid lemmikloomapoodi viidud, kus juba ees mõned jäkupoisid. Oi kui julged poisid meil olid, kohe hormonaalne süsteem võidukalt tööle asus ja kohe mehe tegusid korraldama hakkasid. Isegi poemüüja mainis, et päris julged poisid. Põhjus, miks ruttasin juba neid ära andma, ei andnud ka öösel rahu. Väga häälekalt andsid enda olemasolust teada. Kui nemad häält tegema hakkasid, siis häälitsesid juba kõik loomad. Muidugi väike kurbusenoot hinge puges, kuid teadmine, et uues kodus on parem, kui neid suurel arvul ja lasta ohjeldamatul paaritusel suguluspaaritusest järglasi sündida mu mentaliteet ei luba. 
Ja see nädal jõudis gümnaasiumihariduse teekonnaga lõpusirgele tütar. Imestasin õpetaja poolset loetelu, millega koolis tüdruk hakkama saanud ja kõige lõpus olles veel saavutanud aasta naissportlase tiitli koolis. Oli minu jaoks üllatus... Tegelikult kõike kohe teada ei peagi, vaid hilisemad teada saamised on veel suurema väärtusega. Lapsed oskavad üllatada. Tubli tüdruk ning uhkusetunne valitseb. Ja seda enam tööle minnes, üks kõne selgitamaks, et ees ootamas kutse vallavanema vastuvõtule. Jah, kas seda tulevikus enam loota on, kui selle aasta lõpuks peaks selguma, millise vallaga meie vald liidetakse. Ühtlasi ei oska võtta mina oma seisukohta, kuigi siiani on meie vald suutnud tiba seda otsustamisaega edasi lükata...
Arutasime eile lastega natuke seda teemat, kuid kaugemale ei jõudnud, aga kui hästi saame tunda ühe suure Rapla vallana? 
On ka muid mõtteid peas, kuid neid ellu ei ole jõudnud lihtsalt viia. 

On elu, muust enam uudised ei pakata, kui ainult negatiivsusest. Olen hakanud panema blokkeringuid maailmast tulevale uudisvoodele. Telekat ei vaata, natuke loen lehti, eelnevalt lehe esiküljest pealkirjad. Ja eelistatuks loen ma psühholoogilistel teemadel kajastuvaid.
Eilne päev kulges mul puhkamise tähe all. Pean tunnistama, et eelistan siiski mitte käia töökeskkonnaga seotud kauplustes. Ja ootan oma puhkust, kus üldse välja lülitada kõigest ja häälestuda ainult enda tegemistele.
Ilmateade lubab nädala lõpuks kuumalainet... huvitav kas peaks olema heinatööks valmis... Täna peame lastega nõupidamise maha, muidugi 25.06 on plaanitud meil veel kristlik jaanituli... mida see endast ette kujutab, kus tulevad kokku üle vabariigi tuntud ja vähem tuntud usklikud erinevatest konfessioonidest. Ja kus ei ole alkoholi ... Tean maailma meelsete inimeste mõtteist, et kuidas nii ja lisa küsimusi ei tasu esitada. 
Tundub, et selle aasta suvi on oodatust vaheldusrikas ja põnev. Näis kas kutseka aegsed kursakaaslased on valmis kohtuma. Kuigi tagasisidet pole kellegilt saanud, siis ma enda peale korraldust ei ole võtnud. 
Merisea lapsed on valmis minema uutesse kodudesse, kuid mu enda suured lapsed keelduvad neid kodust ära andma. Õnneks probleem oli ainult üks öö, kus nad nutsid ikka päris haledalt. Käisin lohutamas, kõige parem lohutus oli, kui lasin köögi peale jooksma onu Lolaga, kes toimetas poistega oma 5 tundi öö ajast. Praegu ütleks nii, et iga päev saavad nad onu Lolaga toa peale jalutama. Ja kus joostakse ja visatakse tagumikke õhku. Milline rõõm loomadel...
Kitsed on lahedad tegelased, iga päev pereliikmed leiavad aega nendega hommikul võtta jalutuskäik metsakarjamaale hobuste juurde ja õhtul sama marsruudiga tagasi. Nad hoiavad nii inimese lähedusse ja kui karjamaal on, siis hobuste juurde. 
Eile sai korra kõik heinamaad läbi käidud ja vaadatud seisukorrad üle... Ei oska esialgu seisukohta võtta, üks heinamaa on üldse väga hõre rohustuga. Plaanime lastega üks öö ratsamatka teha...
Ja üldse janunen midagi põnevat teha...

Olen siis kah pildile jäänud, uskumatu, kuid siiski tõsi, aga 9 aastat ja ongi poeg oma ühe kooliteega lõpusirgele jõudnud. Ühtlasi kurb, mul pole enam pisikest, ulakat ja asjalikku poega enam. Vaid aeg on läbi korrigeerivate kasvumuutuste teinud asisemaks, mehelikumaks ning otsusekindlamaks... Head ... uut ... haridusteed noored....

Kohvitassiga hobuseid vaatama minnes, oli kits Tuuli nii uudishimulik, et pidin näitama tassi sisu üle. Kontroll on võimas.

Nordik mänguhoos, aitasin leida tema lendtaldrikut.