Nii selle aastased jaanid selja taha jäänud. Üht teist ka tehtud, kuigi ponidega lastele sõitu tegemas keegi ei käinud lastest. Lapsed otsustasid, et ei osale ühelgi jaanil ponidega. Ei olnud ka ühtegi kutset. Ühest sünnipäevakutsest pidime ka loobuma, seoses kattumisega Anete koolilõpetamisega. Lõpetamine oli meie perele tähtsam tol hetkel, kui panustamine võõra lapse sünnipäevale minekut. 

Vanema tütre näpuosavusest sündinud tort. Päris hea oli. 

Sai öötundidel jaaniaegadel küladest rattal läbi sõidetud ning vaadatud, kuidas taludes ja suuremates valla külades jaanikuid peeti. Ja ühel ööl, tagasi sõiduringilt naastes ka õudusfilmi koos lastega vaadatud. 

Kohtumine oli veel eile Tallinna matkaklubi tegelastega Mukri rabamatka rajal. Ja pärast katsetasime ühes suuremas laukas keskköö ujumist öösorri mõnusa laulu saatel. Ja koju naasesin juba uue päeva hommikustel tundidel kella 2.30.  Juba ilm ja õhk oli soojuse poolt nii soosiv, et liiklesin jalgrattal. Olin valmis igat masti kohtumisteks, teab milline hetk missuguse kohtumise kellegi-millegi näol võib tuua.

Kodus toimunud jaanituli oli kustunud ja jaaniplats koristatud. Ei ühtegi hingelist, teine pool oli läinud veel köögitoimkonnas toimetanud külalisi Märjamaale transportima. Ja vanema tütre Aadega vahetasin mõtteid päevastest sündmustest. 

Mainisin, et minul ka oli tore, tahtsin veidi pingutamist, rutiinist välja ja natuke elamusi. Ja sain neid ikka kuhjaga.