Millest alustada, kohe ei oskagi. Lugesin täna hommikul tund aega raamatut... Päris huvitav ning mõtisklema paneb... Inimsuhete teemadel.
See nädal sai siiski lõpuks meriseapoisid lemmikloomapoodi viidud, kus juba ees mõned jäkupoisid. Oi kui julged poisid meil olid, kohe hormonaalne süsteem võidukalt tööle asus ja kohe mehe tegusid korraldama hakkasid. Isegi poemüüja mainis, et päris julged poisid. Põhjus, miks ruttasin juba neid ära andma, ei andnud ka öösel rahu. Väga häälekalt andsid enda olemasolust teada. Kui nemad häält tegema hakkasid, siis häälitsesid juba kõik loomad. Muidugi väike kurbusenoot hinge puges, kuid teadmine, et uues kodus on parem, kui neid suurel arvul ja lasta ohjeldamatul paaritusel suguluspaaritusest järglasi sündida mu mentaliteet ei luba. 
Ja see nädal jõudis gümnaasiumihariduse teekonnaga lõpusirgele tütar. Imestasin õpetaja poolset loetelu, millega koolis tüdruk hakkama saanud ja kõige lõpus olles veel saavutanud aasta naissportlase tiitli koolis. Oli minu jaoks üllatus... Tegelikult kõike kohe teada ei peagi, vaid hilisemad teada saamised on veel suurema väärtusega. Lapsed oskavad üllatada. Tubli tüdruk ning uhkusetunne valitseb. Ja seda enam tööle minnes, üks kõne selgitamaks, et ees ootamas kutse vallavanema vastuvõtule. Jah, kas seda tulevikus enam loota on, kui selle aasta lõpuks peaks selguma, millise vallaga meie vald liidetakse. Ühtlasi ei oska võtta mina oma seisukohta, kuigi siiani on meie vald suutnud tiba seda otsustamisaega edasi lükata...
Arutasime eile lastega natuke seda teemat, kuid kaugemale ei jõudnud, aga kui hästi saame tunda ühe suure Rapla vallana? 
On ka muid mõtteid peas, kuid neid ellu ei ole jõudnud lihtsalt viia.