Üle 20 aasta treeneritöö kogemusi.

Oma esimese treeneritöö kogemuse sain, kui NMK (Noorte Meremeeste Klubi aastal 1986-1991) Juhan Ergma palus minul ja Peetril (Rebane Solarise omanik) läbi viia purjetajatele teooria tunde. Tegime seda kordamööda terve aasta jooksul. Muidugi lisandus sellele veel Lagedi koolis matkaringi juhendamine (tol ajal oli kooli direktoriks veel Allan-Sven Sagris). Olin selleks ajaks omandanud juba matkajuhi paberid ja võisin korraldada kategooria matkasid. Nii saigi, et kool vajas sel ajal (1989-1991) ühte aktiivset kes pakuks midagi vabal ajal laste ja noortega midagi ette võtab. Kuigi mul neid ülesandeid jagus juba siis palju. Läbisin koolitusi matkajuhi alal, kui ka Priit Keldri filosoofilistel loengutel osalemisega Idamaade Kultuuri ja usuvaldkonnas. See oli põnev, korra proovisin näitlemist P. Pinna nimelises rahvateatris.

1991 aasta sügisest alustasin juba kooliteed Kuremaa ST (sohvoostehnikum) vet-velskri erialal, kus alustasin oma aktiivseid ratsutamistrennidega. Kus võimaldati ka tutvuda talli töödega, mille eest ka head tasu maksti. Muidugi tekkis juba oskused ning võimed panna ennast proovile öökarjakuna kohalikus lüpsifarmis, kus töötas tol ajal hästi mõnusa olemisega brigadir (nime ei mäleta). Oli ka juhtumeid, mis andsid korraliku õppetunni. 

Nädalavahetusel tallis töötades, sai siis kohalikele lastele grupihobustega trenni tehtud. Kuid kõige parem õpetaja oli mulle närviline 18 aastane hea hüppevõimega tori-trakeeni ristand nimega Vopsi, kes võitis mu südame just läbi eelmise ratsutaja (oli üks noormees nimega Marko, kes karistas ohjeldamatult hobust mõtlematult). Treener võttis sõnade alusel keset trenni poisi seljast ning andis hobuse mulle. 

Oii oli alles kokkukasvamise aeg, kuid kevadeks saime koostöö klappima ja esikoht tehnikumide spartakiaadil oli mu suurim saavutus. Nüüdki mõlgutan, et osaleda kuskil võistlusel, kuid nüüd on igasugused piirangud. Üks on hobuste vaktsineerimine, et pärast võistlust mingit tõve kaasa ei saaks võtta. Ja muidugi ERL (Eesti ratsaliit) litsents võistlemiseks. Nii võistlejale, kui ka hobusele. Iga asi on tasuliseks tehtud, hetkel suund võetud lapsed koolitada. Muidugi tekitab tuska, et ei saa seda teist ja kolmandat teha. 

Oma hobuse ostmine jäi 1993 aasta oktoobri lõppu. Ja selleks sai eesti tõugu hobune musta värvi. Mida ta õpetas mulle, oii oli alles hobune, kuid suutsin  õpetada. Tegime põllutöid, vedasime sõnnikut ja puid. Kuid üks vale samm muutis hobuse väga pelglikuks ette rakendamisel. Metsas puudetegemisel hobuse selja taga ootamatult raginal maha langenud puu ehmatas Ermit nii kohutavalt, et ma ei suutnud reageerida ning hobusejõud on inimjõust tuhandeid kordi suurem. Tundsin tookord abitust ning saamatust, kui nägin kuidas hobune muutus tundlikuks. 

Olen aru saanud, et tundliku närvisüsteemiga hobuse puhul tuleb viia erutus võimalikult nulli lähedale. Isegi hirmukisa hobuse lähedal võib tekitada hobuses suure trauma. Ja sellest üle saamine võtab aega ning tööd. 

Kärbsed ja ämblikud.

Natike kevadhommiku toimetusi.  Lisaks armastatud koduloomadele leidub majas tüütuid võrgukudujaid ämblikke ja nendele sobiv toiduahela liik kärbseid. Mainin, et see talv on neil olnud väga soodne ning talveund nad pole mallanud võtta. Nii ongi vajadus mürgitamise järele. Nende tüütu lendamine ning tüütud varased äratused ei ole enam meelepärased. Hommikud ju valged.
Mürgitamise eelselt transasime linnud ja loomad ohutusse ruumi, kuhu mürki ei lase ja oluliselt ka vajadust pole.
Ja andsime vabaduse merisigadele, kõige suurem jooks ja tagaajamine toimus Mr. Lola ja Oskari vahel. Tõeline komöödiafilm elust endast. Mina nimetan seda tagaajaamist pigem homoabieluks. Vähemalt nende käitumine, keha keel, pulmatants vihjas siiski loomade omavahelise suhtesõpruse asemel millegi enama järele. Jälgida kahe tegelase häälitsusi, kehakeelt, jooksmist, hüppeid. Imestama paneb nende tegelaste juures, et midagi uut paneb loomi rõõmustama ning omavahelist suhtlust edendama, ükskõik millises suunas. Vahepeal meelitas oma õrnade mehelike merisea häälitsustega Mr. Lola partner Oskari puupliidi alla. Ja kus sealt algas tõeline pulmalaul ja muidugi vastastikune. Kuna ülejäänud naisseltskond (emased merisead) otsustasid vaadata ja kuulata pealt ohutus kauguses siis oma pesapuurist (ei olnud soovi välja ronida). Ja kui isaste vaheline suhtlemine väga häälekaks muutus, peitsid emased peadpidi heintesse. Igapäev leiab midagi uut ja midagi põnevat loomade maailmas.
Igapäevaselt jätkame tööd Nordikuga, et harjutada tema suurima kiusatuse kanadega koos eksisteerima. Võtsin jällegi lemmik mänguasja ja peitsin põue, nii et koer ei näinud. Kuid ta aimas, et miskit varjan ja tal oli vaja teada. Palusin vanemal tütrel avada kanakuudi uks. Olin valmis ükskõik milliseks hulluks reageeringuks, kuid koer jäi rahulikult minu juurde, teda sel hetkel ei huvitanud siina maailma mitte ükski suleline. Mängisin söövate kanade juures ja ei midagi. Möödusin koer kõrval, korraks nagu meenus, et ooo kanad lahti. Näitasin jälle mänguasja ja möödusime igasuguste viperusteta kanadest. Premeerisin teda ohtralt maiustega. Pärast mängu tekitasin veel väikse otsimismängu. Mille sooritas ka ahvatlevate kanadeta väga hästi.  Sellised sammud rõõmustavad ja tekitavad kindlustunde. Katsetasin ka kitsede jootmise ajal, jättes ukse avatuks, et sarvedega olendid saavad ukse vahele kõõluma-piiluma tulla. Muidugi Nordik vaatas eemalt, kuid ei ilmutanud ühtegi sammu, et oleks tahtnud kitsi tagaajama minna. 
Muidugi jätkub aktiivselt noorhobuste treeningud ja ühtlasi vaatan ning vastavalt vajadusele tegelen kabjahoolitsusega. Uurin jätkuvalt hindasid ja sobivaid tooteid mis sisaldaksid biotiini. Vahelduseks peaks tegema ühe kuuri kõigile kabjalistele, igaks juhuks. 
Hobused kasutavad küüslauk-soola ämbrit õnneks mitte eriti aktiivselt. Ülemöödunud aastal sai neile ikka pea 10 ämbrit ostetud terve aasta jooksul. Lõpuks tarbiti väga aktiivselt, et ma ei jõudnud enam nende isusid täita. Eelmine aasta ostsin samalt firmalt melassi baasil karjamaamineraalidega, kuid sama teema nädal ja ämber 16 loomale oli ,,nuusata".

Jälle aastate taguseid meenutusi.

Mis aasta see küll on, ... igat masti hulle lugusid loomadega päeva valgele tuleb. Ühtepidi mõistan, et hetkel on antud vabad käed igat masti kaebuste esitamiseks ükskõik mis instatnstidele. Ja kõige lihtsam inimene võib kaebuse esitada... 
Tihti on nii, et külaeluolu on kõigil teada tunda ja tavaliselt naaber teab isegi naabrist ,,endast vist isegi rohkem". Muidugi interneti ajastu lisaks, paneb mõnesid inimesi liiga palju enda tegemistest jagama või pildistama kergekäeliselt teiste loomadest (oli üks pilt kaupluse juures tehtud ning postitati, et koer liiga kõhna) ja kohe ülesse riputama. Ja oodates kommentaare oma postitusele... 


Üks probleemteema on veel päeva valgele kaevatud. Nüüd tuleb veel oodata, kui politsei oma uurimise lõpetavad. Enne seda ei tohi midagi avalikkusele jagada. Igal juhul  aasta on alanud piisavalt jubedate lugudega. Mõlgutama paneb, et miks nüüd kui loomadega päris drastilised lood võtnud.  Ja kusjuures  neid lugusid tuleb päev-päevalt juurde.

Meie Marvin poiss, kassi eest toas. Mainin hiiri ega rotte ei püüa ja saagi seda kunagi tegema.

Jälle laskun minevikusündmustele aasta siis oli 1976 suvine aeg, mis toimus kunagi mu vana-vanemate kodu naabrite juures. Suviti karjas  käies viibisin aeg-ajalt loomi karjatades  naabrite aia taga (vahemaa meie talu ja naabritalu vahel kõigest 500m). Ja kui neil garaaziuks lahti, siis  ukse sisemisele küljele oli riputatud mitmete erinevate koduloomade nahad  kuivama. Tegemist koerte ja kasside nahkadega. Enda koeri önneks sinna majja ei jõudnud, aga kasse läks ikka hulgim kaduma. Kuid kas sellesse majja nad jõudsid ei saa ju tõestada tagantjärgi midagi, aga kahtlused olid. Kuid tol ajal polnud   loomakaitset olemaski. Olles ise laps ei julgenud midagi küsida, isegi naabripoiss oli omaette hoidev.  Vahel bussi peale koos vaja minna, oli perenaine eemal hoidev ning kinnine ei mitte ühtegi söna peale ,,tere". Kuid mõned halenaljakad lood siiski meenuvad, terve küla teadis, et Madseni talu peretütar (kes siis juba oli täisealine) ootas last. Ja saabus see õnnistatud kahestumise sündmus, kus oli vaja haiglasse minna. Ja keset ööd kella 2 paiku koertehaukumise peale vanaema ülesse ärkas ja õue ukse peale vaatama läks. (meil olid koerad öösel esikus, kuna mitme koera saladuslik kadumine ei lubanud vana-vanematel ühtegi koera ööseks õues hoida). Ja leidis eest Madseni talu perenaise ukse taga äranutetud näoga ja lõpuks suurte nutuhoogude vahelt siis selgeks sai ning vanaema kiirustades tuppa tagasi naases oma, peremehest vanaisa ülesse ajas. Probleemiks oli veel see, et naabrimees koos tütre abikaasaga olid enese eelmise päeva täis pumbanud kanget ja kõvemat ning liiklusesse minejat nendest kumbagist polnud igal juhul maani täis ja olevat maganud sügavat-õndsat joodiku und. 
 Nojah vanaisa ei saanud esimese hooga aru, kes sünnitab ja miks vaja keset ööd sünnitama minna. Kui inimene on sügavast unest ülesse aetud, siis on tiba väheke sassis. Kui siis vanaisale väheke aega veel selgitust jagatud. Hakkas mõistma olukorra sügavust ning riietus kiirelt ja pikalt mõtlematta läks õue ja käivitas fillise, kuhu siis sisse istus naabrite lapseootel tütar. Ja sõit päälinna sünnitusmajja ...
Kahju, et mu vana-vanemaid enam ela, minu mäletamist oli vanaisa läbi käinud kaks sünnitusmaja osakonda, kuhu siis sünnitusvaludes naist vastu ei võetud. Kolmas asus Marksi pst. ja seal juba tõstis vanaisa häält ning ütles mis arvas ja siis kiirabi osakonna töötajad jooksid juba ratastel kanderaamiga välja. Auto juurde jõudnuna kamandati sünnitaja raamile ja  tagasi haiglahoonesse siseneti kiirustades. 
Sünnitusvaludes noor nabrinna oli juba nii kaugel, et sünnitegevus oli vahepeal nende tiirutamiste ning asjaajamiste tagajärjel hoogustunud. Ja kaugemal kui esimese korruse koridoris ja kanderaamil nägi ilmavalgust uus ilmakodanik.
Kodus käis lõbus aasimine vanaisa kallal, et oleks võinud juba autos sünnituse vastu võtta... see kommentaar oli lahe missuguse emotsiooniga vanaisa selle ütles. Naeran siiani südamest... Inimene kes on väikese jutuga on nende huumorisoon täitsa lahe...
Mõned nädalad hiljem, toodi torti naabrite poolt ja tänati vanaisa, et viimane kiirelt reageeris ning viimase otsustava hetke siiski sõnajõuga liikuma pani. 
Vanaisa töötas tol ajal A. Sommerlingi nim. Sohvoosis, kus ta omas peamehaaniku ametit. Oi kui palju käisin temaga kaasas. Olles meestekeskses vestluskeskkonnas kaasas olnud, pani kõik ropendavad mehed kehtestavas sõnastuses viisakalt rääkima, kellegil ei lubatud isegi k... tähega algavat sõna lausuda. Tavaliselt sellistes olukordades oli meil vanaisaga kokkulepitud väike mäng, et pean kontrollima vestluse ajal, kui palju keegi lausub roppusi või vandesõnu... Ja siis jälle autosõidu ajal pidin vanaisale ettekandma... Selline väärikas ja autoriteene inimene oli mu vanaisa...  

Pildil vana-vanaema Linda Sillamägi oma tütre Milvi-Estriga. Ja kes siis antoonovka õunapuu all ketis söömas on lehm Mooni oma varases nooruses. 

Eile sai ,,möllatud" päris palju ehk siis tööd murtud teha. Koristatud, muidugi pesu pesemist ei saa ma oma õlgadele võtta, kuna pesu siiski peseb majas masin. Ainus mure on peale masinalõpetust õigel ajal õue riputada. 
Hea meel, millega mehed hakkama said, koristati ära kõik oksad pärast õunapuude lõikamist ning ,,abikaasa" kuuskede kärpimise tagajärjel tekkinud oksapraht.
Kuid mida ma öösel kogesin vähe oli sügavat und. Jälle möödus mul pool ööd üleval olles ja lugemisele pühendudes. 
Kui aus olla, siis eile õhtu mõned kohtumised tuttavatega kohvilauas ja arutelud juura teemadel ning kõlama jäi, et kes kaitseb täisealist inimest, kui igast väiksest asjast tehakse juba suur ning inimesi materdatakse mõeldamatult. Ühiskond on täiesti ära pööranud, kurb.
Loomakaitseliit ja justiitsministeeriumiga asusid läbirääkimiste lainele, et muuta mõned paragrahvid natuke karmimaks loomade halva kohtlemise osas.  
Olen kuulnud korduvalt, loomapidamine on vabatahtlik... olen nõus. 

04.04.2016

Täna oli mul üks segasumma päeva algus... Naljakas oli see, et kuulsin ühe lapse suust hommikul kella 7 paiku läbi une, et kõik kanad polegi ööseks sisse saanud. Nojah ja ma ise polnud ka suurt ärkvel olemisega, pigem saatis mind zombi olek. Pikk uni ja vahepeal öösel ärkveloleku aeg tekitab organismis füüsilise uimasuse. Muidugi lisas olukorrale enesetunde uimasusele eile õhtul varane magama jäämine, jälle mediteerimise ajal. Hindan mediteerimist väga, kui mind on tabanud üleväsimus ja mõni argine mure hirmutab... tegelen nende mõtete lahti laskmisega. Kui kõik on lahti lastud siis jah on olemine puhas uus, värskeelujõud, mille abil võib jälle mägesid liigutada.
Mõttesse tuli, et okei kui õues.. siis õues.. lasen kõik sulelised õue... tundsin kergendust, kui hoovipeal laiali siblivad kanakari koos kolme pardiga mulle sappa jooksid ning kuudi juures piiramisrõngasse võtsid. Haarasin mööda minnes neid tibunaid sülle ja paitasin kohe jälle vabadusse lasin. Kuid neid see ei häirinud ja tiirutasid lausa tüütavalt jalus, et pidin kanakuudi ukse juurde jõudmiseks piisavalt jalge ette vaatama, et mitte tallata kanade varvastel. Ja nii avasin kuudi ukse ja sealt tormasid siis ülejäänud 10-kond sulelist. Yess... kõik on alles, südamest rõõmustasin, ütlesin kanakestele, et varsti toon neile süüa ka. 
Teeme edusamme Nordikuga. Täna lasin kanade juures lahti ning suundusime jalutuskäigule. Eelnevalt peitsin põue tema meeldiva mänguasja, mis tõmbas kogu tähelepanu minu peale. Ja seisin nii tükk aega õue peal, kordagi ei tulnud koeral pähe, et peaks kanu piiluma. Pigem oli valmis minuga koostööle orienteeritud. Sai otsimist tehtud, mulle meeldib tema liikumine ning tähelepanu kindla suunisega... Yess olen väga rahul nende sammudega, töötan vaikselt ja sammhaaval ning kui näen koera hakkama saamist ning oskuste täienemist, premeerin ohtralt kiituse ja maiusega. 
Hoovist lahkusime koostöö meeleolus ja koju tagasi naasesime koostöö meeleolus. Ja juba väsinud, õnneliku koeraga... Täna olid kaasas kõik neli koera. 
Natuke ajalugu: meenutan kuidas mu vana-vanemad seisid pidevalt koerte koolitamise vastu. Kui ma muidu ei kuulanud neid, siis toimis palju asju salaja tehtud koolitamised. Oli neid kordi, kus pidin käima ilma koerata, et õppida koolitajalt endalt ja siis kodus õpetasin koeri. 
Kõige toredam oli see, milliseid riske võtsin öötundidel ette. Oodates vana-vanemate magama jäämist ning lahkuda öötundideks kodust nelja koeraga, et teha trenni kas rabas või kuskil päälinna mõnes ekstreemses linnaosas. Ja kuidas toimus kodunt lahkumine, koertega roomates, pidin koerad hästi vaikselt ja hääletult saama kodust nii välja saama, et mind nad ei reedaks. Meenutan seda episoodi vahel naljatledes, hea et keegi mu olemasolu ei kontrollinud öösiti. Igal juhul keegi mulle sugulastest kunagi tähelepanekut pole teinud. 
Kui palju km sai koertega matkatud öötundidel ja hommikuks õigeks ajaks enne vana-vanemate loomadetoimetusi koju naasetud. Oii kui raske oli hommikueelne tund kella 5-6 ajal. Muidugi tööl olek oli vaevaline, kuid mulle mõjus sellised koertega tegevused täiesti positiivselt. Ma olin siis tol ajal sellises vanuses, kus noored eelistasid  rohkem ikka pidusid, kuid minu tegevused oli eelistatud loomadega. 
Isegi kutseka lõpetamise järel ei tahtnud ma kursakaaslatsega pidutsema minna, eelisseisuses oli vanaisa algus heinatööle abiks minna. Juba siis oli mõte, et tahan oma hobust ja hobusekasvatustalu.

Eile võtsin enda jaoks kvaliteet aja, olin väga.. väga.. väga väsinud.. käisin Sassuga metsas, alul tegelesin endaga, püüdes leida mis tekitab väsimuse ning tegeleda nende põhjustajatega... Muidugi ühe koera lähedal olu mõjus rahustavalt. Koer asjatas nii, et meil eksisteeris kogu aeg pilk kontakt, aga siis jäi ta mind väga kahtleval ja kaalutleval ilmel vaatama, et mis nüüd perenaisel pähe hakkas... 
Vahepeal tegin enesekaitse harjutusi, lihtsalt meeldetuletamiseks ning tiba kiiremaid võtteid, et liigutuskoordinatsioon oleks kogu aeg ok.   Oskused on aastatetagused...

 

Käisin takseerimas, kuidas olukord on metsakarjamaaga, kuid enne mönda nädalat veel hobuseid peale lasta ei saa.

Üle talve on elanud  uued taimed, mis eelmine aasta sai istutatud kevadhooajal.
Olen nii pönevil, et ootus nende viljumiseks on suur.

                                       Leinavormis kultuuröunapuu. 

Eile 01.03. ja teada sain, et veel kaduneljapäev.... Ehh mis tähendab kaduneljapäev; tähendab seda, et tegemised on sellised, mis aitavad  kaotada prügi tolmu,  ja muud mustust. Ehk siis suurt koristuspäeva köigele mis on kuhjunud.
Mul oli ka selline päev, toimetasin toas ja öues, endale teadmata. Pesin pesu, kuid ajaliselt hingas kuklas tööle minek. Ja nii jäi mu koritsustööd pooleli.
Täna 01.04.2016. sai jätkatud juba sealt, kus Nordik tekitas kaose. Jubeee, pärast sai veel säraka karjusetraadist, mis oli mul maha pandud, et hobustele sööta jagada. Mötlen,  et millal ta ükskord hakkab aru saama ning jälgima inimese tegevust.  Möned iseloomu iseärasused torkavad veel silma.
Köige tüütum töö on traktoriga maadlemine,  nojah aku on läbi. Alles see oli kui tegin mina finantsilise ostu, kui traktor vajas uut akut.
Köige suurem ohkia oli muidugi teine pool, kes leidis, et tema autole oleks ka vaja sellist uuemat... Kuid nii see jäi, et kui tehnikale ostetud, siis see ka sinna jääb. Pean lähimal ajal uue aku ostma. Suvel vaja ka teine pöristaja tööle.
Möned tegemised on veel ees, vaja möned kabjalised täku juurde transada. Seekord juba valikuliselt, kelle järgalsed edaspidi ka majja jäävad. Ees seisab proov ühte noort poni müüa. Möte oleks soetada endale üks pakibuss, millega saaks ponnusid  vedada. Mötteid on palju ja ees seisab jälle pikniku platsi renoveerimine ja uuenduskuuri ellu viimine. Töid on palju... Olen köiges pönevil...