Ütlesin lastele, et nüüd järgmine veepark mingil ajal ette võtta, ei jätnud ühtegi atraktsiooni vahele. Mainin, et tahan ära proovida ka langevarjuhüppe, mille pärast ma kunagi purilennuki piloodi paberite tegemisest loobusin.
25. märts 2016
Kaunist ülestõusmisaega. Vaikne Reede.
Ütlesin lastele, et nüüd järgmine veepark mingil ajal ette võtta, ei jätnud ühtegi atraktsiooni vahele. Mainin, et tahan ära proovida ka langevarjuhüppe, mille pärast ma kunagi purilennuki piloodi paberite tegemisest loobusin.
22. märts 2016
No ei raatsinud varahommikut toas istumisele raisata. Läksin juba hobuseid vaatama ning kammima 7.30.
Lähenevad ju lihavõtted ja jällegi meenub miskit lapsepõlvest. Maal on argipäev kui on pühadepäev või hall argine hommik. Aastaid-aastaid hommikuid mida saan järjest meelde tuletada seda enam, kui veel majas lüpsiloomad olid.
Mu vana-vanemad ärkasid juba kella 5-est, kõige esimesena läks loomi toimetama vanaisa, kes korrastas asemed ning jagas loomadele jõusööta. Pärast kella 6 ilmus lauta lüpsiku ja valmis pandud kurnariidega jahutusnõuga. Majas oli 4 lüpsilehma, vahel käisin ka kui olin tiba varase ärkamisega, kuigi nõudmist polnud. Oli mulle see vabatahtlik töö, omasin tol ajal omi loomi, oli siis tõuküülikufarm, nutriakasvatus, koerad, muud pisilojused toas lisaks akvaariumikalad. Vana-vanemate toetus oli tol ajal väga suur. Väga tore lapsepõlv oli mul.
Mu enda elus on ka olnud, kus isiklikud lehmad majas olnud, kuid pikalt pidada ei soovinud. Kui kodus linnamentaliteeti omav meeskodanik, kes arvas, et naine on tööorjaks loodud, siis leidsin, et nii see ka ei lähe. Ja enda elu raskemaks ei teinud, saigi raske südamega ning suure vaeva ja tööga ülesse kasvataud noorlooma edasi müüdud. Elu muutus mulle koheselt raskeks ning tunne, et kõige suuremat töökoormat tol korral sai veetud.
Nüüd mil hobused ei ole see nii raske koorem, teen seda rõõmuga. Palju on küsitud, et miks mitte lihaveiseid nojah, mu elu unistus oli hobuste pidamine. Nojah on vaieldav, kui ega see raha mida lihaloomade pidamisest saab pole ka suurem asi. Ei ole meil majas ka tappu sooritavat inimest, ise pole kunagi ühtegi looma teise ilma saatnud ja ei taha seda ka edaspidi.
Pidada neid loomi, kelle suhtes ei teki vastumeelsust ning kohustused ei röövi ajabilanssi. Muidugi on unistusi, mis tahavad täitmist, kuid ootan ning aitan, et lapsed saaks haritud. Siis loodan edasi liikuda ja juba suurema meeskonnaga. Lapsed on ka huvitatud, et hobused jääksid. Meil on tööd jaotatud, lapsed on vahepeal suureks sirgunud...
Lähenevad ju lihavõtted ja jällegi meenub miskit lapsepõlvest. Maal on argipäev kui on pühadepäev või hall argine hommik. Aastaid-aastaid hommikuid mida saan järjest meelde tuletada seda enam, kui veel majas lüpsiloomad olid.
Mu vana-vanemad ärkasid juba kella 5-est, kõige esimesena läks loomi toimetama vanaisa, kes korrastas asemed ning jagas loomadele jõusööta. Pärast kella 6 ilmus lauta lüpsiku ja valmis pandud kurnariidega jahutusnõuga. Majas oli 4 lüpsilehma, vahel käisin ka kui olin tiba varase ärkamisega, kuigi nõudmist polnud. Oli mulle see vabatahtlik töö, omasin tol ajal omi loomi, oli siis tõuküülikufarm, nutriakasvatus, koerad, muud pisilojused toas lisaks akvaariumikalad. Vana-vanemate toetus oli tol ajal väga suur. Väga tore lapsepõlv oli mul.
Mu enda elus on ka olnud, kus isiklikud lehmad majas olnud, kuid pikalt pidada ei soovinud. Kui kodus linnamentaliteeti omav meeskodanik, kes arvas, et naine on tööorjaks loodud, siis leidsin, et nii see ka ei lähe. Ja enda elu raskemaks ei teinud, saigi raske südamega ning suure vaeva ja tööga ülesse kasvataud noorlooma edasi müüdud. Elu muutus mulle koheselt raskeks ning tunne, et kõige suuremat töökoormat tol korral sai veetud.
Nüüd mil hobused ei ole see nii raske koorem, teen seda rõõmuga. Palju on küsitud, et miks mitte lihaveiseid nojah, mu elu unistus oli hobuste pidamine. Nojah on vaieldav, kui ega see raha mida lihaloomade pidamisest saab pole ka suurem asi. Ei ole meil majas ka tappu sooritavat inimest, ise pole kunagi ühtegi looma teise ilma saatnud ja ei taha seda ka edaspidi.
Pidada neid loomi, kelle suhtes ei teki vastumeelsust ning kohustused ei röövi ajabilanssi. Muidugi on unistusi, mis tahavad täitmist, kuid ootan ning aitan, et lapsed saaks haritud. Siis loodan edasi liikuda ja juba suurema meeskonnaga. Lapsed on ka huvitatud, et hobused jääksid. Meil on tööd jaotatud, lapsed on vahepeal suureks sirgunud...
19. märts 2016
Kaunist alanud kevadet kõigile.
Ja ühtlasi kristlaste maailmas tähendab see Jeesuse teekonda Betlemma linna, kus siis teada mis kõik juhtumas. Jään pigem usuliste teadmistega tagasihoidlikuks. Vahel mõtlen, et kas kristlased ja tõsiusklikud inimesed ära iga aastasest usukuulutamisest ning muust usuga seonduvast ära ei tüdi.
http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/tana-algas-kevad-kevadine-pooripaev-toob-eluroomu-ja-ponevaid-uusi-alguseid?id=73970021
Minu lemmiklaul....
https://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ
17. märts 2016
Kaunis ilm ja seega õuetoimetusi palju...palju...
Käisin täna selveris otsisin otsitavat, koertele värsket konti... jälle tulutu käik. Ostsin siis mõned näksid ja huvitava eukalüpti seebi. Koertele keidsin sügavkülma toodete riiulilt siis purustatud linnuluid... ega mulle eriti ei meeldi, aga õnneks harva ostan.
Kohtusin mõne sugulasega ja ajasin tiba kiire aja suhtes juttugi...
Mõttesse puges, et külastan loomakasvatuspoodi... lähen pikka koridori mööda, kuid kõik muud kauplused olid paigas, kuid seda mille pärast läksin ei leidnud. Tegin koti poe müüja juurde asja (tunnen viimast) ja küsisin, et kas pood kaotatud. Jah sain sellise tõepärase vastuse... imestasin, et küll siin ilmas käivad asjad kähku. Millest meeletuid sissetulekuid pole kaotatakse ära. Uuendused ja uued korraldused käivad nii mitmeid firmasid pidi. Kui võtta, et Raplas ei eksisteeri enam elisavõrgu esinduskauplust, et omi asju ajada peab sõitma päälinna.
Ka elukorraldused praeguse töökeskkonnas on ka uuenduslikud. Mille tõttu andis ikka nädal aega niuksumist ajakasutuse ümberkorraldamises (õnneks on need ületatud, tunnen isegi uhkust, et kuu möödus lennates ja midagi ei jäänud selletõttu tegematta). Nojah inimene on harjunud mugavustega, kui tuleb miskit uut kohe niuks-niuks-niuks... ja negatiivsed mõtted vallutavad kõige positiivsema inimese meele. Õnneks ületasin ja kiidan praegust elukorraldust, suurepäraseks. Olen hommikuinimene, kes teeb palju just ennelõunasel ajal. Ja pärast lõunat tööle minek pole probleem siis juba pere kodus, kellega on jagatud teatud õhtused ülesanded, et midagi ei jääks tegematta. Ja ka pere on uuendustega kaasa tulnud, eks vahel juhtub, et tekib ka vastakaid mõtteid. Kuid kõiki asju on vaja läbi rääkida, et ka teised teaksid, et asjad mis siin ilmas johtuvad, ei juhtu minu ega kellegi teise tahte läbi mõttetult. Elukulg on pidev ümberkorraldus ja uuendus ning see on paratamatus... kui meenutan ühe vanaisa sõnu, et peame olema valmis igasugusteks hüpeteks, et ei jääks jalgu või kaotaks seeläbi oma töökohta. (isa-isa Luunjas vet. arsti ametit pidanud vanaisa sõnad).
Uurisin hommiku varastel tundidel, et milliseid lakumineraalide ämbreid veel pakutakse ning mis firmad pakuvad. Jäin hetkel Saareõue pakutud küüslaugu-soolaämbrile pidama. Ikka hinna ja kaalusuhe on määrav, mitte see, et ostan mõttetult 20 kg ämbri ja pean maksma 80. Olen ennegi küüslaugu-soola ämbreid hobustele ostnud. Viimati kasutasin karjamaa kausimineraali, kuid seda jätkus kõigest üheks nädalaks ja kausile korraldasid hobused veel korraliku jalgpalli võistluse... ainult tükid jäid järgi. Õnneks lakukivide tagavara on olemas. Kuid lisama söödaratsiooni peab täiendaval täiendsöötasid. Just nüüd mil päike intensiivsemalt paistmas, hoogustub ka ühtlasi karvavahetus...jubeeee...
Järgmine nädal täiendama spetsiaal söötasid ühele hobusele. Ja eks viljatagavara vajab täiendamist.
Käisin täna selveris otsisin otsitavat, koertele värsket konti... jälle tulutu käik. Ostsin siis mõned näksid ja huvitava eukalüpti seebi. Koertele keidsin sügavkülma toodete riiulilt siis purustatud linnuluid... ega mulle eriti ei meeldi, aga õnneks harva ostan.
Kohtusin mõne sugulasega ja ajasin tiba kiire aja suhtes juttugi...
Mõttesse puges, et külastan loomakasvatuspoodi... lähen pikka koridori mööda, kuid kõik muud kauplused olid paigas, kuid seda mille pärast läksin ei leidnud. Tegin koti poe müüja juurde asja (tunnen viimast) ja küsisin, et kas pood kaotatud. Jah sain sellise tõepärase vastuse... imestasin, et küll siin ilmas käivad asjad kähku. Millest meeletuid sissetulekuid pole kaotatakse ära. Uuendused ja uued korraldused käivad nii mitmeid firmasid pidi. Kui võtta, et Raplas ei eksisteeri enam elisavõrgu esinduskauplust, et omi asju ajada peab sõitma päälinna.
Ka elukorraldused praeguse töökeskkonnas on ka uuenduslikud. Mille tõttu andis ikka nädal aega niuksumist ajakasutuse ümberkorraldamises (õnneks on need ületatud, tunnen isegi uhkust, et kuu möödus lennates ja midagi ei jäänud selletõttu tegematta). Nojah inimene on harjunud mugavustega, kui tuleb miskit uut kohe niuks-niuks-niuks... ja negatiivsed mõtted vallutavad kõige positiivsema inimese meele. Õnneks ületasin ja kiidan praegust elukorraldust, suurepäraseks. Olen hommikuinimene, kes teeb palju just ennelõunasel ajal. Ja pärast lõunat tööle minek pole probleem siis juba pere kodus, kellega on jagatud teatud õhtused ülesanded, et midagi ei jääks tegematta. Ja ka pere on uuendustega kaasa tulnud, eks vahel juhtub, et tekib ka vastakaid mõtteid. Kuid kõiki asju on vaja läbi rääkida, et ka teised teaksid, et asjad mis siin ilmas johtuvad, ei juhtu minu ega kellegi teise tahte läbi mõttetult. Elukulg on pidev ümberkorraldus ja uuendus ning see on paratamatus... kui meenutan ühe vanaisa sõnu, et peame olema valmis igasugusteks hüpeteks, et ei jääks jalgu või kaotaks seeläbi oma töökohta. (isa-isa Luunjas vet. arsti ametit pidanud vanaisa sõnad).
Uurisin hommiku varastel tundidel, et milliseid lakumineraalide ämbreid veel pakutakse ning mis firmad pakuvad. Jäin hetkel Saareõue pakutud küüslaugu-soolaämbrile pidama. Ikka hinna ja kaalusuhe on määrav, mitte see, et ostan mõttetult 20 kg ämbri ja pean maksma 80. Olen ennegi küüslaugu-soola ämbreid hobustele ostnud. Viimati kasutasin karjamaa kausimineraali, kuid seda jätkus kõigest üheks nädalaks ja kausile korraldasid hobused veel korraliku jalgpalli võistluse... ainult tükid jäid järgi. Õnneks lakukivide tagavara on olemas. Kuid lisama söödaratsiooni peab täiendaval täiendsöötasid. Just nüüd mil päike intensiivsemalt paistmas, hoogustub ka ühtlasi karvavahetus...jubeeee...
Järgmine nädal täiendama spetsiaal söötasid ühele hobusele. Ja eks viljatagavara vajab täiendamist.
15. märts 2016
Aeg lendab ja võib tõdeda, et 15. märts on juba pool kuud möödas. Nojah nüüd seda enam loen päevi, et saaks rohkem õues toimetada.
Tänast päeva alustasin Rapla perearstikeskuse külastusega. Kuid käik sinna oli tulutu... Mis toimub sain veel sõimata, kus on arsti eetilisus ja viisakus.
Peaks kah hakkama oma töös kasutama viha ja ebaselgeid sõnumitoone just tollele inimesele, kes siis oma negatiivsete emotsioonidega mind kostitas.
Kurbus ja nõutus läksin sama targalt koju tagasi tütrega. Samas ega ma ka paremas meeleolus polnud keesin sisemiselt vihast, kuid ei jaganud kõike välja.
Kuid olen võitleja, veidi keemist sisemiselt ei lase ma oma emotsionaalsel võidulipul langeda ja tegin ühe kõne vanemas väärikas eas lastearstile, kes oli nõus tüdruku vastu võtma ning vaatama, et mis toimub. Eelistan antud olukorras, tuleks analüüsid teha. Juba neljas päev peavalu segunenud palavikuga. Kardan hullemat, ei tahaks, et asi lõpeks kurvalt.
Kõige kummalisem, otsisin kogu maja läbi, kuhu on kadunud kõik mu termomeetrid no ei leidnud. On alles päev, ühe lapse haigus võib ikka tekitada täis ebahuvitavaid pöördeid.
Kui palju on arste, kes on saatnud väikeste haigussümptomitega lapsi tagasi kodusele ravile ja mis tulemus... ei taha mõelda. Olen praegu sõduri sõjameeleolus.
Küsisin, et mida aeg edasi seda hullemaks meditsiin muutub. Kui ikka inimesena kõike ei oska ei tule miskit ka kõne alla.
Nii ongi, et oma teadmistega ravimitest ja ravimisest olen kogu aeg kursis hoidnud. Jälle on apteegis põnev silmata uute etikettidega ravimtooteid.
Üks päev jäi silma Maalehe ühe lehekülje pealkiri, kus sisuks ,,Robotlüpsifarmid" lõpetavad oma tegevused, seoses investeeringute tegevusega seotud panga ees seisvad võlgnevused. Ja muidugi piimakombinaatidest saamata jäänud piimaümbertöötlemis tulud. Kurb lugeda, et maaelu aina hääbub ja tagasi tõmbuvad entusiastlikud inimesed, kelle toel miskit veel tehti. Nojah üheks suurimaks tõukeks on veel toetuste vähenemine. Näit. minu naabrinaine, kel 5 ha maad ümber maja, sai ainult toetust 2 ha maa pealt. Käis küll selgitust uurimas, kuid jah pria jäi seekord oma vastustega siiski napisõnaliseks.
Meenub mulle miskit lapsepõlvest vabandan ette lugejate ees... laps olin siis (kuskil 5 aastane)
vanaisa saatis pea 20 aasta vanuse eaka lehma lihakombinaati, aga enne seda käis sõda, et lehma laudast kätte saada. Istusin lauda ukse ees, tagurpidi keeratud jõusööda ämbril ning pisaratega pooleks proovisin kaitsta oma lemmiklehma. Ohh oli see vast päeva. Vana-vanemad olid minuga tol päeval püsti hädas, prooviti meelitada, keelitada. Lõpuks asus vanaisa läbirääkimisi pidama, et lehma laudast kätte saada. See mul enam meeles pole, kuidas vanaisa mind mõjutas, aga asi lõppes rahumeelselt, kuid tean, et Moonit taga nutsin ikka mitu nädalat, kusjuures lauta minek oli mulle raskegi.
Nüüd jah mõistan, miks see vajalik tol ajal oli, vana lehm kes enam piima ei andnud ja viimane talv veel ahtraks (mitte tiinestumine ehk siis ei toonud vasikat) jäi. Oli tavaliselt ratsionaalse mõttega inimesel ainus lahendus lihakombinaati saatmine
Mooniga sidus mind see, et mulle jäi ta ainulaadsena meelde, et teda pidi lüpstama kolm korda päevas ja tema lüpsikorras 20 l piima toota oli naljaasi. Udar oli suure pesukausi mõõdus. Enne lihakombinaati minekut lisandus veel piimapidamatus, udar jooksis tühjaks. Eks ealised iseärasused tekitasid nisaotstes olevad sulgurlihased lõtvunud, mis enam piima udaras ei hoidnud.
Meenutades toda aastate tagust lugu mõtlen siiani, et siis mõtlesin lapsele omaselt. Mõtlesin kunagi rajan, kus saavad vanaks jäänud loomad elupäevad lõpuni elada. Kuid elu on teinud korrektuurid ning haridustee veterinaaria maastikul on teisendanud mu teadmised ratsionaalsemaks ja kaasaegsemaks. Iga vana loomaga kaasnevad totaalselt suured raviarved.
Tean praeguses olukorras ühte inimest, kel on lehm lemmikloomaks. Ei teda paaritata, annab piima nii palju kui annab. Ja inimene naudib tema olemasolu. Jah nii see on kurb on lugeda, et üha enam majandustegevused maal lagunevad. Suure ülla provokatiivsete loosungitega püüti maale meelitada nii mõngi pere, et leida nii sobiv kontingent tööjõud.
Tänast päeva alustasin Rapla perearstikeskuse külastusega. Kuid käik sinna oli tulutu... Mis toimub sain veel sõimata, kus on arsti eetilisus ja viisakus.
Peaks kah hakkama oma töös kasutama viha ja ebaselgeid sõnumitoone just tollele inimesele, kes siis oma negatiivsete emotsioonidega mind kostitas.
Kurbus ja nõutus läksin sama targalt koju tagasi tütrega. Samas ega ma ka paremas meeleolus polnud keesin sisemiselt vihast, kuid ei jaganud kõike välja.
Kuid olen võitleja, veidi keemist sisemiselt ei lase ma oma emotsionaalsel võidulipul langeda ja tegin ühe kõne vanemas väärikas eas lastearstile, kes oli nõus tüdruku vastu võtma ning vaatama, et mis toimub. Eelistan antud olukorras, tuleks analüüsid teha. Juba neljas päev peavalu segunenud palavikuga. Kardan hullemat, ei tahaks, et asi lõpeks kurvalt.
Kõige kummalisem, otsisin kogu maja läbi, kuhu on kadunud kõik mu termomeetrid no ei leidnud. On alles päev, ühe lapse haigus võib ikka tekitada täis ebahuvitavaid pöördeid.
Kui palju on arste, kes on saatnud väikeste haigussümptomitega lapsi tagasi kodusele ravile ja mis tulemus... ei taha mõelda. Olen praegu sõduri sõjameeleolus.
Küsisin, et mida aeg edasi seda hullemaks meditsiin muutub. Kui ikka inimesena kõike ei oska ei tule miskit ka kõne alla.
Nii ongi, et oma teadmistega ravimitest ja ravimisest olen kogu aeg kursis hoidnud. Jälle on apteegis põnev silmata uute etikettidega ravimtooteid.
Üks päev jäi silma Maalehe ühe lehekülje pealkiri, kus sisuks ,,Robotlüpsifarmid" lõpetavad oma tegevused, seoses investeeringute tegevusega seotud panga ees seisvad võlgnevused. Ja muidugi piimakombinaatidest saamata jäänud piimaümbertöötlemis tulud. Kurb lugeda, et maaelu aina hääbub ja tagasi tõmbuvad entusiastlikud inimesed, kelle toel miskit veel tehti. Nojah üheks suurimaks tõukeks on veel toetuste vähenemine. Näit. minu naabrinaine, kel 5 ha maad ümber maja, sai ainult toetust 2 ha maa pealt. Käis küll selgitust uurimas, kuid jah pria jäi seekord oma vastustega siiski napisõnaliseks.
Meenub mulle miskit lapsepõlvest vabandan ette lugejate ees... laps olin siis (kuskil 5 aastane)
vanaisa saatis pea 20 aasta vanuse eaka lehma lihakombinaati, aga enne seda käis sõda, et lehma laudast kätte saada. Istusin lauda ukse ees, tagurpidi keeratud jõusööda ämbril ning pisaratega pooleks proovisin kaitsta oma lemmiklehma. Ohh oli see vast päeva. Vana-vanemad olid minuga tol päeval püsti hädas, prooviti meelitada, keelitada. Lõpuks asus vanaisa läbirääkimisi pidama, et lehma laudast kätte saada. See mul enam meeles pole, kuidas vanaisa mind mõjutas, aga asi lõppes rahumeelselt, kuid tean, et Moonit taga nutsin ikka mitu nädalat, kusjuures lauta minek oli mulle raskegi.
Nüüd jah mõistan, miks see vajalik tol ajal oli, vana lehm kes enam piima ei andnud ja viimane talv veel ahtraks (mitte tiinestumine ehk siis ei toonud vasikat) jäi. Oli tavaliselt ratsionaalse mõttega inimesel ainus lahendus lihakombinaati saatmine
Mooniga sidus mind see, et mulle jäi ta ainulaadsena meelde, et teda pidi lüpstama kolm korda päevas ja tema lüpsikorras 20 l piima toota oli naljaasi. Udar oli suure pesukausi mõõdus. Enne lihakombinaati minekut lisandus veel piimapidamatus, udar jooksis tühjaks. Eks ealised iseärasused tekitasid nisaotstes olevad sulgurlihased lõtvunud, mis enam piima udaras ei hoidnud.
Meenutades toda aastate tagust lugu mõtlen siiani, et siis mõtlesin lapsele omaselt. Mõtlesin kunagi rajan, kus saavad vanaks jäänud loomad elupäevad lõpuni elada. Kuid elu on teinud korrektuurid ning haridustee veterinaaria maastikul on teisendanud mu teadmised ratsionaalsemaks ja kaasaegsemaks. Iga vana loomaga kaasnevad totaalselt suured raviarved.
Tean praeguses olukorras ühte inimest, kel on lehm lemmikloomaks. Ei teda paaritata, annab piima nii palju kui annab. Ja inimene naudib tema olemasolu. Jah nii see on kurb on lugeda, et üha enam majandustegevused maal lagunevad. Suure ülla provokatiivsete loosungitega püüti maale meelitada nii mõngi pere, et leida nii sobiv kontingent tööjõud.
Tellimine:
Postitused (Atom)