Aeg lendab ja võib tõdeda, et 15. märts on juba pool kuud möödas. Nojah nüüd seda enam loen päevi, et saaks rohkem õues toimetada.
Tänast päeva alustasin Rapla perearstikeskuse külastusega. Kuid käik sinna oli tulutu... Mis toimub sain veel sõimata, kus on arsti eetilisus ja viisakus.
Peaks kah hakkama oma töös kasutama viha ja ebaselgeid sõnumitoone just tollele inimesele, kes siis oma negatiivsete emotsioonidega mind kostitas.
Kurbus ja nõutus läksin sama targalt koju tagasi tütrega. Samas ega ma ka paremas meeleolus polnud keesin sisemiselt vihast, kuid ei jaganud kõike välja.
Kuid olen võitleja, veidi keemist sisemiselt ei lase ma oma emotsionaalsel võidulipul langeda ja tegin ühe kõne vanemas väärikas eas lastearstile, kes oli nõus tüdruku vastu võtma ning vaatama, et mis toimub. Eelistan antud olukorras, tuleks analüüsid teha. Juba neljas päev peavalu segunenud palavikuga. Kardan hullemat, ei tahaks, et asi lõpeks kurvalt.
Kõige kummalisem, otsisin kogu maja läbi, kuhu on kadunud kõik mu termomeetrid no ei leidnud. On alles päev, ühe lapse haigus võib ikka tekitada täis ebahuvitavaid pöördeid.
Kui palju on arste, kes on saatnud väikeste haigussümptomitega lapsi tagasi kodusele ravile ja mis tulemus... ei taha mõelda. Olen praegu sõduri sõjameeleolus.
Küsisin, et mida aeg edasi seda hullemaks meditsiin muutub. Kui ikka inimesena kõike ei oska ei tule miskit ka kõne alla.
Nii ongi, et oma teadmistega ravimitest ja ravimisest olen kogu aeg kursis hoidnud. Jälle on apteegis põnev silmata uute etikettidega ravimtooteid.
Üks päev jäi silma Maalehe ühe lehekülje pealkiri, kus sisuks ,,Robotlüpsifarmid" lõpetavad oma tegevused, seoses investeeringute tegevusega seotud panga ees seisvad võlgnevused. Ja muidugi piimakombinaatidest saamata jäänud piimaümbertöötlemis tulud. Kurb lugeda, et maaelu aina hääbub ja tagasi tõmbuvad entusiastlikud inimesed, kelle toel miskit veel tehti. Nojah üheks suurimaks tõukeks on veel toetuste vähenemine. Näit. minu naabrinaine, kel 5 ha maad ümber maja, sai ainult toetust 2 ha maa pealt. Käis küll selgitust uurimas, kuid jah pria jäi seekord oma vastustega siiski napisõnaliseks.
Meenub mulle miskit lapsepõlvest vabandan ette lugejate ees... laps olin siis (kuskil 5 aastane)
vanaisa saatis pea 20 aasta vanuse eaka lehma lihakombinaati, aga enne seda käis sõda, et lehma laudast kätte saada. Istusin lauda ukse ees, tagurpidi keeratud jõusööda ämbril ning pisaratega pooleks proovisin kaitsta oma lemmiklehma. Ohh oli see vast päeva. Vana-vanemad olid minuga tol päeval püsti hädas, prooviti meelitada, keelitada. Lõpuks asus vanaisa läbirääkimisi pidama, et lehma laudast kätte saada. See mul enam meeles pole, kuidas vanaisa mind mõjutas, aga asi lõppes rahumeelselt, kuid tean, et Moonit taga nutsin ikka mitu nädalat, kusjuures lauta minek oli mulle raskegi.
Nüüd jah mõistan, miks see vajalik tol ajal oli, vana lehm kes enam piima ei andnud ja viimane talv veel ahtraks (mitte tiinestumine ehk siis ei toonud vasikat) jäi. Oli tavaliselt ratsionaalse mõttega inimesel ainus lahendus lihakombinaati saatmine
Mooniga sidus mind see, et mulle jäi ta ainulaadsena meelde, et teda pidi lüpstama kolm korda päevas ja tema lüpsikorras 20 l piima toota oli naljaasi. Udar oli suure pesukausi mõõdus. Enne lihakombinaati minekut lisandus veel piimapidamatus, udar jooksis tühjaks. Eks ealised iseärasused tekitasid nisaotstes olevad sulgurlihased lõtvunud, mis enam piima udaras ei hoidnud.
Meenutades toda aastate tagust lugu mõtlen siiani, et siis mõtlesin lapsele omaselt. Mõtlesin kunagi rajan, kus saavad vanaks jäänud loomad elupäevad lõpuni elada. Kuid elu on teinud korrektuurid ning haridustee veterinaaria maastikul on teisendanud mu teadmised ratsionaalsemaks ja kaasaegsemaks. Iga vana loomaga kaasnevad totaalselt suured raviarved.
Tean praeguses olukorras ühte inimest, kel on lehm lemmikloomaks. Ei teda paaritata, annab piima nii palju kui annab. Ja inimene naudib tema olemasolu. Jah nii see on kurb on lugeda, et üha enam majandustegevused maal lagunevad. Suure ülla provokatiivsete loosungitega püüti maale meelitada nii mõngi pere, et leida nii sobiv kontingent tööjõud.
Tänast päeva alustasin Rapla perearstikeskuse külastusega. Kuid käik sinna oli tulutu... Mis toimub sain veel sõimata, kus on arsti eetilisus ja viisakus.
Peaks kah hakkama oma töös kasutama viha ja ebaselgeid sõnumitoone just tollele inimesele, kes siis oma negatiivsete emotsioonidega mind kostitas.
Kurbus ja nõutus läksin sama targalt koju tagasi tütrega. Samas ega ma ka paremas meeleolus polnud keesin sisemiselt vihast, kuid ei jaganud kõike välja.
Kuid olen võitleja, veidi keemist sisemiselt ei lase ma oma emotsionaalsel võidulipul langeda ja tegin ühe kõne vanemas väärikas eas lastearstile, kes oli nõus tüdruku vastu võtma ning vaatama, et mis toimub. Eelistan antud olukorras, tuleks analüüsid teha. Juba neljas päev peavalu segunenud palavikuga. Kardan hullemat, ei tahaks, et asi lõpeks kurvalt.
Kõige kummalisem, otsisin kogu maja läbi, kuhu on kadunud kõik mu termomeetrid no ei leidnud. On alles päev, ühe lapse haigus võib ikka tekitada täis ebahuvitavaid pöördeid.
Kui palju on arste, kes on saatnud väikeste haigussümptomitega lapsi tagasi kodusele ravile ja mis tulemus... ei taha mõelda. Olen praegu sõduri sõjameeleolus.
Küsisin, et mida aeg edasi seda hullemaks meditsiin muutub. Kui ikka inimesena kõike ei oska ei tule miskit ka kõne alla.
Nii ongi, et oma teadmistega ravimitest ja ravimisest olen kogu aeg kursis hoidnud. Jälle on apteegis põnev silmata uute etikettidega ravimtooteid.
Üks päev jäi silma Maalehe ühe lehekülje pealkiri, kus sisuks ,,Robotlüpsifarmid" lõpetavad oma tegevused, seoses investeeringute tegevusega seotud panga ees seisvad võlgnevused. Ja muidugi piimakombinaatidest saamata jäänud piimaümbertöötlemis tulud. Kurb lugeda, et maaelu aina hääbub ja tagasi tõmbuvad entusiastlikud inimesed, kelle toel miskit veel tehti. Nojah üheks suurimaks tõukeks on veel toetuste vähenemine. Näit. minu naabrinaine, kel 5 ha maad ümber maja, sai ainult toetust 2 ha maa pealt. Käis küll selgitust uurimas, kuid jah pria jäi seekord oma vastustega siiski napisõnaliseks.
Meenub mulle miskit lapsepõlvest vabandan ette lugejate ees... laps olin siis (kuskil 5 aastane)
vanaisa saatis pea 20 aasta vanuse eaka lehma lihakombinaati, aga enne seda käis sõda, et lehma laudast kätte saada. Istusin lauda ukse ees, tagurpidi keeratud jõusööda ämbril ning pisaratega pooleks proovisin kaitsta oma lemmiklehma. Ohh oli see vast päeva. Vana-vanemad olid minuga tol päeval püsti hädas, prooviti meelitada, keelitada. Lõpuks asus vanaisa läbirääkimisi pidama, et lehma laudast kätte saada. See mul enam meeles pole, kuidas vanaisa mind mõjutas, aga asi lõppes rahumeelselt, kuid tean, et Moonit taga nutsin ikka mitu nädalat, kusjuures lauta minek oli mulle raskegi.
Nüüd jah mõistan, miks see vajalik tol ajal oli, vana lehm kes enam piima ei andnud ja viimane talv veel ahtraks (mitte tiinestumine ehk siis ei toonud vasikat) jäi. Oli tavaliselt ratsionaalse mõttega inimesel ainus lahendus lihakombinaati saatmine
Mooniga sidus mind see, et mulle jäi ta ainulaadsena meelde, et teda pidi lüpstama kolm korda päevas ja tema lüpsikorras 20 l piima toota oli naljaasi. Udar oli suure pesukausi mõõdus. Enne lihakombinaati minekut lisandus veel piimapidamatus, udar jooksis tühjaks. Eks ealised iseärasused tekitasid nisaotstes olevad sulgurlihased lõtvunud, mis enam piima udaras ei hoidnud.
Meenutades toda aastate tagust lugu mõtlen siiani, et siis mõtlesin lapsele omaselt. Mõtlesin kunagi rajan, kus saavad vanaks jäänud loomad elupäevad lõpuni elada. Kuid elu on teinud korrektuurid ning haridustee veterinaaria maastikul on teisendanud mu teadmised ratsionaalsemaks ja kaasaegsemaks. Iga vana loomaga kaasnevad totaalselt suured raviarved.
Tean praeguses olukorras ühte inimest, kel on lehm lemmikloomaks. Ei teda paaritata, annab piima nii palju kui annab. Ja inimene naudib tema olemasolu. Jah nii see on kurb on lugeda, et üha enam majandustegevused maal lagunevad. Suure ülla provokatiivsete loosungitega püüti maale meelitada nii mõngi pere, et leida nii sobiv kontingent tööjõud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar