Minna laulma või mitte, vahel on raske neid otsuseid kaalukamalt teoks teha. Mulle meeldib laulmine, aga ei meeldi laulmise lõpus pidude pidamine.. Kõik jääb ju hilisele kellaajale...Muidu seltskonnas meeldib olla, kuid jah kõik tekitab kõhklemise-mõtlemise-kaalumise variandiga...

Olen käinud ka koera koolitamas, eelkõige ikka Nordikut. Kutsuti reserpäästerühmaga liituma, et saada veel lisakoolitust koerale ja endale. Mõtlen tõsiselt, et liituda selle rühmaga. Saada üheks otsingukoera tiimiga. Olla valmis aitamaks oma kogemustega maastiku otsingul kaduma läinud inimesele.
Mõtted liiguvad, nümfid ja viirud lepivad ideaalselt, merisead teevad mulle tantsulisi-laulisi etteasteid. Jänksid kulgevad oma elu-olus nii nagu neile sobib. Hobused naudivad sügisesi ilmu ning kehvade ilmade-oludega ka sees olemist. Kõige ägedam on hõigata kopliväravas ...Hopsid tulgeee kojuuu.... Ja ühel hetkel kostubki kabjamüdin ja kõik 14 kabjalist suured-väiksed-noored-vanad sisse kablutamas. Muusika minu kõrvadele...
Olles viimastel päevadel jaganud oma tubaseid elamusi lindude-loomade kõrval. Olen kuulnud ainult negatiivset tagasi sidet. Kurb tunne, minu jaoks on nad pereliikmed ja ma ei kujuta ette, et neid ei oleks ja vaikus elaks majas. Ma ei kannata vaikust, vaid naudin loodust enda ümber.

Veel üks lugu, 10 aastat tagasi, kõik sai alguse naabrionu surmaga. Kuu jääb samaks, novembrikuu. Ise mõtlen, et uskumatu, kuidas küll aeg kihutab. Olles ise 2005 aasta septembris alustanud kohalikus vallas noortetoa juhina. Oli see töökoht mõneti huvipakkuv ja raske, kui septembris töökohal alustasin. Ei teadnud, mis mind kahe kuu pärast ootab.
Novembrikuu esimese nädala lõpu laupäeva õhtul kell 21.30 peatus must volksvagen passat meie talu väravas. Välja astus minu jaoks võõras tundmatu mees, kes tutvustas ennast ning teatas kurva teate, et naabrionu Kalju lahkunud. Seda sõnumit kuuldes jäin sõnatuks ja esimese hooga ei osanud isegi sugulasele kaastunnet avaldada... esiteks valdas kohmetus, ehmatus ning teadmata, kuidas ma peaksin kaastunnet avaldama. Ja kas mul on sobilik avaldada... nii palju küsimusi korraga peas pöörlemas. Kuulasin Kalju sugulase veel mõned murekohad ära. Selgus, et lehm oli õue jäänud ja koer majas. Mis neist saab, pakkudes mulle lehmavõtmist jne. Ja koera samamoodi. Mainisin, et ma ei oska kohe midagi kosta, et pean asja üle aru pidama.
Öö möödas oli järgmise päeva hommik ju isadepäev, olin oma abikaasale miskit küpsetanud. Ja tähistasime kodus vaikselt pere keskel. Pärast pidusöömingut läksin siis naabrionu lehma lauta panema ning koerale süüa andma. Mulle jäeti maja võti,  koha kust leian ning saan sisse minna.
Lehma lauta saanud, koerale söögi pannud, kiirustasin koju, sest tuli mulgi naasta töökohustusi täitma.
Suhtlesin uuel nädalal sugulasega, et mida arvan lehmast ja mida koerast. Lehm läks lihakombinaati ja koer veel jäi. Kuna koerale algatati uue kodu otsinguid. Kuid ümbruskonnas ja sugulased keeldusid koera omale võtmast. Siis lähedase otsus oli karm ning mõistetav, et koer peab jääma elama. Muidugi oli lisanud mulle üks lisakohustus, võtsin selle vabatahtlikult. Mõtlesin aitan nii palju, kui saan. Sinnamaani, kui matused selja taha sai ning naabrionu kirikuõpetaja pühaliku kõne saatel  surnuaeda mulda maetud sai. Pärast peielauda tahtis sugulane mulle tehtud töö eest midagi tasuda. Kuid mul polnud aega ja ütlesin konkreetselt, et ma ei taha midagi. Ja lahkusin naabritega Kalfidega. Ja praktiliselt iga päev kaks korda päevas käisin koera toimetamas.
Vahepeal tekkisid väiksed lahkhelid ning arusaamatused just koera tasandil. Tõmbusin eemale ja läks vist paar päeva, kui onkel ise helistas ja küsis, et kas ma tean, et selles ja selles kapis on toiduaineid koerale midagi teha. Küsisin, et kas koer on alles veel... mainiti jah, et on ja tema arvas, et mina olen kindlasti käinud... Ehh, aga kui mulle öeldakse arusaamatult ja pahase meelega mõtteid, siis mida ma pean tegema. Ohkasin läksin jälle koera toimetama, kes majas üksi. Lasin nüüd koera toa peale lahti, kes praktiliselt keeldus söömas peale oma peremehe surma. Praktiliselt oli koer stressis ja kontakteerumis võimeta. Alustasin tegevust sellega, et koer oli vaja tuua stressist välja. Oma koju võtta ei tahtnud, koeral olid kirbud ja samas tegu aktiivse isaskoeraga, kellel mõned käitumishäired.  Mul endal kaks emast kollit ja väiksed lapsed. Eelistasin tegeleda koeraga tema enda koduses miljöös. Kaks nädalat eksisteeris olukord stabiilsena 1:0 koera kasuks. Tundsin, et ei suuda kuidagi koera leina murda mitte millegagi... Iga kord kui läksin süüa viima, puges oma peremehe tuppa, kust alustas minu suunas rünnakuid. Istusin köögis ja murdsin pead, et mida veel pean tegema, et koera võluda. Olles lootuse koera suhtes kaotanud, tegi koer üks päev minu jaoks üllatuse ehk siis toodud söök söödi ühe hoobiga ja vaadati, et kas annan veel lisa. Tundus, et koer sai aru, et mida ma tegelikult kavatsesin. Ühel hetkel, kui olin järjekordselt teist söötmas, haarasin teise sülle. Olin mõelnud teraapilise plaani tema jaoks välja. Süllevõetuna hakkas ta mind purema, lasin tal seda teha, kuni väsis. Ma ei teinud numbrit ega pahandanud temaga. Ja pärast esimest puremist maha lasknud tormas ta jälle oma peremehe tuppa, alustas ta minu suunas rünnakuid. Mainisin, et ründa-ründa. Iga rünnak lõppes tema poolse puremisega. Iga puremise korraga tajusin koera sisemistes pingetes langust. Ja ühel hetkel, kui koer viimast korda mind purema hakkas ja selle lõpetas jäi ta korraga minu ette seisma ning andes märku, et ta alistub mulle. Olin tema keha keelest sõnatu ja sellest hetkest hakkas minu ja koera vahel tekkima suhtlemis-side.
Kõike seda siia kirja pannes tol korral koera aidates stressist välja tuua, üsna mitmed inimesed külast, mainisid, et onupoeg võiks ju koera magama panna. Mõned korrad proovisin seda mõtet serveerida, kuid too sugulane jäi endale kindlaks. Mis siis ikka, mulle oli see üle pika aja jällegi väljakutse ning tõi välja mu tugevad küljed ja õppisin midagi uut ja tänu sellele koerale leidsin endale uue toreda naabri kellest ma ei loobu mitte mingi hinna eest.
Koera teemal jätkates, uue kodu otsingutesse kaasasin Eestis telesaadetest ,,Sõber koer" tuntud Jaan Rõõmusaare. Mitmeid kordi temaga suhelnud, hakkas miskit nagu selgima, kuid midagi kindlat ka ei selgunud. Tegin veel ühe pingutava sammu, panin ,,Kuldsesse Börssi" kuulutuse koos pildiga, et koer otsib uut kodu.
Esimene helistaja koerale oli kes kohe pildi järgi pani koera kinni, nende südamesse oli tekkinud soov talle kodu pakkuda. Ja kui nad siis nädala lõpus koera vaatama tulid. Olin liigutatud esimesest silmapilgust, koer kes polnud oma eluaja sules käinud. Puges lausa suure nutuga nende sülle, olin sügavalt liigutatud sellest pildist. Mainisin, et koer ei ole rihma otsas käinud, et koolitan koera veel rihma otsas käima ja selleks kulus kõigest nädala jagu päevi. Mainin miks sellel perel tekkis koera Tipaga side oli sügav lein, kuna kaks kuud tagasi kaotasid oma perelemmiku, kes sarnases minu praeguse loo Tipaga. Ja see oligi põhjus, mis tekitas väga liigutava hetke, kuidas koer selle perenaise ja peremehe sülle kordamööda puges. Lahe oli see, kuidas Tipa õppis nädala ajaga rihmas käima oli ka vahva. Iga kord rihma otsa kinnitamiseks oli vaja koera veenda, et see on selleks, et tema viib pererahvast jalutama, et need tema juurest ära ei kaoks. Ja nii saigi, et juba neljas päev tuli juba suure rõõmuga rihma otsa. ....
Mis sellest koerast hiljem sai, mainin, et kaks aastat tagasi oma suure ego tõttu tahtis peremehele tõestada, et tema on suur ja võimas ning on võimeline kaukaaslasega rinda pistma. Kuid see oli ebavõrdne võitlus, kus siis kaotajaks jäi Tipa ning kaks aastat tagasi siis pere mulle sellest kurvast lõpust ka teada andsid. Iga aasta nad andsid mulle teada, kuidas koeral läheb. Nii jaanipäeva, kui jõulude ajal.... Mõnes mõttes kurb lugu, et koer ei saanud väärikalt oma elu lõpuni elada.
   Veel jätkuks... Muidugi oli veel neli huvilist, kes kuulutusele reageerisid, kuid kaks käisid koha peal ei meeldinud need inimesed ei mulle ega koerale... Ja nii jäigi, et esimene pere, kes koera kohe kinni pani need ka ta endale said.
Koer koolitatud rihmas käima tuli pere ja viisid ta uude koju....
Ja mis edasi saama hakkas läks juba asi kriminaalsemaks... Muidugi koera majas hoidmise ajal, pidasin parimaks, et sugulast teavitada, et siis oluliselt väärtusliku ajalooga mööbel ära viia. Kuid nendele vihjetele ei reageeritud, kuid hasardist ning vist ka kangekaelsus hoidis mind sellel majal salaja silma peal hoidmas. Tegin ebareeglipäraseid reide maja juurde ja nii ükskord tabasin samal ajal, kui ma järjekordset ringkäiku tegemas olin kolme meest majja tungimas. Pidasin neid kaks tundi majas kinni... kuid mida ei tulnud oli politsei. Politsei poolt selline küsimus, et kas panin poisid kinni ja ega ma ka vastust võlgu jätnud ,,tohoh, kas mul peab olema kartser ratastel järgi" mis sisaldas pettumust, teadmatust ning muutes mu olukorra ebakindlaks. Pärast konstaabliga vestlust tekkis väike vimka tunne, et hoian mehi paar tundi kinni ja siis kamandan välja...Millega ma neid üllatasin ... Korraldasin jõulu jumalateenistuse, et  ma neile  eluks ajaks meelde jääks. Ise olin oma tulemus-tööga väga rahul. Kamandasin veel mehed majast välja, küsides igaks juhuks nimed, kuid mille suhtes nad valetasid. Imestasin, et mehed alistusid vaikselt, keegi ei sõimanud siiani küsin, et miks...?  Ise pidin minema kooli Lipale lapse jõulupeole.
Hiljem küla pealt kuulsin, et tol korral oli lausa maja juures olnud neli meest, kõige noorim neist siis 15 aastane pesamuna... Ja üks mees redutas põõsas, kes siis oli jalga lasknud, kui ma mehi kinni pidasin.
Nädal enne jõule s.o. siis kolmapäeva õhtune aeg, kui kell oli 17.00 saamas. Küsis kohaliku raamatukogu juhataja, et ega ma Treilman, Tiitust näinud pole, tal olevat aeg  kinni pandud arvutisse. Ja mul käis ajudest korraga klõps läbi, täna on see õhtu, kus varastatakse see maja tühjaks... Kui mu tööpäev õhtul läbi hakkas saama kella 21 paiku. Kaalusin kas lähen pikemat teed koju või liiklen lühemat distantsi mööda. Kuid korraga käis peast läbi, et mis ma siis teen, kui metsateel on pätid. Ja nii otsustavaks saigi lühem tee läbi metsa. ... Ja õieti tegin...
Järgmine päev maja juurde visiteerima minnes, juba eemalt leidsin võõraid jalajälgi suures mõõdus pikemat kasvu meesterahvale kuuluvat (vähemalt oletasin leitud jälje järgi). Läksin majale nii palju lähedale, kui mu sisetunne lubas. Helistasin politseisse, kust siis küsiti, et miks ma ei sekkunud , küsisin ,, mina kes ma naisterahvas, veel rattaga olen, pean pidama kinni külmrelvadega relvastatud 6 meest," avaldasin omapoolse arvamuse. Ja leppisime kokku, et saame uuesti kokku, kui politsei uurijad koha peal.
Olin löödud omaniku leige suhtumise ees, politsei kuulmatus ning toetamatus leida tuge raskema kuriteo avastamisel või sekkumisel varaste tabamiseks... Mul tekkis usaldamatus ja raske tunne, rääkimaks majaomaniku endale, et mis siis eelmise päeva õhtul kella 21 paiku toime pandi. Mainisin uurijatele, et ma ei julge rääkida omanikule endale. Tunne oli väga raske juba lõhutuid uksi nähes ja maja sisemusest rääkimata, hoidsin ennast tagasi šokki langemast.
Mainin veel seda, et sain selle majavaral silma peal hoidmise eest veel korralikke peapesusid nii vallavanemalt, kui sotstöötajalt ja valda teenindava politseikonstaablilt... jäin endaks ja pool pahurana ka õigustasin enda tegu. Mainides ülal loetletud ametioskustega inimestele, et kui teie majja sisse murtakse, lähen kauges kaares mööda ja ei pööra tähelepanu.
Järgmine nädal algatati mingi juurdlus, kuhu siis mind mitmel korral politsei autoga kodunt kohale veeti. Mõneks ajaks mõned mehed trellide taha pandi, kui kauaks ei tea ja polnud asjasse nagu suurt huvi panustanud. Kuid aastaid hiljem jälle ühe majja sissetungijaga jälle taas kohtumine, küll kaudne, aga siiski ... miks see nii on ...
 

Olen mõtetes lähedastega, kes lahkunud. Ja muidugi meenub teise novembriga ikka ja jälle vanaisa. Kes on, oli ja jääb ikka mu elu suurimaks alustalaks, kellest ikka ja jälle vahel puudust tunnen. Vahel, kui tunnen raskusi, mõtlen jälle, et millist nõu oleks andnud vanaisa. Temaga jagatud mõtted olid äärmiselt edasi viivad ning alati leidus mingi iva edasi minekuks.
Meenutuseks toon ühe aastate taguse seiga, vanaisa oli alati abivalmis...
Olin 1992 novembris koolist koju jõudnud ning kell tiksus juba keskköö tundi. Enamus perest istus teleka taga, kus siis üks film jooksis. Korra vanaisa tõusis ja lahkus õue, kuid tuppa naases juba ämbriga ning täitis pliidil oleva kuuma veega ja jalutas õue. Olles märganud vanaisa sõnatud tegevust, läksin õue vaatama miks vanaisa ämbriga jalutab. Küsimuse peale, et mida teed, pööras vanaisa korraks pilgu Eestleo talu suunas ning ütles, et läheb appi, et tuletõrje autod on kinni põllule sõitnud. Pilgu keeranud Eestleo talu suunas ja suurt tulekuma ning lähedale jäävaid sinisevilkurite vilkumise kuma silma paistis. Mõistsin napisõnalist tegevust-käitumist sõnatult. Ja käivitanud suurema linttraktori ning öösse kaduski. Ainus mida kuulda oli traktori müra, tule praksumist ja tuletõrje autode sireene.  
Ma ise ei suutnud tuppa tagasi minna, olin kaasaelaja, lootes, et miskit suudetakse päästa.
Ainult üks päästeauto komando oli teadlik õigest teest ja jõudsid sündmuspaigale, aga siiski hilja. Juba oli kõrvalhoone üleni leekides. Ainus mida nad tegid, et tuli ei leviks elumajale. Vanaisa, aga sel ajal, kui üks päästeauto kastmisega tegeles. Vedas teisi päästemasinaid tee peale, kuna mehed abitusest ning välja pääsemiseks mudast olid lasknud vee paakidest põllule joosta. Kergendada autode kaalu. Keegi selle peale ei tulnud, et kuskilt lähedalt abi otsida. Vanaisa vedas oma uhke-suure lint-traktoriga kõik kinni jäänud masinad tee peale. Ja jõudis peale keskkööd koju. Vanaema ja vana-vanaema ei teadnud, kus vanaisa vahepeal käis. Nemad arvasid, et mina ja vanaisa oleme magama kobinud. Kuid mina jälgisin kõike kodust pooleli oleva elumaja korruselt kogu sündmust.
Vanaisa andis kogu sündmusest siis ülevaate, mis juhtus ja kuidas juhtus. Nii palju andis mõista, et saunast oli tuli lahti läinud. Kuna pererahvas oli veel nokastanud, siis polnud ka võimelised mingit selget juttu tookord rääkima. Nädal hiljem, ilmus Linnuvabriku Loo tuletõrjedepoo komando pealik koju, koos teise abilisega. Tahtsid vanaisaga kohtuda, muidugi kohtumine osutus nende poolseks tänamiseks ning andsid üle vaaditäie (200l) diiselkütet. See polnud vanaisal esimene kord, kus ta oma tehnikaga osutas abi päästjatele. Mu vanaisa oli üks imetlusväärne ja lugupeetud inimene ümbruskonnas, kui ka kaugemal.

Oma koju läks eile veel Lembitu. Aastaid tagasi hakkas käima üks pere meil trenni tegemas. Kuna tüdruku ema oli ta hüljanud (vabandan seda on kindlasti paljudel valus lugeda, kuid nii see on). Tol ajal Nancy isa elas kokku ühe naisterahvaga, kes siis oli ka Nancyle kasuema-nõuandja eest. Eelmine aasta, kui mul veel üks partii märade poolt endale tekitatud õnnekohustusi nautisid mõtlesin, et nüüd on see aeg, kus saan Nancyle selle kingituse teha. Kingime talle poni, tuligi oma sünnipäeval ratsutama ning mainisin, et mis otsus meil perega tema jaoks tekkis. Mõne aja möödudes küsis uuesti, et kas vastab tõele. Vastasin jah, et see on tõde. Tundub, et lugu ise võttis sõnatuks tüdruku. Mult on küsitud, et mida teeb täisealine noor naine poniga. Olen kehitanud õlgu ja moka otsast kobisenud, et ,,kingitud hobuse suhu ei vaadata".
Üks probleem on veel lahenduseta, kuid tean, et kõikvõimas on juhtimine on minuga ja tean, et seegi probleem leiab lahenduse.

Eilse päevaga saavutasin palju. Sai lõplikult lahendatud endise kasvataja ning minu vaheline pingekonflikt. Probleem teadupärast koer, kelle ära andsin. Saatsin sõnumi kes koerakasvatanud, koerale uue kodu leidmisest, ühendust võeti läbi fb mns-i. Ja mis mulle saadeti, oli segane ning arusaamatusi sisaldav sõnum.  Kurb tõdeda, et tihti inimesed tõlgendavad mõtteid või jagatud seisukohti valesti. Ja tekitavad sellega palju pingeid. Õnneks paberid üle andnud uuele omanikule, tegi viimane sissekande fb seinale oma talu lehele. Kuidas nad leidsid koera.
Ma ei viitsi korrata kogemusi probleemsete koerte ümber kasvatamisest. See on mul suur hobi, olen hakanud võtma uusi riske, mis pakuvad mõtlemist ning tegevust. Olen kodutute koertega palju tegelenud või siis peremehe kaotanud (surmaga lõppenud lood) koertega. Mõned lood on veel ähmaselt, aga mõned millega seotud väga värvikad ning seiklusrikkad ja pingeid tekitanud olukorrad on veel meeles. Muidugi on koeri, kes südame külge kasvanud oma erilisusega, siis need ei unune. Nii nagu oleks eile sündinud. Isegi uue koera võtmine ei aita kustutada kaotatud sõbra leina. 
Kõige suurem rõõm on see, et teatud aasta tagant mulle helistatakse teavitatakse mõne mu käest saadud koera käekäikudest. Või isegi see, et kurva sõnumi korral, kui koer on lahkunud isegi sellest antakse teada. Olen aru saanud, et olen vajalik. Aitan mõista ja hetkelist emotsionaalset leina jagada.
Kuid kõige suurem rahulolu, kui pere ja koer on kohanenud ja toimub koostöö ning kokku kasvamine. On minu jaoks suur õnnestumine. Aitan niikaua, kui vaja, siis ühel hetkel annan neil ise juba edasi minna. Ei sekku nii tihti.
Ütlen, et kui koer uude kodu läheb muretsen, kuidas koer kohaneb ja kuidas esimese öö koer uues kodus veedab. Need on esmased sammud täisealise koera võtmisel. Minu jaoks on oluline luua esimene tihe side koeraga, et ei tekiks koeraga probleeme ja ära jooksmise hirmu. Koer tunneks, inimesega pidevat kontakti.
Niisama sai ka tehtud Blue perega. Olin neile kõigepealt esmaste koerahirmude maha võtmises abiks. Kogesin, et hirmud mis valitsesid sügavuti perenaist uue koera võtmisel oli parimaks, kui nad kohale tulevad. Saavad kogeda koera ja koerakarja suhteid minu karjajuhi liidri seisukohtade ette näitamises. Tihti on nii, et sõnu ei oska kasutada, eelistan näidata praktiliselt ja selle kaudu vastata küsimustele ja olla hea kuulaja ning sisemiste tunnete tunnetaja. Mis inimeses valitseb...
Ja näha paari nädalaga saavutust, et koer ja pere sobib ning toimib koostöö. Pere on minetanud hirmud koeravõtmise ees. Nad on leidnud selle sobiva koera.
Tänusõnad oskusliku diplomaatilise sõnumi eest oma talu lehel oli kõik mis lahendas kasvataja mõistmatuse...
Mõistan tema olukorda, kuid kunagi ei tohi nii klammerduda koera külge, korra enda juurest teele saadetud  koera külge ahistavalt. Valimata mõtteid, tekitades mõtlematute sõnade valinguga pingeid inimestes. Olen vahel napisõnaline, tiba murelik ja raske seepärast selgitada, et miks see asi nii läks.
Miks ma seda pajatan, kui koer oli näha, et aretuskõlbmatu. Miks sekkuda tormiliselt, pigem võtta rahunemise seisukoht ja mitte tormata peale tormiliselt. Minu teada-tõde on see, et kui me kellegi oleme enda juurest teele saatnud. Peame usaldama, et asi on õiges suunas. Ja muidugi mainin, et koerad ei oska teha vahet kas nad on ühes või teises kodus. Vaid nad elavad teatud aistingutes. Kui ükskord on mõni asi tekitanud negatiivse olukorra ja teadmatu ning oskamatu käitumisega võime süvendada loomades hoopis negatiivseid käitumisjooni.
Minu jaoks on Blue uues parimas kodus ning ammu soovitud head edasiminekut .... Lihtsalt kogu lugu on Happy lõpuga...

Naljakas on öelda, et õhtul, kuna kellaajad ja õhtutunnid tegelikult ei kattu. Kella 16 paiku juba õues valitseb videvik. Pidin eile ühe koorma sõnnikut vedama küla peale, kuid traktor ei käivitunud. Ja siis valisin teleka vaatamise asemel hoopis metsa minekuga. Vahakõnnust siis Tõrasoo LK alale, kuna 8 aastat tagasi mitmel korral seal alati ära eksinud. Seekord valisin ainult sihi ehk siis vana talvetee. Kuna seda mööda käisid vanasti talumehed oma hobustega Vahakõnnust-Valgu ja vastupidi. Jõuab see aimatav tee osalt jah inimpuutumatuna aastaid vähese kasutusega loodus-teadusmeestele. Karitsa alla. Olen ühe korra selle läbinud ja edukalt, kuid vastupidises Ilvese talu alt sisse, kuid kuskil Vahakõnnu lähistel, aga ühe rabasaarel vanas talukohas ära eksisin. Kolm korda ühte samasse kohta tagasi naasta. Kuid siis suurim seiklus algas... Palusin Rapla politseil enda asukohta positsioneerida, kuid nende poolne nõuanne, et jääksin ühte kohta. Ei teadnud ma kuidas asjad tegelikult käivad. Nii oligi eelistasin, et pean leidma väljapääsu kindlamasse paikka. Kuna veeta ööd huntide piirkonnas ja koos hobusega ei ole eriti meeldiv mõte. Oleks siis mingi peavari pea kohale võtta. Ja nii ootamata ära politsei poolset seisukohti.
Otsisin veel ning mille ka leidsin oli norm siht ja nähtavad inimtegevuse jäljed. Olles saanud kindlamale pinnale ja juba parimale metsateele ning lähedal asuvatest taludest selgeid loomahääli kuuldes. Pidasin paremaks teatada prefektuuri korrapidajale, et sain välja ja lõpetaks positsijoneerimise. Kuid sain palve lõpetamise asemel pahameele osaliseks. Tundus, et sõnum mille edastasin korrapidaja tädile kohale ei jõudnud. Ütlesin tädile tookord ,,sorry" eks ma siis ootan ära järgmise juhise. Muigasin omaette... tehke siis tööd. Leidsin endale ja hobusele mõnusa kohakese. Hobune nosis ja mina nosisin... kuulasime 1 km kauguselt kostuvaid taluspeetavate loomade hääli... Ja mõtisklesin, et huvitav mis kohaga tegu võiks olla (koht kuhu tookord välja jõudsin, käivad demineerijad lõhkamas leitud lõhkekehasid). Tegemist siis vana karjääriga ja lähedale jäi ka vana talumaja, mis seisis veel imekombel püsti. Küll ilma uste-akendeta, kuid mõte, et teab kui kaua see positsioneerimine aega võtab, et saab ühe öö koos hobusega selles varju pakkuvas ulualuses ka kuidagi moodi öö ära saata. Detailidesse ei viitsi laskuda. Peatselt tuli esimene kõne A. Kaarsalult, kes siis oli jõudnud vana Ilvese talu kohani ning tema arvates politsei auto signaal ka minuni jõudma, kuid see vahemaa on peaaegu 10-12 km (Ilvese talu ja Vahakõnnu vahel). Mainisin, et jah ei kuule midagi, et ümbruses valitseb vaikus... Muidugi tundus, et mehe poolt suurem ärevus, kui minu enda enesetunne. Mainisin, et ,,ära muretse ega ma üksi pole" ,,mul hobune ka". Sa lugu siis helistas kogu otsingut toimetav peakonstaabel ise. Püüdsin jääda tõsiseks, kuna nimetus hobune tekitas veel suurimat huvi. Arvati, et hobusega midagi korrast ära jne. 
Kuid õnneks, kell juba päris palju ehk siis septembrikuus 20.30 oli, anti luba mul siis paigalt liikuda. Mõtlesin naljaga pooleks veel ühe metsateel, et kas paremale või vasakule... pidasin parimaks, et pigem olla madal kui maarohi. Ja siis metsast välja jõudes märgates tuttavaid hooneid, teadsin kohe mis kohaga tegu. Andsin sellest kohe oma asukohast ning välja jõudmisest teada. Ka nemad pidid teavitama, et asi on lõpetatud ja kõik eksinud siis elu-tervise juures. Kohtusime suure maantee ääres ja tuttav hobusekasvataja A. Esner siis ka autost välja astus. Kes muidugi naljaga pooleks siis küsis, et kas käisin uusi radasid otsimas... 
Tegelikult lahe lugu...

Nüüd siis teema vahetus prügistajatele... See juba aastate pikkune, huvitav millal see küll lõpu leiab, et ei tekiks omavolilisi prügiladustamis kohtasid. Tuli kõne vallavanemalt, kes nägi mu postitust facebooki seinal prügikuhjast. Olin üllatunud, et pööratakse sellistele teemadele ka huvi. Andsin mõned kahtlusalused vihjetena, et kontrolliksid. Kas ja kus ning miks on nendel autodel selles piirkonnas asja olnud. 
Veel vara hõisata, enne kontrollida, siis kas on üks või teine. Siiani ei ole me niisama kergekäeliselt auto numbreid ülesse märkinud. Metsas võib käia ja kellegile keeldu pole, aga kus ma tean, kes mida maha panna tahab ja tavaliselt sellised teod saadetakse korda, kui kedagi nägemas pole. 
Juba eilne inspektorite kohal käik andis kinnitust, et miskit hakkab siin ilmas liikuma. Kui varemalt 1313 helistades ei liigutanud keegi miskit, siis nüüd tunti huvi, tuldi kohale. Varem pidin suure töö siiski ise ära tegema, kui nägin, et keskkonna telefonile vihje andmisel, keegi ei reageerinud. Parandamatu vihameel selliste teo kordapanijate ees, pani otsima, kes tegelikult teo korda saatis. Tegemist pea vast 10 aastase looga, kui keegi sokutas lambatapu jäätmed metsa alla. Arvates on korraliku koha leidnud. Mul jah oli vaja üks ratsamatka sooritada, kui tollest paigast möödusin. Teada värk, mis tapajäätmetega seondub ja kui väljas paras soojus, siis tekib lagunemisprotsess. Ja lehk mis sealt õhku tõuseb on piisav tõestus ning paika ülesse otsima. Matk tehtud, sai uuesti metsa mindud nimetan seda hagija mentaliteediks (mõtlen huumoriga). Nina järel ja koha leidsin ruttu ülesse. Kui keskkonnaamet ei reageerinud, sai võetud ühendust kohalikku valda teenendava vet. arstiga. Ja tundus, et tema miskit teadis, kuid otse ei vihjanud.... õige ka. Vet peabki asju oskama delikaatselt saladuses hoidma. Midagi temalt välja pinnima ei hakanud, pöördusin veel oma teadmistega ühe suurima lambakasvataja poole ja pärast sellega vestlust. Kadusid ka tapajäätmed metsa alt nagu nõiutult. Ühel hetkel enam polnud... Ja ma ise küll ei tundnud sellepärast hästi, et kedagi kahtlustama pidin. 
Kuid viimane prügi tekkimine juba vallajuhi tähelepanu võitis on see samm millegi suuremaks.