Nüüd siis teema vahetus prügistajatele... See juba aastate pikkune, huvitav millal see küll lõpu leiab, et ei tekiks omavolilisi prügiladustamis kohtasid. Tuli kõne vallavanemalt, kes nägi mu postitust facebooki seinal prügikuhjast. Olin üllatunud, et pööratakse sellistele teemadele ka huvi. Andsin mõned kahtlusalused vihjetena, et kontrolliksid. Kas ja kus ning miks on nendel autodel selles piirkonnas asja olnud.
Veel vara hõisata, enne kontrollida, siis kas on üks või teine. Siiani ei ole me niisama kergekäeliselt auto numbreid ülesse märkinud. Metsas võib käia ja kellegile keeldu pole, aga kus ma tean, kes mida maha panna tahab ja tavaliselt sellised teod saadetakse korda, kui kedagi nägemas pole.
Juba eilne inspektorite kohal käik andis kinnitust, et miskit hakkab siin ilmas liikuma. Kui varemalt 1313 helistades ei liigutanud keegi miskit, siis nüüd tunti huvi, tuldi kohale. Varem pidin suure töö siiski ise ära tegema, kui nägin, et keskkonna telefonile vihje andmisel, keegi ei reageerinud. Parandamatu vihameel selliste teo kordapanijate ees, pani otsima, kes tegelikult teo korda saatis. Tegemist pea vast 10 aastase looga, kui keegi sokutas lambatapu jäätmed metsa alla. Arvates on korraliku koha leidnud. Mul jah oli vaja üks ratsamatka sooritada, kui tollest paigast möödusin. Teada värk, mis tapajäätmetega seondub ja kui väljas paras soojus, siis tekib lagunemisprotsess. Ja lehk mis sealt õhku tõuseb on piisav tõestus ning paika ülesse otsima. Matk tehtud, sai uuesti metsa mindud nimetan seda hagija mentaliteediks (mõtlen huumoriga). Nina järel ja koha leidsin ruttu ülesse. Kui keskkonnaamet ei reageerinud, sai võetud ühendust kohalikku valda teenendava vet. arstiga. Ja tundus, et tema miskit teadis, kuid otse ei vihjanud.... õige ka. Vet peabki asju oskama delikaatselt saladuses hoidma. Midagi temalt välja pinnima ei hakanud, pöördusin veel oma teadmistega ühe suurima lambakasvataja poole ja pärast sellega vestlust. Kadusid ka tapajäätmed metsa alt nagu nõiutult. Ühel hetkel enam polnud... Ja ma ise küll ei tundnud sellepärast hästi, et kedagi kahtlustama pidin.
Kuid viimane prügi tekkimine juba vallajuhi tähelepanu võitis on see samm millegi suuremaks.
Veel vara hõisata, enne kontrollida, siis kas on üks või teine. Siiani ei ole me niisama kergekäeliselt auto numbreid ülesse märkinud. Metsas võib käia ja kellegile keeldu pole, aga kus ma tean, kes mida maha panna tahab ja tavaliselt sellised teod saadetakse korda, kui kedagi nägemas pole.
Juba eilne inspektorite kohal käik andis kinnitust, et miskit hakkab siin ilmas liikuma. Kui varemalt 1313 helistades ei liigutanud keegi miskit, siis nüüd tunti huvi, tuldi kohale. Varem pidin suure töö siiski ise ära tegema, kui nägin, et keskkonna telefonile vihje andmisel, keegi ei reageerinud. Parandamatu vihameel selliste teo kordapanijate ees, pani otsima, kes tegelikult teo korda saatis. Tegemist pea vast 10 aastase looga, kui keegi sokutas lambatapu jäätmed metsa alla. Arvates on korraliku koha leidnud. Mul jah oli vaja üks ratsamatka sooritada, kui tollest paigast möödusin. Teada värk, mis tapajäätmetega seondub ja kui väljas paras soojus, siis tekib lagunemisprotsess. Ja lehk mis sealt õhku tõuseb on piisav tõestus ning paika ülesse otsima. Matk tehtud, sai uuesti metsa mindud nimetan seda hagija mentaliteediks (mõtlen huumoriga). Nina järel ja koha leidsin ruttu ülesse. Kui keskkonnaamet ei reageerinud, sai võetud ühendust kohalikku valda teenendava vet. arstiga. Ja tundus, et tema miskit teadis, kuid otse ei vihjanud.... õige ka. Vet peabki asju oskama delikaatselt saladuses hoidma. Midagi temalt välja pinnima ei hakanud, pöördusin veel oma teadmistega ühe suurima lambakasvataja poole ja pärast sellega vestlust. Kadusid ka tapajäätmed metsa alt nagu nõiutult. Ühel hetkel enam polnud... Ja ma ise küll ei tundnud sellepärast hästi, et kedagi kahtlustama pidin.
Kuid viimane prügi tekkimine juba vallajuhi tähelepanu võitis on see samm millegi suuremaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar