3. november 2015

Olen mõtetes lähedastega, kes lahkunud. Ja muidugi meenub teise novembriga ikka ja jälle vanaisa. Kes on, oli ja jääb ikka mu elu suurimaks alustalaks, kellest ikka ja jälle vahel puudust tunnen. Vahel, kui tunnen raskusi, mõtlen jälle, et millist nõu oleks andnud vanaisa. Temaga jagatud mõtted olid äärmiselt edasi viivad ning alati leidus mingi iva edasi minekuks.
Meenutuseks toon ühe aastate taguse seiga, vanaisa oli alati abivalmis...

Olin 1992 novembris koolist koju jõudnud ning kell tiksus juba keskköö tundi. Enamus perest istus teleka taga, kus siis üks film jooksis. Korra vanaisa tõusis ja lahkus õue, kuid tuppa naases juba ämbriga ning täitis pliidil oleva kuuma veega ja jalutas õue. Olles märganud vanaisa sõnatud tegevust, läksin õue vaatama miks vanaisa ämbriga jalutab. Küsimuse peale, et mida teed, pööras vanaisa korraks pilgu Eestleo talu suunas ning ütles, et läheb appi, et tuletõrje autod on kinni põllule sõitnud. Pilgu keeranud Eestleo talu suunas ja suurt tulekuma ning lähedale jäävaid sinisevilkurite vilkumise kuma silma paistis. Mõistsin napisõnalist tegevust-käitumist sõnatult. Ja käivitanud suurema linttraktori ning öösse kaduski. Ainus mida kuulda oli traktori müra, tule praksumist ja tuletõrje autode sireene.  
Ma ise ei suutnud tuppa tagasi minna, olin kaasaelaja, lootes, et miskit suudetakse päästa.
Ainult üks päästeauto komando oli teadlik õigest teest ja jõudsid sündmuspaigale, aga siiski hilja. Juba oli kõrvalhoone üleni leekides. Ainus mida nad tegid, et tuli ei leviks elumajale. Vanaisa, aga sel ajal, kui üks päästeauto kastmisega tegeles. Vedas teisi päästemasinaid tee peale, kuna mehed abitusest ning välja pääsemiseks mudast olid lasknud vee paakidest põllule joosta. Kergendada autode kaalu. Keegi selle peale ei tulnud, et kuskilt lähedalt abi otsida. Vanaisa vedas oma uhke-suure lint-traktoriga kõik kinni jäänud masinad tee peale. Ja jõudis peale keskkööd koju. Vanaema ja vana-vanaema ei teadnud, kus vanaisa vahepeal käis. Nemad arvasid, et mina ja vanaisa oleme magama kobinud. Kuid mina jälgisin kõike kodust pooleli oleva elumaja korruselt kogu sündmust.
Vanaisa andis kogu sündmusest siis ülevaate, mis juhtus ja kuidas juhtus. Nii palju andis mõista, et saunast oli tuli lahti läinud. Kuna pererahvas oli veel nokastanud, siis polnud ka võimelised mingit selget juttu tookord rääkima. Nädal hiljem, ilmus Linnuvabriku Loo tuletõrjedepoo komando pealik koju, koos teise abilisega. Tahtsid vanaisaga kohtuda, muidugi kohtumine osutus nende poolseks tänamiseks ning andsid üle vaaditäie (200l) diiselkütet. See polnud vanaisal esimene kord, kus ta oma tehnikaga osutas abi päästjatele. Mu vanaisa oli üks imetlusväärne ja lugupeetud inimene ümbruskonnas, kui ka kaugemal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

1.04.2024 karjalaskew päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. ...