Väike selektsioon hobuseostjatest . Millist profiili kasutada;
a) kas on kindel ostja, kuidas ma tunnen ta ära?...
b) kindel ostja helistab ja tuleb kohale ning ütleb oma kindla arvamuse
c) mõni ostja ütleb juba kuulutuses leiduva pildi põhjal, kas ta soovib seda poni või hobust;
d) ostjal on sobiv summa loomaostuks ja koht kuhu paigutada pärast ostu sooritamist;
e) ja on ka selliseid ostuhuvilis, kes tulevad kohale, vaatavad, takseerivad müügihobust ja lõpuks enne lahkumist ütlevad oma arvamuse, hinna mis ei lähe kokku müüja soovidega...
Tegelikult nende 20 aasta jooksul on tekkinud piisav kogemus hobuste müügi alal.
Kui ma oma esimest sälgu müüsin kõikusin ja kahtlesin väga palju. Kuid aastad on lisanud enesekindlust ja enam ei anna taganeda. Kuna müüdavate hobuste arv ületab igasuguse nõudmise, siis korduvalt olen maininud. Mõelda hobusest, kui rahaallikast on vale. Tuleb tegeleda ja võtta, tegevust hobina. Nii olen mina teinud ja ühel päeval ,,lendab" sobiv ostja ka ükskord kohale.
Jätkan Lorenzo müüki. 23 septembril ootab ees mõnede täkkude ruunamine. Aus olles, oma looma ruunamine ei meeldi mitte üks teps. Kuid see elu paratamatu seadus, et kõikidele loomadele pole antud jätkata järglaste tootmisega. Inimene peab tegema valikuid.
Olen tegelenud Nordiku ohjeldamatu haukumise vastu treenimisega. Üks päev tundsin kohutavat meeleheidet, kui pidin kuulama õues Nordikut haukumas. Olin väsinud, nuputasin, kuidas saada hoovi vaikust. Lahendasin asja nii, et tõstsin Nordiku asukoha hoovis ringi sellisesse kohta, kust tema haukumine nii tuppa ei kostaks. Ja olin rahul ja tundus, et ka Nordikule mõjus see. Ta ei suutnud oma haukumisega mu tähelepanu võita.
Veel probleeme Blue rünnakud traktorile ja igasugusele müra tekitavale allikale. Võrrid, mootorrattad, mootorsaed. Miskit nendest loeteludest käima panna, kohe rünnatakse. Pean ka Blued kinni panema. Imestan, et üks muu asi ei huvita teda sel ajal. Isegi mängimisest loobub kohe. Minu jaoks oleks nagu mingi leid mängimiseks või oma frustratsiooni välja elamiseks.

Täiesti uskumatu 37 koht Kahe Silla retkel 270 osaleja hulgas. Ise ka ei usu. Minna lihtsalt välja ja liikuda oma tempos... ehh tundub, et praegune töökoht on andnud veel füüsilisele vormile ka lisaks sportlikud tulemused paremaks.
http://www.2silda.ee/jaansoni_jooksu_tulemused/kahe_silla_retk_2015_ajavotuga/diploma/id/69039
Nüüd vabad päevad annavad paljudeks tegemisteks. Vaja veel moosi keeta, puud sisse vedada ja vaja veel metsast lisa mõni koorem teha. Ohh kui palju on töid kogunenud.

Mis põnevat... Eile kohtusin ühe inimesega, kellele olen mitme aasta jooksul korduvalt hobusesõnnikut vedanud. On teine siia tagasi asutanud isatallu elama. Ja mis meie vestluses selgust, pärast vestluse lõppemist olin ma väga-väga pahane. Kuna tegu inimesega, kes täis negativismi ja varjatud kadedus ,mainides mulle midagi sellist mis üldse kokku tema teadmisega ei lähe. Vestluses mainis mu koertekarja ja vihjas millelegi sellisele, et peaksin koeri nagu teab mis muu pärast, kui ainult lemmikute eest. Olen korduvalt öelnud, et koerad on mu aktiivse-füüsilise tegevuse edendajad. Käin nendega jooksmas ja viin teine kord ratta kõrval jooksma. Kuna tegu on aktiivsete koertega. Ja endal huvi suur nendega tegeleda, koolitada ning kogeda seeläbi nende arengut ja koostööd inimestega läbi keeruliste situatsioonide.
Miks on olemas rumalaid ja mõistmatuid ning lühinägelikke inimesi. Olen tänagi tiba pahameeles, ei ole leidnud sellele mõttele rahu. Pidasin kodustega plaani, et edaspidised soovid jäävad täitmata. Otsigu teine koht, kust sõnnikut osta.
Kuigi tänane päev möödus mul jälle aktiivse puhkuse tähe all. Käisin Jüri Jaansoni mälestusjooksu-retkel. Läbisin distantsi 1,5 tunniga, kas olen ise rahul? Jah olen rahul. Sain uue kogemuse võrra rikkamaks. Joosta mingi maa maha ja tunda enda lihaste-hingamise oskuseid ning kuidas võtan tõuse ja languseid.
Miskit edasi liikuda, peatselt tulemas koerte krossid.
 

Eilne päev algas pärast siia postitust siis tegutsemisega. Kõigepealt täiendasin bloggi ridu mõne mõtte ja tegemise võrra. Lugesin veel mailiboksidesse laekunud kirjad. Telefonikõne kliendiga, kes pidi väikse grupiga neljapäev meie talu külastama (tegu siis pikemaajaliste tuttavatega). Selgus, et lapsed ja mõned täiskasvanud haigestunud. Korraldasin läbi suhtlemise siis ka oma tööpäeva ära, ühest mailiboksis oli laekunud teade, et uus id kaart ootab Politsei-Piirivalveametis kättesaamist. Arvasin, et olgu see pisike vihmasabin, käin seekord rattaga Raplas. Kaasa haarasin veel raamatteaviku mis ootas tagastamist pearaamatukokku. Vahepeal suhtlesin mobiilitsi vanema tütrega, kes andis aru, kuidas tal haiglas käik läks. Tagasi teel 4 kliti enne kodu tegin kõrvalepõike, et varjuda paduka eest sõbranna ulualla. Sai nendega veidi aega vesteldud ja kohvitatud. Kuid tundus, et vihm ei tahtnud kuidagi taanduda. Ja nii ma siis rattal läbi vihma koju naastes juba läbi ligununa tuppa astusin. Otsisin kohta kuhu märjad riided kuivama riputada. Juba koolist koju jõudnud lapsed olid oma riided ette riputanud. 
Mõtlesin, et ei viitsi veel valget õhtupoolikut teleri taha kaotada. Tegutsen koristamise alal, siis käisin veel ühe sõbranna juures õunu korjamas ning keetsin ingveri-õunamoosi. Eelmine aasta oli meil see väga hea moos. Pean veel tooma külapealt õunu, et paras ports talvevarudeks moosi keeta. Meil jah õunapuud puhkavad, eelmine aasta oli neil rikkalik saak. Sai ju mahla ja moose igasmaitses tehtud.
Õhtul lasime lastega hobused vihma eest ulu alla, et mis nad ikka ligunevad. 
Nordikule tegin ööseks tööd otsimist ja leidmist. Ta suht ju üliaktivist. Mul pole sellist koera veel olnud.
 Kui sai käidud Nõva kandis mere ääres, meenus jällegi Lara. Millegi pärast ei taha Lara kuidagi meelest minna. Lara oli eriline koer.

Septembrikuu algus, mis uudist. Vabandan ei ole pikka aega mõtteid siia jagama saanud. Kodusel arvutil mingi imelik programm keeldus laskmast üldse toiminguid googliprogrammi kaudu. Õnneks andis arvutis olev viirustõrje programm märku takistavatest veebidest ning arvutile tõrjeprogrammi käsk antud ja puhtaks saigi. Mõlgutasin mõtteid kohaliku raamatukogu külastamisest. Kuid mis teha, kui võetud vastutus töökoormuse näol ajalise piirangu ja raamatukogu avamised ei võimaldanud midagi teha.
Mis uut, sai käidud Raplas Vesiroosi gümnaasiumi territooriumil toimuval perepäeval. Seekord siis kahe poniga. esmakordselt kasutasin cowboy sadulat. Ja muidugi, ütleks, et midagi uut ratsutamiseks võtta, peab teadma sadula eripärasid ja enda füüsilisi eeldusi. Nojah mis juhtus, ega midagi erilist. Pidasin vastu ja kui koju saime, siis reie siselihaste punasele olemisele olid ka veel paistes. Esimene asi peale riiete vahetust jahutava geeliga valutavaid kohti sisse määrides teadmisega, et mingit leevendust peab olema. Ja öö jooksul korduvalt tehes, siis esmaspäeval tööle minnes veel sääremarjad pinges ja valulikud. Kuid mis teha, elu nõuab eneseületusi. Õnneks mille üle kõige rohkem hea meel, et olen treenitud ja ei pea ülemääraseks valulikele protsessidele ülereageerida. Kuigi öeldakse, et kui miskit valutab või valulik kehaosa millegagi märku annab peab reageerima. Muidugi olen nõus selle mõttega. Olengi reageerinud, kuid teatud lõdvestus-hingamise-venitus harjutusega, suunates tähelepanu hingamise-venituse ajal valutavatele kohatedele. Enne ma ei lõpeta, kui tulemuseks on lõdvestunud lihased või valuliku protsessi minimaalne valukiirgus.
30. augustil lahkus uude koju siis viimane neljas kutsikas. Kergendusohe ning kutsikakasvatuse raske koorem langes südamelt. Hetkel tõesti teen kõik kiiremas korras, et ei ühtegi pesakonda. Nordik see kuu kastreerida ning järjekorras ootamas veel kolm noort täkk sälgu. Ütlen kergendusega, et õnn nad veel endid märadeks peavad, hormoonid pole möllama hakanud. Vetiga on selle koha pealt räägitud ning lähimate päevade jooksul otsustame kindlalt siis päeva kokku.
Eilsega algas ka uus õppeaasta kõigil mu lastel, kellele siis põhikooli viimane klass ja kellele gümnaasiumi lõpuklass. Väike emahrim, mis ikka parata, see norm nähtus. Ühtepidi kurb, et lapsed kasvavad ja kodu seinte vahelt maailma pikemalt juba uudistamas käivad. 
Kõige vanem, aga alustas kutseõppe asutuses veti abilise erialal. Ütlen otse, soovitasin kuna tüdrukul polnud ühtegi kindlat otsust valmis mõeldud, kuhu edasi. mõtlesin las õpib ühe ala selgeks, siis saab edasi otsustada, kas tahab sellel alal edasi jätkata juba kõrgkoolis.
Mida siis täna teha,  töid oleks mitmeid teha. Sõnnikut visata, kuid väljas on sombune ilm. 
Ahjaa, seenepakkudega läks mul asi siiski aiataha. Uuringi, kus ja millise vea tegin. Jama tunne valdab.. ainus lohutav teadmine sõnastuse järgi oleks ,,esimene vasikas lähe ikka aiataha"...

RMK Läti vaatlustorn ja  varjualune

Kord nädalas sissekannet teha, on ok. Lihtsalt ei ole mõtteid ja kui need on, siis kohe lähevad peast ning, kui korra tuppa jõuab on juba pime õues. 
Kutsikad on ribu-rada üksteise järel uutesse kodudesse rännanud. Üks kuts on veel oma päris-kodu ootel. Alles meil, Pipi on kinni, kuna seakatku leviku hirmu ees ei saa me isegi kaasa matkadele võtta. 
Täna jälle lendasid rongad naabrimehe maja läheduses... 
Hobused on saanud igapäevaselt platsi ja tunni ajaseid maastikutrenne. Olen kogenud viimaste päevade tagasisidena  ainult positiivsust. Tullakse-ollakse, et õppida olemist loomade-looduse keskel. Positiivne tagasiside klientidelt on enesehinnagule paitus. Mis suurendab veelgi vastutust-soovi tegeleda ning panustada kvaliteedile.  Tunnen ainult rõõmu oma tegemistest.
Tänane juhtum jälle ehmatas, lihtsalt tõrva lõhna peale ehmus Teeba, kes tormas kohapealt minema. Muidugi väiksemõõtmeline vapper ratsanik, kukkus. Olin ise kurb ja ehmunud koos ratsutajaga. Õnneks hiljem selgus, randmes pisike mõra. Kuigi see teadmine kergendust ei toonud. Täitsa uskumatu, mille peale Teeba lihtsalt minema tormas. Kuid paratamatus õpime läbi valusate kogemuste teine kord rohkem oma looma tundma, kui siiani oleme tundnud. Head paranemist ning loodan, et teekond ratsa-hobumaailma tüdrukul ei katke. Julgustasin, rääkisin oma kogemusi ja oma laste juhtumisi... Kõigil on meil ikka midagi juhtunud...
Koertega selline teema, pärast kutsikatest võõrutamist, peame leiutama Pipile uue ratsiooni, mis annaks pideva täiskõhu tunde. Iseenesest lahja pole, aga söögiisu on ülemäärane. Ja teisele koerale lihtsalt tihedamalt toitu ette andma, kuna ülemäärane rahmeldamine võtab lahjaks. Õnneks kollidega on ok, kuid karvahooldus on hetkel päris tihe. Kuna lisaks talvekarvale leidub tülikaid kaasreisivaid taimogalisi (takjanupud, siis veel mitte ei tule meelde) neid leidub kõikjal ja piisab rohu seest koeral läbi minna, kui kasukas on igat masti haakuvaid taimseemneid täis. Muidugi sõda Blue ja tema harjamisega on päris karm, isegi hambad lastakse käiku. Vahepeal võetakse kasutusse emotsioonaalne langus - nutt. Keha keelest võin lugeda kõike ära puudu, mul on niigi hea, kuid ei saa. Kogu see haakunud seemnete jada, aga ajab kogu mõnusa karvakasuka sassi ja puntrasse. Kui üks päev vahele jätta on raske tegu, et seda veel korda saada. 
Proovisime noorhobuseid metsakarjamaale panna, kuid jah ainult mõneks tunniks jäi meie rõõm ja nauding üürikeseks. Naabrinaise telefonihelin oli meile nagu äratuskell, mis pani jälle jalgu ja ajusid liigutama. Sellegi poolest oleme oma päevadega väga rahul.
Tänusõnad ilmataadule, kes on kinkinud ilusad augustiilmad, kahju jah, et merevesi külmavõitu ei andnud soovitud ujumist nautida. Kuid rõõm sellestki, et korraks meres jalgupidi sai käidud ning talvevarudeks mustikaid koju toodud. Olen tänulik pisikeste asjade eest... Rõõm on viimaste päevadel üle kõige olnud..